Kiri Kapstamäelt. Rõõmulaulminõ

Võromaal ellen om minno joba päält katõ aastaga egä pühäpäävä õdagu rõõmustanu koorilaul. Laula Võro segäkoorin Hilaro, mink nimigi juhatas rõõmu mano.

Laul tege rõnna rõõmsas, üteldäs. Olõ tuuga ekäpite nõun, laulminõ ja egäsugumanõ tiidlik helütekütämine omma mu kogõmuisi perrä tervembäs tegevä. Ku saami haigõt, oigami. Ku olõmi rõõmsa, hõiskami. Helü kand mi energiät, tege mi süäme valla vahtsõlõ energiäle.

Ma pruugi kül egäl võimalusõl är juhussit, kuis kõva helüga üten laulda. Jõuluaigu käve kerikungi õnnõ tuuperäst.

Hilaro kuuri käü rahvast Põlvast, Rõugõst, Kütiorost, Setomaalt ja kavvõmbastki. Neo maahasõidõdu kilomeetri omma tuud väärt, et pühäpääväõdakunõ saanu tarvilidsõlt veedetüs. Müts maaha kõigi noidõ iin, kiä seo tii ette võtva. Ku elli Tal’nan, näi küländ tihtsäle tuud, et õdaguidsi huvitegemiisi jaos nal’alt kodokandist kavvõmbalõ minnä ei viisitä.

Meil om ka väega koorijuhiga vidänü. Otsari Silja om mu meelest üts Võromaa truksampi inemiisi. Päält tulõverevide hiussidõ ja väke täüs dirigiirmisstiili om täl perädü hää näütlejämeisterlikkus. Mõnikõrd kontsõrdil, ku om vaia lauljilõ kipõstõ naaratus näkko saia, tege tä säändsit vigurit, et mul om külh tegemist, et mitte kõva helüga naarma naada.

Koorin om niisamatõ peris pall’o hää nal’asoonõga õnnistõduid inemiisi, tuuperäst saa päält laulmisõ egäst proovist kõgõ üten ka hää tujo.
Mu jaos om mitmõ helü pääl laulu kullõmisõn määnegi esieräline lumm. Seo, kuis helü ütenkuun tervikus saava, ütstõist tugõva. Seo, kuis kuur kõlajoudu hoit, ka vaikust kand, om müstilidse maiguga…

Kah’os om segäkoorõn iks millegiperäst miihi helle veidemb. Tuuperäst, ku olõt miis ja tunnõt hindä seen kutsmist uma pühäpääväõdagulõ rõõmu mano saia, tulõ laulma. Keväjä uut meid reis Horvaatiahe ja bussin om viil ruumi!

Meid saa kullõlda ja kõva helüga esämaaliidsi laulõ üten laulda joba 24. radokuul Võrol Kandlõ kultuurimajan.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Kapstamäelt. Rõõmulaulminõ2020-07-01T11:54:00+03:00

Elustiilist

Käve mõni aig tagasi juhiloa arstitõendit uuõndaman. Sääl tull’ täütä ankeet. Muidu kõigildõ asjalik, aga edimäne küsimus oll’ ülearu asjalik: elustiil.

Kõrra käve pääst läbi: elupalutaja. Tuud ma ilmselgelt ei olõ: viina ei võta, suitsu ei tii, narkotsi ei harrasta. Midägi oll’ viil, aga ei tulõ miilde. Kohmassi sis moosõkandi muudu: kantri. Säälsaman tull’ miilde, et mul om jo tuu külmrelvi nõrkus küllen, nii et ontlik vastus ollu: kantri änd vestern. Jumala õnn, et ankeedi täütjä oll’ perearst, kiä mu elustiili kaunis täpsele tiid. Kai mullõ üle prille imelikult otsa ja kirut’ midägi ärä. Ma es nakka kah uurma, midäs tä sinnä kirut’.

