Parm tsuskas: koroonaviirusõ hirmun

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: koroonaviirusõ hirmun2020-02-10T15:01:37+02:00

Maolda nali

Kats ijäkahru kõrbõn

Kats ijäkahru omma kõrbõn, jalotasõ.

«Kae, tan piät kül maru nilbõ olõma, et nii hulga liiva maaha om pantu,» seletäs üts tõõsõlõ.

Maolda nali2020-02-10T15:00:21+02:00

Muda Mari pajatus

Murõ raha käkmisega

Ma kuuli raadiost, et pia saava kõik uma pensioniraha samba seest är kodo viiä. Tuu uudissõga tull’ mul miilde aig aastakümnit tagasi, ku mi uulidsa pääle edimädse rahaautomaadi panti. Sõs oll’ kah pall’o inemiisi är hirmutõt, et näide raha videles saina seeh. Võtiva uma rassõ vaivaga teenidü raha saina seest vällä ja veivä panka hoiulõ. Nüüd võetas ka raha samba seest vällä, a kohe tuu raha käkki?

Vahtsõliina kandih kõnõldi vanastõ ütest mehest, kiä matt’ uma varandusõ maaha. Et kotussõ peräst üles levvässi, kai tä taivahe ja nägi sääl musta pilve. Nii jäi häste miilde, et varandus om musta pilve all. Õnnõ tuud pilve olõ-i tä täämbädseni üles leüdnü. Varandust niisama. Ma mõtli, et piässi kah uma sambast võedu raha musta pilve ala matma. Nakka-i ma kullõma noid, kiä ütlese, et tuu om halv plaan. Ma esi olõ iks kõgõ targõmp, massa-i tõisi usku.

Muda Mari pajatus2020-02-10T14:59:39+02:00

Tossu Tilda pajatus

Elotarkust praktikandilõ

Brikatiirikursusõ mano käve ka katõnädäline praktika. Liinatütrik pidi uma praktika tegemä Eesti kavvõmban otsan kolhoosi suurfarmin. Sääl arvati, et noorõl inemisel olõs hää ka kuunolõkist ossa võtta. «Opit elotakust,» arvas’ esimiis.

Suurfarmi kuunolõkil arotõdi tüüasju. Keskiäline naanõ, kes eläjile süütä ette vidäsi, pidi rassõt kärro tõukama. Käro oll’ vana ja vaivat, ederatas lopõrd’ all. Tuuperäst oll’ säändse tüü pääle rassõ inemist löüdä. Naanõ oll’ vahtsõt kärro nõudnu, a pidi iks vanaga läbi ajama.
Ütel kuunolõkil, ku tä umast murrõst jäl kõnõl, lõpõt’ tä sõnavõtu süämetävvega: «Ku minno tüüle kutsuti, lubati kuu ja tähe taivast alla tuvva, a nüüd ei saa eski redelit, et esi näile perrä minnä!»

Nii tulõt’ uma tüüelo algust päält kolmõkümmet aastat tagasi miilde ammuskinõ praktikant. «Kuldsõ sõna!» arvas’ tä söödävidäjä välläütlemisest.

Tossu Tilda pajatus2020-02-10T14:58:08+02:00

Mu oppaja

Ma kirutõ umast esäst, kelle oppaminõ om minnu läbi elu vidänü.

Pääle sõta tulli kolhoosi ja imä pidi tüüle mineme. Esä jäi sõan üte käege, selle tedä es aetõ. Tä tallit’ kotun eläjit ja kamand’ aiamaa pääl. Ma tilbõndi suvõl kogu aig esäl takan ja uursõ, mille om mõni asi nii ja mõni naa. Esä selet’ kõgõ nii, et mul jäi nii mõnigi asi miilde. Ja ku uhkõ tunnõ oll’, ku ma, väikene tirts, sai essä avitõdõ. Ku esä nakas’ tsiahaina hekseldeme, olli ma vändämiis. Vai oll’ vaia vesikäia ümbre ajadõ, ku tä väist vai kirvõst tahtsõ teritede. Üte käege es saa esä ekä tüüd tetä. Midä vanõmbõs sai, toda targõmbõs. Kuis piät haku ragumõ, et vastu näku ei saa, kuis tsiahaina niitä, et sille maa jääs järge, kuis vikatit teritede, kuis haina riibu, kuis luvvalõ handa otsa lüvvä. Kõik, midä maal ellen vaia tetä, om mul esä opatu. Ja ku söögilavvan istsõmi ja käe risti pannimi, tennäs’ tä taivaessä söögi iist. Viil tulõ miilde, ku oll’ päävävarjutus. Esä tahmas’ kündle pääl klaasijuppõ ja läbi noidõ vahtsõmi, kuis kuu päävä ette tull’. Tsirgu jäivä vakka ja ilm läts’ hämäres. Tuu olõs nigu eelä olnu.

