Parm tsuskas: vabariigi aastapäiv

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: vabariigi aastapäiv2020-02-25T12:03:13+02:00

Muda Mari pajatus

Ilm om hukah

Ma kuuli raadiost, et ma olõki ei hää inemine. Ma olõ uma edimädse tiidmise elo kotsilõ saanu Vinne aol. Mitte õkva verevist parteikongresse paprist, a päämidselt kotost ja koolist, koh kõnõldi ka peris õigõt juttu. Tuust aost om miilde jäänü ütlemine, et egä inemine piät elo joosul ehitämä maja, kasvatama latsõ ja istutama puu.

Ku nüüd elo pääle perrä kaia, sõs majja ma ehitänü ei olõ, latsi olõ mito kasvatanu, a puiõga om külh häste. Keväjide kävemi koolist klassiga iks mõtsa istutamah. Noid puid ma inämp üles ei levvässi. A viimäte istutimi tandsurühmäga 2004. aastal inne suvist pito uma mõtsalangi. Sõs hõigati vällä, et istutami miljon puud. Tuud lanki ma tiiä. Ku säält müüdä sõitma trehvä, sõs om hää tunnõ kaia, kuis kuusõ omma latvapite jo taivahe nõsõnu.

Nii ma mõtligi siiämaani, et olõ tuu mõtsa istutamisõga maailmalõ hääd tennü. A tulõ vällä, et ma olõki ei mõtsa istutanu. Ma olõ puupõldu istutanu. Egä tõõnõ inemine kõnõlõs telekah ja raadioh, et ma olõ mõtsa asõmõl puupõldu istutanu. «Puupõld» om täämpä hullõmp sõimusõna ku lakõsraot lank. Jo ma sõs üts kur’ategijä olõ. Häste om õnnõ tuu, et säändsit musugutsit ullõ om Eestimaal rohkõmp ku üts.

A või-olla om puupõldõ vaia istuta näütüses kopridõ jaos. Ma kuuli raadiost, et Põlva liinah om ümbre järve kah lakõragomist tettü. Põlva vapielläi kobras võtt järest järve viirt pite kõivõ maaha. Jo nuu kopra olõ-i viimätsel aol uudissit kullõlnu ja ei tiiäki, et lakõsragominõ olõ-i inämp mõislik mõtsa majandamisõ viis. Ilm om hukah ja mõistaki-i inämp kuikimuudu ellä.

Muda Mari pajatus2020-02-25T12:01:48+02:00

Tossu Tilda pajatus

Koroona tõi nuurusõ tagasi

Haani turismitalu peremehel oll’ väiku juubõl. Nigu õks, olli hää sõbra küllä tulnu.

Abielopaar Kasaritsast võisõ hinnäst tollõlõ perrele uma tütre perrä eski sugulaisis pitä. Ku oll’ süüdü ja juudu, ütel’ peremiis koroonalavva poolõ kaiõn: «Testi tan koroonaviirust. Ilman ei tiiä, määndsest maailma nukast omma inemise mi mano puhkama ja luudust imetlemä tulnu. Pelgämä piät!»

Jutt jumala õigõ. Õnnõ et kõnõlõja silmä olli naaru täüs. Tiidä puha, haanimehe asi…

Kasaritsa külälidse kibõli hinnäst «testmä». Mängiti katõkõistõ, perän tõisiga kah paarinmängu.

Vahepääl es olõ aastit mängitü. Koroonalavva takan nä EPAn oppõn tutvas saiva. Tundu nii, et nuurus olõs nigu tagasi tulnu…

«Hää, et taa viirusõ peiteaig lõpus selges sai,» tunnust’ peremiis kah kallit küläliidsi.

Tossu Tilda pajatus2020-02-25T12:01:13+02:00

Briljantnõ võit

Egäsugutsid reklaamõ tulõ ussõst ja aknõst – üts iks parõmb ku tõnõ. Pääle tuu omma viil naasõ ja mehe, kiä kõlistasõ sullõ telefoniga ja pakva egäsugutsit asju. Kül om näil raamatit, aolehti, aokirju, rohtõ, rahhu, kohvimassinid ja pudsunudsijid. Nä mõistva nii magusalõ kõnõlda, et vähägi nõrgõmba henge andva perrä ja saavaki mõnõ asja jagu jäl rikkambas.