Perän, ku asi kõrran ja ma tervüsemajast keväjädse süküsõhu kätte pässi, nakas’ ajun kiäki urgitsõma. Et mis stiili ma sis tegelikult uman elun harrasta. Elupalutaja vastand piäsi olõma: elutulõkistutaja (hindä uma muiduki). Mullõ tundus, et tuu om viil hullõmb tegeläne ku elupalutaja, tuu ma kül olla ei taha.

Järgmine, mis mul miilde tull’, oll’ kaonu Baturini vällämõtõld lõvilakkõ kamja. Et ku näil laka är kammit, sis nakkasõ kõik lõvi hääs. Kunagi, peris poiskõsõn, olõs ma vast tuudki mõtõt heietänü, aga õigõ pea sai mullõ selges, et egäüts piat hindä iist küüdsi ja hambidega saisma. Ja ku lõvi nakkas haina süümä, lätt elu peris hukka.

Mis sis viil? Hall hiirekene – naistõ värk; tuhvlialunõ – mi perren noid ei kanta: hall kardinal – vast kuigipall’u toda esiki olõ. Ütsvahe olli jahimiis, aga tervüs es pea vasta ja muidu kah tunsõ, et mullõ om küländ. Ah jah – rohiline. Umakasvatõt aiakraam om mullõ küll mokkamüüdä ja üttegi elävät elukat ma ilma õiglasõ kohtuotsusõda hukada ei taha. Tuu käü nii inemise, pudulojussõ, mõtstõpra kui ka hainu ja puie-puhmõ kotsilõ. Tollõn olõ ma Valdur Mikitaga üten nõun, et kõigi iinpuul ülesloet tegeläisi kotsilõ piasi kehtima Eesti konstitutsioon – mille poolõst nimä veidemb eestläse omma kui musugudsõ.

Nii sis, et rohiline elustiil. Aga sinnä partinalõ ma joht ei astu. Tuu sellätämine lätt pikäs. Konservatiiv olõ ma kah. Vahtsõ aknõraami telli sis, ku plekinukkõga inämb asja paranda ei anna. Ei, ihnuskoi ma joht ei olõ.

Lihtsämb ollu vast üles lukõ, midä ma ei olõ: ei olõ kommunist, fašist, feminist, globalist, sadist, masohhist, karjerist, vuajerist, sotsialist, šovinist jne. Ütesõnaga: ma ei olõ määnegi pilli lahkiajaja. Kui inemise elänü rahulikult ja mõistusõperrä, es ollu üttegi ismi vaia. Mullõ miildüs küll ummapääd tegutsõda, aga anarhist ma kah ei olõ. Nii sis võinu kiruta ankeeti, et elustiil om mõistusõperäne, aga täpne ei olõ tuugi. Kui õks vaia arust är minnä, sis tulõ minnä.

Arva, et autut võit mu elustiiliga juhti küll.

A aig-aolt võinu egaüts perrä mõtõlda, määnes om timä elustiil ja kas tä kongi üle nuka ei lasõ. Kuigipall’u saat stiili jo ka paranda.

Pulga Jaan

Elustiilist2020-02-10T14:42:54+02:00

Kiä vai mea meid päst?

Vahel tunnus, et mi rahvas nigu omgi luud murõtama ja pelgämä. Ja tuud hätä külh ei olõ, et põhjust ei lövvä.

Ilm lätt kõrrast lämmämbäs. Mitte nii, et peris lämmind aigu enämb om, hoobis sant suusailm tükis olõma kolmveerand aastaiga…

Sügüse oll’gi jo sääne tunnõ, et medägi imelikku sündümä nakas, ku kuldnoka viil oktoobrin traatõ pääl lauli. Ilmamiis Kallisõ Ain omgi ülnü, et nii as’anda lõunõdõ lindamist, nigu tsirgu siist sügüse ette võtti, ei olõ naa varõmb tennü.