Kallis esä, kes sa mullõ elutarkust opsit, aituma sullõ. Sul oll’ ildaaigu 110. sünnüaastapäiv. Tervite sinnu sinnä pilveveere pääle.

Niklusõ Mare

Mu oppaja2020-02-10T14:56:49+02:00

Kuis vanaimä maada saassi?

Latsõpõlvõst tulõ miilde üts lugu. Vanaimä kõnõl’ iks juttõ, ja peris pall’o. Täämbädses pääväs omma nuu saanu tävveste vahtsõ mõttõ mano. Näutüses kõnõl’ tä, et inemise eloh om üts vaiv – hummogu tühi kõtt, õdagu uni. Timä tõnõ ütlemine oll’, et tedä ajava kõgõ üles kats kutsmada võõrast – Vaiv ja Huul. Nuu kats olliva mu vainlasõ, kiä es lasõ vanaimäl kuiki puhada, ja ma õkva es tiiä, midä naidõga pääle naada.

Olli kuvvõaastanõ, ku ütel õdagul vanaimä jälki kõnõl’, et kül tahassi hummogu maada. Ma jo aimssi, et tä nakkas jälki naist katõst vainlasõst kõnõlõma, a küsse iks, et kiä sul maada kiild.

Ja kae imet, vanaimä ütel’ hoobis, et herätüskell ja kikas. Oi mul sai hää miil, selle et naid kattõ ma jo tiidse! Mõtõ käve kipõlt: kellä käki suurdõ rõivakappi. Sääl oll’ viil vatitekk, kohe tuu nuhtlus mässi, ja nii vanaimä kellä ei kuulõ.

Kikkaga tundu asi kah lihtsä. Ma tiidse, koh aidah om põrssavidämise kott. Sääl oll’ mulk seeh, et eläjäkene hengädä saasi. Kimmähe passis ka kikka käkmises. Koti vidäsi päävä aigu hillätassa tarrõ är, selle et aidauss käve lukku ja üüse sinnä es saa.

Nüüd tull’ inne vällä valli õigõ õtak, mis vanaimä jaos hääs tetä ja tä maada saasi. Riidi õtak tundu kõgõ õigõmp. Sõs jõud vanaimä puulpäävä viil ahosaia kütsä, esiki ku tä kavva makas.

A es lää tuu kõik nii lihtsäle! Hädä naksiva jo õdagu pääle. Vanaimä es taha sängü minnä. Mul hindäl tull’ unõ näütämisega periselt uni pääle, a kuiki jäi iks pistü ja pikäpääle jäi vanaimä kah magama. Hiilse tarõst vällä lauta. Meil oll’ sõs suur ja kirriv kikas, kelle kotust ma tiidse. Tuu kotti ajaminõ es olõ sukugi lihtsä. Oll’ viil pümme kah!

Lõpus sai kikka kotti ja koti kinni. Nõsti kikka kotih lehmävakka. Hainu panni kah pääle, et kikkakõsõl külm es naanu.

Oi, ma olli hindäga rahul! Mõtli, kuis hummogu kittä saa ja vanaimä om vällä puhanu.

Sängüh es tulõ mul kõgõpäält suurõst õnnõst und, sõs naksi murõ mano hiilmä… Kas kikkaga om iks kõik kõrrah? Kikas olõ õi jo põrss… Kas tä hengädä saa? Oi süä oll’ rassõ ja vesi tull’ silmi. Tihku kah es saa, sõs olõs vanaimä üles virgunu. Pühkse ummi pikki patsõga silmi. Hummogus olliva silmä paistõh.

Hummogu ma õkvalt hiitü, ku vanaimä hinnäst iks kell viis üles ai. Mõlõmpa olliva jo vakka, nii kikas ku kell. Ku vanaimä mu är ikõtuisi silmi näkk’, hiitü timä. Hirmu ja murõga kõnõli kõik är ja sõs nakas’ vanaimä ikma. Nii mi mõlõmpa sääl ikimi ja lätsimi kikast pästmä. Õnnõs oll’ timäga kõik kõrrah, a pääle tuud janti, mis ma timäga tei, sai ma hindäle vainlasõ timä elopääväkeisi lõpuni. Ilmahki es unõhta tä mulle siivoga rehmätä, ku minno näkk’.

Puulpäävädse saia sai vanaimä tettü. Ja pahandust kah es tulõ!