Ma olõ iks hindäle kimmäs jäänü ja müügimehest viisakalõ valla saanu. A mu tõnõpuul om külh peris mitu kõrda konksi otsa jäänü ja vahtsõ asja umanikus saanu.

Mõnõ ao iist helisi mu telefon ja üts väega kinä helüga meesterahvas kõnõl’, et näil om pakku säändene pudsunudsija, miä tege kõik vana asja vahtsõs ja musta asja puhtas. Päälegi olõvat ma võidumiis, selle et nä tahtva mu elämisen tuu asja tüütegemist mullõ näüdätä. Suurõ vaivaga saiõ näile selges tetä, et mul ei olõ säändse asja jaos sukugi aigu ja ka tahtmist.

Lää es paari päivägi müüdä, ku mu tõnõpuul, kiä tege tüüd vällämaal, kõlist’ mullõ ja and’ rõõmsalõ teedä, et timä võitsõ avvuhinna. A ma pidävät tuu vasta võtma, selle et vällämaalõ tuud ei saadõta. Hää, et ma parajalõ istõ, muidu olõs põrmandu pääle pikäle sadanu. Tuu olle jo tuusama «briljantnõ võit», millest ma suurõ hädäga vallalõ olli saanu.

Mu kalli tõsõpoolõ huug nakas’ kah veidü jahtuma. A tä arvas’, et vast ei olõki hätä, kimmäst kokkulepet nä jo es tii. Es lää pikält, ku mu telefonist kostu jälki rõõmsa helü, miä ütel’, et mu võit om õkva peräl ja pandku ma hinnäst ja uma elämine valmis. Es saa ma inämb näid kuigi ümbre mõtlõma panda.

Pia saisiki mu ussõ takan kats rõõmsat ja energilist nuurmiist, kiä saapid jalast võtmalda tarrõ marssõva ja õkva tüüle tahtsõva nakada. Hää külh… olkõ no sõs päälegi saapidõga… eks nä jo kraamva…

Näütsi näile kätte põrmandurõiva, mille pääl olliva mõnõ pleki, ja üte päivinännü diivani, mille vahtsõbas võinu tetä.

Nuurmehe naksiva hoolõga tüüle ja härgüti minnu kah massinat kätte võtma ja pruuvma. Kuna juttu olle ka hinnast tettü, arvssi, et säändse raha iist pidänü tuu massin ilma mu abilda tüüd tegemä. Tüümehe lasiva kõva kitmisega edesi ja tahtsõva mukka egä tsipa ao takast kässi kokku lüvvä ja massina ostmisõs lepingut tetä. Minnu nakas’ tuu asi joba pisu väsütämä – kavva sa iks vahit, kuis kats miist tandsva ümbre üte vaibapleki, a plekk ei kao kohegi… Tsipa kahvatubas vast läts’.

Et ma iks arru saanu, ku hää massin näil pakku om, vaihtõdi är otsajupin ja nakati vanna diivanit vahtsõs tegemä. A diivan olle tsipa kavvõmban ja aparaadi juhtmõ tii pääle jäie lavva nuka pääl ollõv poolik kohvikruus. Tsipa aigu ildamba videli tuu kummalõ põrmandu pääl. Õnnõs es lää kruus katski, õnnõ kohvi pritse egäle poolõ. Tüümehe es panõ tähelegi, ku ma paprõga põrmandu päält kohvi koristi. Lõpus saiva nä arru, et ma ei kaeki, midä diivani man tetäs, ja kävevä vällä uma viimädse trumbi: seo massin mõsk aknit kah. Ja viil nii häste, et perän ei saa arrugi, et aknõl klaas iin om.

Kipõlõ panti massinalõ jäl vahtsõnõ otsajupin ja nakati aknõklaasi mõskma. Tuu, et aknõ päält potiga lill põrmandu pääle sattõ, jäie näil peris katõ silmä vahelõ. Aknõklaasõlõ sai tsõõr pääle tettüs ja viil kõrd taheti mukka kässi kokku lüvvä. A mul olle taast jandist peris villänd saanu. Arvssi, et ega must iks massina ostjat ei saa. Prooviti viil hinda odavambas käändä, a ma jäie hindä manu kimmäs. Ussõst vällä minnen sooviti mullõ kõkkõ hääd ja arvati, et ku ma ümbre mõtlõ, sõs nä omma egä kell valmis mukka ärri ajama. Ma es mõista muud ku käega rehädä.