Aga ku lehti loet, raadiod kullõt ja telekat kaet, siis saat arru, et tuu, ku pall’u vett meil siihn kraavõ ja suutõ sisse ärä mahus ja kas suvõl mõtsast ja aiast mõnõ marja kah saat, om viil väikene murõ. Ilm om jo peris hukan, tunnist’ rotiaasta edimetse päävä Õhtulehen tuu teema asjatundja Mihkel Kangur. Ta ütel’ esiki, et kõik ei tahaki vast teedä, ku hukan, ja mis mõnõ aasta peräst viil saama nakas…

Jah, mi rahvas om jo murõtama harinu. Põra pinsi pääle saanu ja naide umbõs nelläkümneaastatsõ latsõ tunnistasõ, et pelksi latsõn kõik aig tuumasõta, selle et Venne raadio tuud ütest tüküst korrut’ ja õppusi tetti ka jo nii väikseile, et naa arru es saa, kost saadik taa õppus, kost saadik peris sõda om. A no om meil üts hädä kõik aig, külh ilmaga, külh mõnõ vahtsõ kurja viirusõga. Esi mi olõmi muiduki süüdü. A mis tetä vai tegemälda jätta ja kiä avitas?

Bensiiniga autu häötäs värsket õhku, ellektriga om paremb. A kes tuust kõnõlas, kuis nuide akusiide tegemine ilmalõ, õhulõ, viile ja kõgõlõ muulõ mõjus? Mitu aigu nuu aku vasta pedävä ja kohe naa pandas, ku aig täüs saa? Ku mõtõlda, ku pall’u om meil nuid masinõid, ja ku na kõik ellektriga tüüle nakasõ…

Liha ei olõ illus süvvä, selle et taa tuutmine reostas luudust. Aga määntse söögi vai mõnõ muu asja tegemine, medä uma pendre päält võtta ei saa, määntseidki jääke ei jätä? Ja pendre päält vai puhma küllest võet kraami peat kah õks enämbüisi kiitmä vai küdsämä. A om jo kõnõld tuust kah, et tulõ tegemist peat vähändäma, ahu ja pliidi kütmine egan majan erälde om õks vääga halv asi, mea tulõs ärä keeldä…

Tulõgi nii vällä, et kõik elu om umba ohtlik ja tervüsele halv. Ku kõkõ vääga söämede võtat, sis või katõ kõrva vahel medägi kokku ka joosta.

Vast kümme aastaiga tagasi kuuluti mõnõ noorõ inemise, et nimä söövä nüüd ennegi toorõst kraami ja andva latsile kah kõik kiitmädä-küdsämädä kätte. Sääne asi omgi tõnõkõrd võimalik sääntsein paigun, konh aasta ringi medägi puu ja puhma küllest vai maast võtta om. A meil?

Ildaaigu kirutõdi konhgi naasõst, kiä peaaigu süümise ärä lõpõt’. Kas õnn söögilisandiide tegijäile? Ja mitma aasta iist oll’ juttu noorõst tütrigust, kiä ennegi mõnõ marjaterä ja kastõpisaraga päävän hennel hinge sisen hoit. Mis taast saanu om, ei tiiä.

Et mis sis saama nakas ja mis avitas? Mõistus tükis otsa lõpma külh. Aga ildaaigu olli suurõ maja prügikastin jäl poodisupiga kuun purgi, lakja lahkmada papikasti ja plastmassist karbi segi pillutu, olkõ no, et erälde kasti mõnõkümne sammu kaugutsõl. Ku tuustki reostamisest kuigi jaku olõs saanu.

Nõlvaku Kaie

Kiä vai mea meid päst?2020-02-10T14:41:14+02:00

Kuslapuu Kaja: kõgõ õigõmb om tervessaamisõ jaos aigu võtta

Võro liina apteegin tüütäs Kuslapuu Kaja, kiä om uma tüü kõrvalt ka rahvameditsiini vasta huvvi tundnu. Intervjuun Umalõ Lehele tulõtas tä miilde lihtsämpi asjo, midä võinu inemise silmän pitä, et tervüs talvõaol kõrran püsünü. Tä and veidükese nõvvo ka noilõ, kedä viirustõbi joba haigõsängü om veenü.