Liini Enel


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kuis vanaimä maada saassi?2020-02-10T14:55:55+02:00

Priinime lugu: Sai, Saia

Nimel Sai om täämbädsen Eestin 126 kandjat, nimel Saia 121 ja nimel Saija 19 kandjat. Sai panti kokku 15 mõisan, Saia 5 mõisan.

Võromaal panti Sai 1809 Kanepi khk Tammõ mõisa Suuna talu kodapoolitsõlõ. Kuigi Põlgastõn om vana talunimi Saia, mõtõl’ opõtaja Roth vist lihtsäle saia pääle, selle et pandsõ ka nimmi nigu Leib ja Nisu. Sõna sai alussõs arvatas olõvat saajaleib ’pulmaleib’.

Vahtsõliinan 1820 panti Sai Tilga külä suurõlõ perrele. Edespiten panti Sai ka Kasaritsa Kaabistu külän ja Vana-Antsla Kobela külän. Suurõmba suguvõsa muial Eestin nimetedi talu perrä Parasmaa mõisan Pärnumaal ja Ropka mõisan Tartumaal. Oll’ mitmit kotussit, kon Sai panti priinimes vaeslatsõst näiolõ vai latsõga tütrikulõ. Nii om joba varrampa kirja pant kutsmis- vai sõimunimi Saia Krõõt Võnnu Kuristal ja Saia Kai Kose kihlkunnan. Purdi mõisan Järvämaal panti seo nimi Saia sanna elänikele. Petserimaal 1921. aastagal võeti nimi Sai katõn perren.

Nime Saia päämine Võromaa algkodu om Saia talu Järvere mõisa Alakülän. Säält levisi nimi joba varra näütüses Viitinäle. Muist kotussist, kon nimes panti Saia, omma tähtsämbä Ervita mõisa Koeru kihlkunnan ja Vana-Vigala Läänemaal. Säälgi saadi nimi talult. Virumaal om kõgõ rohkõmb nime Saija kandjit, osa näist om hoobis Kurkula puulsaarõ ingerläisi juuriga.

Ku priinimi om saad vanast talunimest, om põhjas hoobis inemisenimi. Inemisenime alussõs peetäs piibli prohvõtinimme Jesaja, midä «Wastne Testament» kirot’ kujul Esaia ~ Esaias. Vinne õigõusun kirotõdas Иса́ия (Issaija) ja pruugitas suulidsõlt kutsmisi Са́я, Сай ja Са́йка.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Sai, Saia2020-02-10T14:54:10+02:00

Hädä ots iks inemist. Tõnõ jago

Päävalu

Päävalu um meil viil alahinnatu ja vähäravitu, a tuu um hädä, midä tulõ ette kõgõ sakõmbast.

Päävalul um pall’o põhjuisi, nigu viipuudus, umbnõ õhk ja vingugaas, kaalast päälenakkav valu (radikuliit), unõlda olõk, pinge ja ületüütämine, ülearvo suur kihäkaal, perilikkus.

Päävalu jaotõdas kattõ sorti:

1) esmanõ valu:

• migreen – ütepuulnõ, tuikaja, või üteh kävvü kuri süä ja ossõndaminõ, valgus- ja müräpelgüs. Ku ei tohtõrda, või minnä üle kroonilidsõs;
• koparpäävalu – ütepuulnõ otsa iin, tukõv ja teküs äkki, või silmist vii vällä võtta, noho, silmälau paistõtus ja higistämine;
• pingepäävalu – mõlõmbapuulnõ, suruv, pitsitäv, mõõdukas. Süä ei olõ kuri, ei lää füüsilidse pingutamisõ pääle suurõmbas. Ku ei tohtõrda, või minnä kroonilidsõs.

Esmadsõ päävalu võiva olla viil köhimisel, võimlõmisõl, erutusõl, külmehtämisel, pitsitämisel (kitsas müts), õhurõhu vaheldumisõl ja magamisõ aol;

2) tõõsõnõ valu:

• pää- vai kaalahaiguisist;
• pää- vai kaalatraumadõst;
• ainõvaihtushaiguisist.

Ajukuur ei valta, a valu nakkas aju veresuunist ja närvirakkõst.

Kimmähe piät arstilõ teedä andma, ku päävalu:

• teküs äkki;
• teküs kur’a süäme ja ossõndamisõga;
• teküs pääle vahtsõ roho võtmist;
• lätt süvembäs (om nädälit);
• teküs füüsilidse pingutamisõ pääle;
• tuu üten segäsüse ja halva nägemise;
• aja unõ päält üles;
• om vahtsõt muudu, midä inne ei olõ olnu.