Lasi silmil üle uma elämise kävvü. Aknõklaas olle triibulinõ nigu rahvarõiva seelik. Aknõ all maan küllüt’ õnnõdu näoga lillipott. Diivan nägi vällä niisama vana ja väsünü ku inne ja lavva ja vaiba vahel videli kohvipaks. Vaip esi olle niisama plekiline ku hummuku, õnnõ plekk naard’ tsipa kahvatumbalt mullõ näkku. Uhkõst briljantsõst koristusõst olõ es jälgegi.

Nõsti lillipoti aknõlavva pääle tagasi ja vali tälle trüüstmises tsilga vett. Pühkse harjaga kokku mulla ja kohvipaksu ja vissi tuu vällä lillipindrele. Nühkse paprõga üle ka triibulidsõ aknõklaasi ja kõik paistu jäl vannaviisi olõvat. Saa es arrugi, et olli just üle elänü briljantsõ kodukoristusõ.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Briljantnõ võit2020-02-25T12:00:03+02:00

Priinime lugu: Kann

Kanni nimme kand Eestin 248 inemist. Edimält pandsõ seo nime Kanepi opõtaja Roth 1809 Erästvere Loko kõrdsimehele Piitrele. Piitre oll’ olnu varrampa ka Ritsike kõrdsimiis. Ku muu rahvas Liivimaal 1820. aastil priinime sai, elli tä joba Rõugõ mõisan, a kats timä pojõst lätsi Kanepile tagasi. Tiidmine, et Kann panti vahmiili nimes kõrdsimehe ammõti perrä, või õigõ olla külh.

Vahtsõ-Kasaritsa mõisan sai Kanni nime Palomõtsa Holopi külä Hillepe Jakkap, kinka peritolust Rõugõ keriguraamadu muud ei ütle, ku et tä edimäne poig oll’ 1815 Kanepin ristit. Suguvõsauurja olõ-i noid kattõ Kanni suku kokku pandnu.

Nimi Kann panti ka Kotlandi mõisan Hummogu-Saarõmaal ja Nurme mõisan Muhumaal. Mõlõmban paigan om nimi kuigiviisi köüdet Kana vai vanan kiräviien Kanna taluga. Või-olla kõnõldas Saarõmaal nüütki mitte Kanni-, a Kanna-nimeliidsist? Sõs panti seo nimi viil Käravete mõisan Amblan (kuuli õkva vällä) ja Rahkla mõisan Simunan.

Ka Petserimaal 1921 panti nimme Kann kats kõrda. Eestistämisel võeti seod nimme vana nime Kanna asõmalõ. Neli kõrda vahetõdi ka peris võõraperäst nimme.

Erästvere Kanni suguvõsast om hulga tunnõtuid inemiisi. Näist üte – Kanni Kallista sündümisest saa 28. radokuu pääväl 125 aastakka. Kallistalõ oll’ Piitre vanavanaesä. Esä Hans oll’ küländ vana miis, ku tütär Hermine Kallista sündü. Niisamatõ oll’ Piitre poig Aadam vana miis, ku Hans sündü. Kanni Kallista nimme või lukõ prantsusõ-eesti, eesti-prantsusõ ja eesti-saksa sõnaraamatidõ kaasi päält. Tä om olnu oppajas mi kõgõ parõmbilõ prantsusõ keelest tõlkjilõ.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kann2020-02-25T11:58:35+02:00

Hädä ots iks inemist. Kolmas jago

Pää-hätist

Inemise pään um kõgõ õrnõmb kotus kukro, kon om väikuaju ummi tähtside keskuisiga. Kõgõ sakõmba päähädä umma löögi vasta pääd, kas nimme vai kogõmalda, ja maahasadamisõ.

Ku inemine satas näütüses kukruga iä pääle, täl um vallus ja halv olla, süä lätt kur’as ja tä nakkas ossõndama, kõrvast vai nõnast tulõ veresegust vedelikku ja silmäterä umma erinevä suurusõga, sis piät õigõ kipõstõ arsti mano jõudma vai kipõabi kutsma. Sis või olla tegemist kukroluu murru vai koljualodsõ verevalumiga.

Ku kaklusõn lüvväs vasta näko (nõnna) ja inemine satas kukroga vasta maad, sis harilikult saa tä nõnaluumurru, mille puhul juusk nõnast pall’o verd. Ku nõna um kõvvõr ja röntgenipilt näütäs kah murdu, tulõ minnä kõrva-nõna-kurgukliinikuhe nõnna sirgõs säädmä. A tuu man ei tohe meelest laskõ kukro pääle sadamist ja hindä tervüse pasmist.