Om sääne aig, ku liigus hulga egäsugumaidsi pisiläisi. Kuis hinnäst terve hoita?

Kõgõpäält muiduki tasus võtta päävän kasvai puul tunnikõist, et minnä vällä ja tuuluta umma kopsu. Liigut, hengät värskit õhku ja ku tarrõ ummi hariligõ tegemiisi mano läät, om vaim värskimb ja tuju parõmb.

Ja süümist piät kah egä päiv kaema. Tulõ löüdä midägi värskit uma hariligu söögi kõrvalõ – kas ubinakõnõ, põrknas vai midägi muud.
Vedelikku tulõ kah tarvita. Keväjä ja suvõaol mass hindäle iks hainu kor’ada. Uma käega kor’atul rohohainal om rohkõmb väke seen. Ja sis saat tetä tsäid. Õdakupoolõ inne magamaminekit näütes säänest, mis tuu rahulidsõ unõ. Magaminõ ja uni omma väega tähtsä. Nüüd, ku om sääne pümme aig, tulõ rohkõmb puhada. Vana eestläse säiväki umma elutsõõri niiviisi, et talvõl, ku üü omma pikembä, om ka puhkus pikemb. Ku kevväi tulõ, sis või juba hummoku varra üten tsirkõga vällä minnä ja umma ellu ja tegemiisi säädi.

A ku om joba tatt nõnan ja kurgun kraap, sis määne tsäi om hää?

Väega hää om kikkapüksitsäi. Sääl om häste pall’u vitamiine seen ja taa om hää maiguga. Ku om köhä vai kurk haigõ vai ku tunnõt, et nakkas sääne hädä külge tulõma, sis om kikkapüksitsäi kõgõ parõmb. Ku tuu tsäi om veidükese kõvõmb, sis om tä esiki läkäköhäle hää. A ku om kangõmb, sis ei tohe tedä toobiga juvva: poolõ klaasikõsõga päävä pääle iks kõrrast lonksat.

Ku tunnõt, et sul om haigus tulõman, sis om muiduki tsisnak väega tenoväärt söögi kõrvalõ. A tä või sisikunnalõ halv olla. No ütlemi, et tuu neli küüdsekeist sis panõt söögi sisse. Ja ku olõt joba haigõ, sis avitas tsisnak tuust parõmbalõ terves saia. Üts väikene hädä om: ku inemiisi seen piät olõma, sis om säänest ummamuudu lõhna su ümbre pisu pall’u…

Midä võissi viil pruuvi, ku tsisnaguhaisu pelgät?

Ingveritsäid võit tetä. Paar sõrmõjämmüst viilu ingverit, paar viilu sidrunit ja mett. Tuu juuk tege sisemidselt lämmäs.

Ku om joba haigusõ-pisiläne seen, sis om api vabarnavarsist ja -lehtist tettüst joogist. Lõhmusõhäitsme omma hää lõhnaga. Ku om tsill’ukõnõ palavik, aja tuu sinnu häste higistämä, saat nii tõvõst vallalõ.

A ku olõt joba sängün ja tahat kipõmbalt terves saia, mis sis tetä?

Kõgõ parõmbidi saat hinnäst avita sis, ku aigu kah om. Ei tohe nii pall’u närviiri ja murõhta. Võta aig maaha! Sa piät juuma pall’u vedelikku ja sis puhkama, magama. Ka kurõmar’a omma väega hää – keedät kurõmarju. Mahl või-olla om veidükese kangõ, a sis panõt vett manu. Niisama omma granaatubinasiimne väega hää. Ku olõt haigõ ja ei olõ issu, sis üteldäs, et kõgõ parõmb om kana-klimbisupp. Siitmisele hää ja toetas sinnu ekäpiten. Ja paranõt.

UL


Kuslapuu Kaja. Pilt Uma Lehe pildikogost.