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Tõnõ jago2020-02-10T14:50:50+02:00

Kildakõisi aost, ku talvõ olli viil lumidsõ

Seo talv om väega kehvä lumõsaagiga olnu. Edimäne sääne, määnest ei olõki innembä nännü.

Suurõ ettekuulutaja ütlese, et ku talvõl lummõ ei olõ ja külmä ei tulõ, ei olõ ka ilosat suvvõ luuta. Kõik kah’otegijä ja teo eläse kah säändsel talvõl häste ja uutva keväjät, et naada mõnuga kasvokõisi jürämä.

Ku ma nakka naid talvi latsõpõlvõst pääle miilde tulõtama, sis nä olliva iks väega ilosa. Puu olli nii lumidsõ nigu piltpostkaardi pääl. 1960. aastidõ algusõn, ku ma käve algklassõn, oll’ nii pall’o lummõ ja koolitii nii är tuisanu, et es näe, kohe astu. Esä pandsõ külh pedäjäossa katõlõ poolõ tiid, a üüse sattõ sääne paks lumi maaha, et ossõ es olõ inämb sukugi nätä. Nigu kogõmalda tiiraa päält kõrvalõ astsõt, ollit rinnoni lumõn.

Ütskõrd tulli koolist kodo ja essü är. Terve nurm oll’ üleni valgõ, kae, kohepoolõ tahat. Haalsõ läbi lumõ, heng niidiga kaalan. Õnnõs jõudsõ üte maja mano. Lätsi sisse ja küsse tiid. Tull’ vällä, et olligi jo umma küllä jõudnu ja kodokatus kavvõst paistu.

Koolin sai säändside talviga pall’o nall’a. Käve sis Tsolgo koolin. Koolimaja moro pääle oll’ kaivõtu lohk, kohe pidi vahtsõnõ koolimaja tettämä. Sõda tull’ pääle ja jäigi ehitämädä. A lohk um senini alalõ. Sääl lohon olli meil sporditunni ja talvõl lasti riikesega mäest alla. A üts talv sattõ nii pall’o, et tuu lohokõnõ oll’ pia veereni pehmet kohilat lummõ täüs. Ollimi sis internaadin. Lätsimi pääle tunnõ vällä kelgutama. Lasimi mäest alla lohko ja sinnä mi är kattõmi. Kellel kelku es olõ, hüpäs’ niisama lummõ. Lumi oll’ nii sükäv, et päänupp kah es paistu vällä. Kül meil oll’ sis lõbu lajalt. Pruuvsõmi helü perrä är arvada, kon kiäki um. Ollimi iks tükk aigu lumõ sehen. Oppaja jo tull’ vällä meid otsma. Helü oll’, a latsi es kohkil nätä. Naas’ sis meid tarrõ kutsma, a mi es saa kuigi lohost üles. Oppaja tõi redeli, sis ronisimi toda pite nii-üteldä maa pääle tagasi.

Ku oll’ väega külm ja tuisas’, võtsõ mõni hobõsõmiis meid, latsi, rii pääle ja sõidut’ kuuli vai kodo. Vanastõ olli inämbältjaolt kolhoosi hobõsõ, a mõnõl oll’ ammõdi peräst hopõn koton kah, nigu postimehel vai piimä- ja koorõvidäjäl.

Urmi Aili


Ku oll’ väega külm ja tuisas’, võtsõ mõni hobõsõmiis koolilatsõ rii pääle. Pildi pääl sõidutas üts hobõsõmiis pinni. Pilt Urmi Aili pildikogost.

Kildakõisi aost, ku talvõ olli viil lumidsõ2020-02-10T14:49:25+02:00

Kangakudamistarõ Lannamõtsan

Harglõ kihlkunna õdagujaon Lannamõtsa külän inneskidsen Taheva vallamajan om sisse säetü käsitüütarõ. Tarõ, miä inne oll’ vallavanõmba kabinet, om no täüs kangastelgi, miä uutva kolmapäivilde huviliidsi kudamist opma. Oppust saa 15 aastakka käsitüüd tennü Elissaarõ Triinu-Liisi käe all.

Käsitüütarõ vallategemine sai härgütüst mitmõst kokkotrehvämisest. Inneskine Taheva vald om sääne kant, kohe om elämä tulnu hulga vahtsit latsiga perrit, kiä pidävä luku luudusligust eloviiest ja tuust, et uma süük ja rõivas om esi kasvatõt ja tett. Nuu perre omma päämidselt kogonu Parmu ökoküla ümbre.