Esmaabis tulõ panda haigõlõ kotusõlõ külmä pääle ja käändä vikasaanu küllüle, et är hoita ossõndamisõ puhul lämbumist ja nõnaverejoosu puhul vere allaniildmist, mille peräst nigunii vällä ossõndat.

Ku saat löögi vasta hambit vai alalõvvaluud ja päält tuud um vallus süvvä vai ei saa suud tävvelikult kinni panda, sis või olla tegemist alalõvvaluumurruga. Säändsel puhul tulõ minnä arsti mano ja tetä röntgenipilt. Ku jättä arsti mano tulõk ildas, sis mõnõ päävä peräst lätt suu põlõtikku ja nakkas haisama. Ku um mõni hammas vällä sadanu, sis tulõ tuu kõgõ üten võtta. Inämbältjaolt saa hamba edimädse päävä joosul tagasi panda.

Ku um silmäviga, sis ei tohi sukugi uuta ja tulõ kipõstõ silmäarsti mano minnä. Ku um määnestki ainõt silmä lännü, sis esmaabis loputa silmä hulgõ leüge viiga.

Ku um kõrv pää külest valla vai är tulnu, sis tulõ tuu niisama üten võtta, et saassi tagasi ummõlda.

Ku um tekkünü pää- vai näohaav, sis tulõ kõgõ umblõma minnä. Eski, ku näo pääl um 1 cm haavakõnõ. Tuu kas ummõldas vai pandas stripi vai haavaliimiga kinni.

Haava puhul tulõ pall’o verd, esieränis pääst. Sis tulõ esmaabis kõgõpäält verejuusk kinni panda: vaota haava kotusõ pääle üts vai mitu pinderulli ja tihedähe ümbre pää kinni köütä. Ei olõ mõtõt naada pindet valla harotama ja ümbre pää kerimä.

Ku inemine um korgõlt alla sadanu vai liiklusavariin olnu, sis um oht, et ka kaal um vika saanu ja jakk katski lännü. Säändsel juhul ei tohe pääd nõsta ilma kaala tugõmalda. Kimmähe piässi tarvitama kaalakraed. Ku esi ei mõista ja asi ei olõ eloohtlik, sis las tohtri toimõndasõ esi kaala man. Muido võit kogõmalda tetä jakumurru kõrvalõ säläaju pitsitüse, mis või tuvva üten hälvähtüse.

Är unõhtagu, et kipõapi saat kutsu numbri 112 päält ja mürgistüisi kotsilõ küssü numbri 16662 päält.

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Kolmas jago2020-02-25T11:56:42+02:00

Naisivägi vahtsõst püüne pääl

Mõni asi trehväs ette küländ harva. Ei olõ peris egäpääväne, et näet ütenkuun esinemän parajat hulka võro keelen luulõtavit naisi. Tõsõpäävä, 11. radokuul sai Tarton säänest imet nätä: kuus värsikirotajat olli otsustanu hinnäst laembalõ rahvalõ näüdätä.

Luulõõdagu Tarto kirändüse majan kutsõ kokko kiränik Häniläne. Seo oll’ jo tõõnõ kõrd, ku võro keelen kirotaja naisivägi kokko sai: varrampa oll’ sääne õdak olnu 2017. aasta märdikuu edimädsel pääväl Tal’nan. Ku tuukõrd olli lisas Häniläsele, Trummi Riinalõ, Säinasti Enele ja Holtsi Leilalõ lava pääl ka Panga Milvi, Kauksi Ülle ja Vaheri Anna-Liisa, sis seokõrd tävvendi kuldsõt nelikut Laanõ Triinu ja Järve Helle.

Luulõõdagu kokkokutsja Häniläne selet’, et tä tahtsõ kullõjilõ näüdädä, et om olõman hulk naisi, kiä võro keelen luulõtuisi kirotasõ. Timä teedä om säändsit kirotavit naisi vähembält kolmtõistku. No olli pia poolõ noist lava pääl.
Proovi näist kirota paar lausõt tuu perrä, kuimuudu ja minka nä luulõõdagul üles asti, ja löüdä õgaüte loomingu kotsilõ paar märksõnna.