Kuslapuu Kaja: kõgõ õigõmb om tervessaamisõ jaos aigu võtta2020-02-10T14:38:34+02:00

Pensionireform uma pää seen

Tapõlus, miä käü parhilla Eestin pensionireformi ümbre, jääs mullõ küländ arvosaamalda as’as. Hädä tollõn, et kõnõldas õnnõ rahast, tuust, kuimuudu inemisel vanast pääst rahha olnu. Ummõtõgi ei olõ raha midägi säänest, miä püsüs, kõttu täüt ja tarõ lämmän hoit. Raha iist saa noid asjo kül osta, midä elon vaia lätt, a aig om näüdänü, et raha om nigu keväjäne lumi: tä sulas kipõstõ är. Täämbä kor’adu raha iist ei saa 10 aasta peräst inämb tuud, midä täämbä saat.

Ku perrä märki, sis inemisele om elon püsümises vaia puhast õhku ja vett, süüki, lämmind tarrõ, rõivit sälgä ja tsipakõsõ tõisi inemiisi seltskunda. Vanan iän toimõsaamisõs tulnu pruuvi tüüiän tetä kõik tuujaos, et tähtsä elos tarvilik olnu lihtsäle olõman. Joba tuu, ku elät maal, saat umast salvkaost vett, kasvatat midägi aiamaa pääl, kütät tarõ ahoga lämmäs ja tiit puupliidi pääl süvvä, and inemisele kõvastõ majanduslikku esisaismist.

Arva, et innekõkkõ pidänü tulõvadsõ pensionäri täämbä hindä jaos selges mõtlõma, midä vanan iän vaia minnä või. Või-olla omma hoobis kõrralik majakatus, tüükõrran ahi, tagapaaga puupliit ja keti otsan pang kotussõ, kohe pensionis investiiri.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Pensionireform uma pää seen2020-02-10T14:34:34+02:00

Sünnülats Rebäsemõisast

Minevä puulpäävä tähist’ umma 100. sünnüpäivä Vähi Helmi Karula kihlkunnast Rebäsemõisast.

Helmi võtt’ küläliisi vasta uman imäkotun, kon om müüdä lännü suur jagu timä elust. Truksa vanaprovva näüdäs’ pildialbummõ ja kõnõl’ juttõ inneskidse ao elust: umast tüütämisest Saksa aol Urvastõ vallavalitsusõn ja Lüllemäe meierin. Ildampa jäi suurõst perest peri Helmi ütsindä imätalu iist hoolitsõma. Sääl pidäsi tä viil korgõ iäni lehmä ja niitse esi haina.

Egäpääväeluga tulõ Helmi täämbädseni suurõlt jaolt toimõ, vahel käü koduhuuldaja abis. Kaika Laine oll’ kõrra ütelnü, et Helmi eläs 106aastadsõs, tuuperäst kutsõ tä külälise ka umalõ järgmädsele ümärigulõ sünnüpääväle viie aasta peräst.

Kama Põim


Vähi Helmi. Kama Põimu pilt

Sünnülats Rebäsemõisast2020-02-10T14:33:05+02:00

Eesti turismivõrgun om vahtsõnõ tsihtkotus: Vana-Võromaa

Eesti ammõtlistõ turismiteedüse võrku puhkaeestis.ee panti vahtsõaastakuu lõpun Lõunõ-Eesti regiooni tsihtkotussidõ hulka mano Vana-Võromaa piirkund. Vana-Võromaa om kimmäs kultuuripiirkund, miä haard võrokiilsit kihlkundõ Põlva, Võro ja Valga maakunnan ja om innekõkkõ tunnõt teno võro keelele ja savvusannakombilõ.

Vana-Võromaa piirkunda oppasõ tundma 42 kaemiskotust ja kats matka leheküle puhkaeestis.ee pääl, keväjäga tulõ kultuurimatku pakmiisi viil mano. Vana-Võromaa üte umamooduga – savvusanno ja sannakombidõga – või egä tahtja kõrraga tutvas saia ja hindäle meeleperi sanna vällä valli. Aasta läbi omma valla Vana-Võromaa muusõumi, ütte ku tõist võit läbi ellä Postitii pääl.