Ka Elissaarõ Triinu-Liis ja Möldri Jandra omma ummi perriga vahtsõ maalõtulõja. Et Triinu-Liis mõist käsitüüd tetä ja opada, sis edimält naksi külänaasõ käümä timä poolõ vaipu kudamist opma. A sääl olli õnnõ üte suurõ peele ja nii pidi egä tahtja umma järekõrda uutma. Tekkü mõtõ, et võinu olla tarõ, kon om rohkõmb kangastelgi üles säetü ja saa hulgan kuun kuta.

Elissaarõ Triinu-Liisile tull’ appi projekti kirotama Möldri Jandra ja nii saadigi kangastelgi ostmisõs tukõ. Minevä sügüse säeti peele üles inneskiste vallamajja, midä MTÜ Parmu Ökoküla parhilla vallavalitsusõ käest rent.

Kõgõpäält tetti üts käsitüükursus paikligõlõ koolilatsilõ. Seo aasta alostusõst om tüütarõ valla kõigilõ huviliidsilõ egä kolmapäävä kellä 14–20. Elissaarõ Triinu-Liis rehkendäs, et kipõmb kudaja või üte pääväga vaiba valmiski kuta.

Suurõmba huvilidsõ omma parhilla kuus ümbrekunna naist, hariligult tulõ kolmapäävä kokko neli-viis huvilist. Elissaarõ Triinu-Liis ütles, et huvilidsõ omma käsitüütarrõ oodõdu ka kavvõmbast. «Suurt kunstilist andi vaibakudaminõ ei nõvva, veidükese fantaasiat pidänü olõma,» seletäs tä.

Parhilla koetas päämidselt vaipu, a tetä saa ka sallõ ja sannarätte. Tulõvigun om plaan kõik tarvilik rõivas esi tetä. Käsitüütarõ tegijide pään liigus mõtõ, et võinu naada ka esi linna kasvatama ja tuust linast rõivast tegemä. «Unistusõ piät suurõ olõma, sis jõvvat edesi,» löüd Triinu-Liis.

Läbikäümine om tähtsä

Lisas käsitüü tegemisele pidävä käsitüütarõ vidäjä tähtsäs tuud, et paiklik rahvas saanu inämb kokko kävvü. Egänädäline vaibakudaminõ om tuu jaos üts hää võimalus. Möldri Jandra seletäs, et maal eläden om umavahelist läbikäümist inämb ku liinan. «Tan om sääne tarvidus suurõmb. Egä päiv ei näe pall’u inemiisi, tuuperäst hoitas rohkõmb kokku,» seletäs tä.

Ku hariligult om vana ja vahtsõ külärahva vaihõl edimält iks võõristamist, sis Möldri Jandra löüd, et Taheva kandin tuud väega ei olõ. «Paiklik kogukund om vahtsõ kinäste vasta võtnu,» seletäs tä.

«Just noorõ perre löüdvä iks inämb, et latsi om parõmb kasvata maal. Nõsõs tiidlikkus tervüsele hääst eluviiest: tervüsele hää süümine, esimajandaminõ. Tuuperäst otsitas maakodusid ja hinnatas maal elämist. Seo om ka põhjus, mille noorõ perre tulõva maalõ elämä,» märgotas Jandra. Nii omgi juhtunu, et piirkunnan eläs parhilla hulga latsi. Jandra arvas, et sama pall’o ku täüskasunuid.

Pääle latsi kasvatamisõ pidävä vahtsõ maalõtulõja tähtsäs söögi kasvatamist. Inämbüs kasvatas esi aiakraami, a näütüses Triinu-Liis jõud kõgõ kõrvalt ka eläjit pitä. Käsitüütegijit om piirkunnan hulga, inämbüisi hindä ja kogokunna tarbõs tetäs kõotohust, nahast, langast ja muustki elämises tarvilikku.

Läbikäümist om Taheva kandi rahval ka naabridõga, näütüses võeti kuu alostusõn ossa Lüllemäe tandsuklubist. 22. radokuul tetäs tandsuklubi Harglõn, kohe oodõtas vastaküläliidsi. Ligembät teedüst Taheva, Karula ja Mõnistõ piirkunna tegemiisi, ettevõttidõ ja vabaütisüisi kotsilõ saa kaia internetist leheküle kotus.ee päält.

Rahmani Jan


Käsitüütarõ vidäjä Elissaarõ Triinu-Liis kaes sälä takast, kuis Möldri Jandra telgi takan vahtsõt põrmandurõivast kuda. Rahmani Jani pilt

Kangakudamistarõ Lannamõtsan2020-02-10T14:47:41+02:00