Laanõ Triinu

Triinu ütles hindä kotsilõ, et om kultuurikõrraldaja, kiä avaldanu mõnõ latsiraamadu. 2007. aastast om tä tsipa luulõtuisi suhvlilõ kirotanu. Seo oll’ edimäne kõrd, ku tä noidõga avaligult vällä tull’.

Laanõ Triinu luulõtuisin om hulga luudust. Päämine kujond paistus ollõv lumõsulaminõ. Kiränik tund üten lumõga kannatust, et päiv paistus kül jo pääle, a ärsulaminõ käü-i kipõlt. Ja kuigi luulõteema omma paiguldõ tummõ, om kõgõ takast selgele tunda hummogust pääväkiirt.

Säinasti Ene

Ene om Orava kandin elänü terve elo. Tä löüd, et om üts noist, kiä piät võro keele püsümise iist saisma. Luulõtusõ omma täl suurõlt jaolt mõtsast. Tä ütles, et om mõtsa poolõ olnu jo latsõst pääle ja löüd mõtsast uma väe.

Ene kirotas pall’o ka sügüsest ja tulõtas miilde latsõpõlvõ sannahõngu. Ja löüd luudust kaiõn üles säändse ria:
kõiv tsilgutas viimäst kulda.

Tekke perrä!

Järve Helle

Ka Järve Helle ei olõ varrampa väega üles astnu. Timä võrokeeline luulõ om saanu alostusõ kodopaigast Räpinä kihlkunnast Virosi järve veerest. Helle kõnõlõs pall’o vanavanõmbist ja om näile värsse pühendänü. Üten luulõtusõn tege üten vanaimäga aiatüüd.

Nigu eelmisel luulõtajal, tulõ ka Järve Hellel kõo tikkaminõ jutus:

Kes tuud kõivu tikas
kost elomahla juuskva maha?

Kuigi Helle nimmas hinnäst hallõ meelega luulõtajas, om hää nali timä luulõ tukõv külg. Kiä taht teedä, määne om Võromaa mehe jaos kõgõ ilosamb surm, piät Järve Helle luulõtusõ üles otsma.

Trummi Riina

Kuigi Riina lugõsi ette ka üte luulõtusõ, tulõs timäst kõnõlda innekõkkõ ku laulõ tegijäst. Luulõõdagu üleminekit üte autori mant tõõsõ mano täütsevä Trummi Riina laulu, midä saatsõ kitarriga Oja-Kalbergi Heidi.

Riina laulu omma säändse, miä täütvä ruumi ja jääse perän kummitama. Sõna omma lihtsä, inämbüisi luudusõst, om pall’o kõrdust. Kontrastis om koorijuhina tüütävä Trummi Riina koolitõdu helüga laul. Ja rosinas laulõ sisse är käkit üllätüs.

Häniläne

Häniläne om luulõtuisi kirotanu 15 aastat ja täl om vällä tulnu neli raamatut, katõn perämädsen om luulõtuisi kõrval ka juttõ. Tuu, et Häniläne om olnu koolin oppaja, tulõ timä luulõtuisist häste vällä, paiguldõ lugõ tä kogoni moraali. A jälleki: luudus om timä luulõtuisi man päämine.

Ja kujondi, miä luulõ man kõgõ tähtsämb osa, omma Häniläsel võimsa. Puiõ ragomisõst kõnõlõs tä ku velletapust: inemise omma võhlu puiõ pääle, kiä omma pikembä ja jumalalõ ligembä, tuuperäst lätvä nä umilõ kaitsmalda vellile mooduliidsi massindõga kallalõ.

Holtsi Leila

Põlva küle alt Kährilt peri Holtsi Leila om armastus veenü Inglüsmaalõ, kon tä eläs jo 15 aastakka. Ummõtõ om tä jäänü liinah eläväs maalatsõs ja kuts umma elopaika Newcastle’i liina hellitävält Vahtsõliinas.

Luudusõ kõrval märgotas Leila uman luulõn ka täämbädse ao ands’akuisist. Ja ku heng väega täüs lätt, tulõ iks ja jälleki kodonõ Kähri miilde.

***

Ku ma pidänü kirotama taast luulõõdagust arvamisluu, sis päämine mõtõ olnu, et tego oll’ hariligust kõvastõ parõmba luulõõdaguga. Arva, et ku taa õdak olõs filmi pääle üles võetu, kaenu ma tuud kimmäle vahtsõst.