Vana-Võromaa piirkunna tutvastegemises om varrampa kokko pant ja trükit «Vana-Võromaa tiijuht. Vana-Võromaa turismikaart», midä om pääle võro-eesti-kiilse olõman ka inglüse, läti, soomõ ja vinne keelen.

UL

Eesti turismivõrgun om vahtsõnõ tsihtkotus: Vana-Võromaa2020-02-10T14:31:32+02:00

Käsitüükonkurss «Aigu om»

MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü om vällä hõiganu vahtsidõ kaupu ja meelüsside luumisõ konkursi teemaga «Aigu om».

Ettevõtmisõga tahetas mano saia käsitüükaupu ja meelüssit, miä näütäse vällä Vana-Võromaa ummamuudu olõmist, a omma säälman iks ka elon tarvilidsõ as’a. Konkurss lõpõs mahlakuu viimätsel pääväl ja oodõtas ka koolilatsi ossavõtmist.

Võrokeeline ütelüs «Aigu om» näütäs vällä võrokõisilõ esiumast elo- ja aotundmist: piä ei olõma kõik aig kipõ, aigu tulõ võtta ja sõs jakkus tedä kõgõ jaos, milles vaia. Võrokõisi arvosaamisi aost ni ilma as’ost või näüdädä nii käsitüüasjo matõrjalõn ku kirjun, a kimmähe ka lugudõn. Rutulidsõn ilman ja aopuudusõn vaivan olõvilõ inemiisile võiva hengerahhu tuvva käsilde tettü as’a, millele om sisse pantu meistre hää soovi ja mille kaeminõ tege meele rõõmsas.

Konkursilõ oodõtas töid, midä olõ-i varramba vällä näüdät vai joba müümises tett. Esitedüid asjo saa edespite anda müüki Vana-Võromaa e-puuti UmaPuut, laatu pääle, muusõumipuutõhe vai suvõpuutõhe üle Vana-Võromaa. Ligembät teedüst saa MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü mol’ovihu lehe päält: facebook.com/vanavoromaahandycraft vai Võro instituudi kodolehelt.


Valge Jana tett puust kell.

Käsitüükonkurss «Aigu om»2020-02-10T14:30:40+02:00

Oodõtas Hindätiidmise avvohinna kandidaatõ

Võro instituut üten Põlva ja Võro maakunna arõnduskeskusõga om vällä kuulutanu timahavvadsõ Hindätiidmise avvohinna konkursi. Ettepanõkit avvohinna saajidõ kotsilõ oodõtas joba tulõva nädäli lõpus.

2012. aastagast om latsiaiulõ, koolõlõ ja kultuuriasotuisilõ, -ütisüisile ja -seltsele vällä antu Hindätiidmise avvohinda, mink mõtõ om hoita võrokõsõs olõmist avvo seen. Timmahavvagi saa egäüts ette säädi Vana-Võromaa latsiaia, kooli ja/vai kultuuriasotusõ, -ütisüse, kiä huul mi paigapäälitsist väärtüisist kõgõ inämb.

Avvuhindo välläandmisõ man kaias:

– kuis hindätiidmist ja hindästpidämist vällä näüdätäs;
– kuis hindätiidmine ja hindästpidämine vällänpuul koto silmä nakkas;
– kuis hindätiidmist ja hindästpidämist noorilõ edesi andas.

Avvohinna alospaprõ ja ülessäädmise vormi omma välän Võro instituudi kodolehe wi.ee pääl. Ettepanõgi pallõldas saata Võro instituuti aadrõssil Tarto 48, 65609 Võro vai e-postiga wi@wi.ee pääle radokuu 21. pääväs (21.02.2020). Avvohinna saajit kitetäs imäkeelepäävä paiku, 16. urbõkuul (16.03.2020).

Hindätiidmise avvohinna omma varatsõmbil aastil saanu:

2012. aastagal Orava kuul, Sõmmõrpalo latsiaia keelepesärühm ja Haanimiihhi nõvvokoda;
2013. aastagal Haani kuul, Põlva latsiaia Mesimumm Meelespea rühm ja Krabi külätiatri;
2016. aastagal Mammastõ latsiaia ja kooli keelepesä rühm, Mammastõ latsiaia ja kooli kavvanõ võro keele ja kultuuri oppaja Lepassoni Marju, Orava kuul ja Võromaa spordiliit;
2018. aastagal Rõugõ latsiaia keelepesärühmä ja Põlva latsiaia Pihlapuu keelepesärühm; Mõnistõ kuul ja Puiga põhikuul; Mõtsavelle talo ja nall’apunt Laheda Muti.

Võro Instituut

Oodõtas Hindätiidmise avvohinna kandidaatõ2020-02-10T14:29:02+02:00

Nuuri lauluvõistlusõ võitja

Seo kuu alostus tõi Võromaalõ rõõmusõnomi: Saarõmaal peetü koolilatsi lauluvõistlusõ «Solistica 2020» pääpreemiä sai Võromaa tütrik Otsari Hellika, kiä opp laulmist Põlva muusigakoolin Suurõ Margoti ja Jõgi Riivo käe all.

Taad lauluvõistlust pidä Otsari Hellika kõgõ tähtsämbäs koolilatsi võistlusõs Eestin. «Võistlus om suurõ kaaluga: näütüses joba tunnõdu laulja Stefan ja Sissy omma taa umal aol är võitnu ja saanu hää platvormi, et minnä edesi ummi suuri plaanõga,» kitt Hellika.

Määndse omma timä hindä suurõ plaani, tuud Võro gümnaasiumi 10. klassin opva tütrik peris kimmäle viil üteldä ei mõista. «A iks midägi muusikaga: kas oppajas, koorijuhis vai lauljas, tuud ma viil ei tiiä.»

Muusigategemine ja -opminõ täüt täämbägi küländ suurõ osa Otsari Hellika aost. «Laula ütsindä, koorin, katõn ansamblin, mängi viiulit, mängi orkestrin, olõ Võro muusigakooli orkestri kontsertmeistri ja tsipa mängi ka klavõrit,» lugõ tä ummi tegemiisi ette. A kõgõ tuu man ei tunnõ Hellika, et väega rassõ olõs. «Mullõ hindäle väega miildüs kõik seo, mis ma tii, ei olõ kohustusõ tunnõt, et essänd, ma piä jäl pruuvi vai laulutunni minemä,» ütles tä.

Nädäli seen omma Otsari Hellika päävä küländ pikä, hariligult õdagu säitsmeni. Koolitüüd ei olõ tuu viil segämä naanu, kuigi seost sügüsest gümnaasiummi astõn tull’ harinõda vahtsõ kooliga. «Mullõ miildüs Võro gümnaasiumin, tast saa väega hää haridusõ. Mõtli kah inne põhikooli lõppu, et äkki lääs Tartolõ, saas vanõmbidõ mant minemä ja umaette kodo ja vahtsõ inemise, a periselt mul ei olõ seod vaia. Saa Võrol väega hää kooli, saa muusigakoolin edesi kävvü, mul om tankandin nii pall’o muusikaliidsi võimaluisi, et ei olõ mõtõt minnä kohegi muialõ. Saa ka vanõmbidõ man tsipa pikembält olla,» löüd Hellika.

Muusigastiili, midä Hellika kullõs, omma sainast saina: popp, jazz, rokk, klassika. Esieränis pidä tä luku perimüsmuusikast, ütles, et om Villändi perimüsmuusiga festivaliga üten üles kasunu. Ja ku muusigategemisest ja -kullõmisõst tsipa aigu perrä jääs, om ka luudusõn matkaminõ Hellikalõ miiltpite.

Rahmani Jan


Lauluvõistlusõ «Solistica 2020» grand prix võitja Otsari Hellika Võro liina keskplatsi pääl. Rahmani Jani pilt

Nuuri lauluvõistlusõ võitja2020-02-10T14:27:07+02:00