Rahmani Jan


Pildi pääle üles rivistedü naisivägi: Holtsi Leila, Oja-Kalbergi Heidi, Trummi Riina, Säinasti Ene, Häniläne, Järve Helle ja Laanõ Triinu. Rahmani Jani pilt.

Naisivägi vahtsõst püüne pääl2020-02-25T11:55:19+02:00

Värsiria saa aasta takast

Raudsepä Kusta (1882–1935).

Seo kuu om mu vanaesä Raudsepä Kusta (Gustav Raudsepp) 85. surma-aastapäiv. Tä oll’ hää kirätundja, elli Hänike külän, a sündünü oll’ Sangastõ Mäekülän. Kusta naanõ oll’ peri Mulgimaalt Paistu kihlkunnast. Nii oll’gi mu vanavanõmbil kodokiil võro-tarto-mulgi segu.

Vanaesäst om perrä jäänü väiko vihk, kon kirän mõnõ värsiria. Tuu om löütü tagatarõ lavvasuhvlist tähtside papridõ vaihõlt. Üts luulõtus, miä vihun kirän, nakkas pääle säändside sõnnuga:

Keretü
Ma olõ üts perätü
va paganõma raba:
mu nimi sai Keretü,
Mustjõgi mu saba…

Luulõtuisi oll’ vihun viil. Egas tuulaol noid kiäki trükki es anna. Ku inemine är kuuli, hoiti noid paprit piibli vahel edesi ja latsõ vai latsõlatsõ kirotiva luulõritu esiki ümbre. Mõista es kiäki üteldä, olliva nuu säändse, et võisi ka koskilõ aolehte anda. Ummõtõ andva nuu mullõ tsipakõsõ aimu mu vanaesä elopäivist.

Raudsepä Vambola

Värsiria saa aasta takast2020-02-25T11:50:09+02:00

Uudissõna. Süvväi

Säändse nimega või kutsu aastaaigu, miä ei olõ õigõlõ süküs õga kevväi ja ei jää ka kallendri perrä kummagi ao sisse. Täpipäält säänest aigu, nigu timahavanõ talv om olnu.

Seod sõnna and käändä sammamuudu nigu sõnna «kevväi». Näütüses saanu alosta romaani lausõga: seo lugu, minkast ma kõnõlõma nakka, juhtu minevä süväjä.

UL

Uudissõna. Süvväi2020-02-25T11:49:10+02:00

Kutskõ väelooma tagasi!

nemise saava ilmaelust esi muudu aru, vastavalt umilõ läbielämiisile. Ma panõ siinkotsil üte uma läbielämise kirjä, sis saava tõsõ võrrõlda ja järeldüisi tetä.

Oll’ aig, kon ma käve Valga keskkoolin. Tolaigu käve Eestin sääne üleilma kuulus miis nigu Marino Marini. Kõik, kel tsipa kidramängust aimu, häälestiva uma pilli Itaalia timmi – hää lihtne mängi ja kõlasi kah häste. Sis läts Marini tagasi kodumaalõ ja äkki avastõdi, et Hispaania timmin om keerulisembiid lugusiid paremb mängi, pääleki nakas’ tuu kotsile ka kirjandust liikma.

Mu klassiveli Mihkli oll’ määndsegi viinanõna käest Hispaania timmi kotsilõ tsipa oppust saanu ja jagasi mullõ kah ummi tarkuisi. Muidu saie mul asja selges, aga barree-näpp es jõua kiili kinni pitsitä. Kül ma pruuvsõ mitu kuud – ei midägi, nika ku…

Mii koolin oll’ kombõs kõrralda latsilõ Koiva puisniidü pääl matkalaagri, kon egäsugunõ laul ja muu esitegemine oll’ teretulnu. Mihkli sis säräsi sääl uma Hispaania timmin kidraga. Mul es olõ muud tetä, ku ronisi tammõ otsa (noid oll’ sääl igäveste pall’u ja mõni oll’ maru suur). Mihkli oll’ parajalõ väsünü ja ma telse Mihkli kidra hindäle üles tammõ otsa. Säädse hindä ilustõ ossa pääle istma, sälg vasta tüvve ja naksi mängmä, tuu tähendäs, umma laulu kidra pääl saatma. Ja äkki ma tunsõ, et barree-näpp pidä! Hoie hinge kinni, et näpust jõud är es kaonu – es kao. Kui tammõ otsast alla tulli, oll’ mul Hispaania timm selge. Ei mäletä, kas ma taipsi tammõ tennädä – vaivalt küll. Uman illatsõmban elun olõ ma mitmiid kõrdu tundnu, kuis tammõpuu minnu toetas. Üts sensitiiv om mullõ esiki kätte näüdänü, määne tamm minnu kõgõ inämb toetas.

Mitmõ targa mehe omma ülnü, et eesti rahva luuvusõga omma asja kehvä. Seltskonnalaulõl mäletädäs õnnõ edimäst rita sõnnu; esi tegevä midägi ainult ütsigu. Äkki om asi tollõn, et nimä ei olõ umma tammõ (pähnä, vaherd jne) üles löüdnü ja luumisejõudu jääs veitüs. Tuu veitü, mia näil om, kulutasõ mehe massinidõ pääle ja naasõ järgmise söögikõrra sisustamise pääle. Umast käest tiiä, et tuu om rassõ tüü. Mehi, kiä häste massiniid tundvä, peetäs targas; naisi kotsilõ ültäs, et hää pernaanõ; kiä midägi ei mõista, tuu ültäs tihtipääle olõvat raamatulõ tark. Tuu sääne vahetegemine om tullu küländ illatsõl aol. Kuimuudu vanast asja pääle kaeti, tuud näütäs kõgõ parõmbalõ rahva siän levinü ütelüs: taa om ull nigu Puura Juulu, taa ei mõista esiki viiulit mängi. (Tegelikult Juulu mõistsõ, aga purjunult ai keele katski). Tollõn rahva ütelüsen omgi seen suhtumine, et pillimäng kuulus kah tarkusõ manu.

Šamaaniusku rahvas (tuud om Eestin küländ pall’u) usus, et inemisel om väeluum vai om näid mitu. Kui inemise umilõ väeluumõlõ ei laula ega tandsi, lätvä väelooma näide mant minemä. Sis jõudva inemise sinnämaalõ, et mõistust om, aga väke tegemises ei olõ. Mehe istusõ uma rauauniku man, käe põlvi pääl, ja naasõ vahtva anumiid pliidi pääl. Näid ei olõ inämb kellelegi vaia.
Kõiki noid asju saat jo kah tõisildõ sellätä, aga mis kasu tollõstki. Šamaaniusku rahvas arvas, et väeluumõ saat tagasi kutsu, ku näile laulat, tandsit ja trummi lüüt (nigu Tootsi kutsik). Tasunu vast pruuvi, äkki astus tuu pääle mõni lats vanõmbiide mant läbi; mõni või sinnä esiki elämä jäiä. Kuis sa sis ei jää, ku esäl-imäl väelooma majan. Hää vähämbält latsõlatsilõ kõnõlda, unõjutu asõmõl.

Nii vai tõisildõ ma usu, et suurõ puu andva mullõ vaimuenergiat. Kahju om kaia, kuis tiide veerest võetas maha vannu puid, olkõ tä nii terve kui taht. Nuu mahavõtja harilikult ei tiiäki, kui vanas eläs tamm vai lõhmus vai kõiv vai saar. Liinan võetas vana puu maha, istutõdas noorõ asõmõlõ (hääl juhul) ja 15 aasta peräst võetas nuu kah maha. Et ei tulõsi jumalaperäst tüüpuudust. Säändsiid majandusnippe om Läänen vällä mõtõldu ammust aost ja mõtõldas järjest inämb. Meil omgi jumala (ja väelooma) asõmõl majandus. Kiäki ei küsü, kuimuudu tuu asõndamine inemiisile mõos.

Mii maailm om luudu (tekkünü) nii, et tä olõsi inemisele võimalikult sobilik. Viimätsel aol paistus, et asja liigusõ vastapiditsen suunan, maakerä nigu es sobinu inämb inemisele. Üts ku tõnõ tuntu tegeläne hõikas vällä, et mii piämi siist jalga laskma. Tahtmalda teküs küsümus: kes noid arvamiisi vällä paiskas, kellele nimä kasuliku omma?
Nakka vai rohiliidsi mehekõisi sisse uskma.

A kui olõt optimist, tasus usku väeluuma. Kutskõ väeluum tagasi, sis saami jäl vägeväs rahvas.

Pulga Jaan

Kutskõ väelooma tagasi!2020-02-25T11:52:07+02:00