Uma Lehe sügüsene jutuvõistlus

Hää lugõja ja kirotaja! Uma Lehe 16. jutuvõistlus om no vällä kuulutõt. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe jutuvõistlusõlõ. Parõmbidõ kirätükke autori saava avvohinna ja hää jutu trükümi 2020. aastaga joosul lehen är.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu
Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido
ummamuudu.

2. Lugu, midä periselt es juhtu

Mõnõ luu omma tegünü inemise pää seen: nättü unõn vai määndsestki juhtunust a s’ast edesi mõtõldu, kuimuudu olõs võinu olla. Mõnikõrd ei saaki periselt arvo, om taa lugu juhtunu vai vällä mõtõldu. A lugu om jo iks olõman, kasvai kirotaja pää seen. Peräkõrd om hää lugu?

3. Mu oppaja

Egälütel meist om olnu mõni oppaja. Om tuu sis koolioppaja vai mõni muu tähtsä inemine, kink kotsilõ kirotaja tund, et om timä käest elos tarvilikku opnu. Piämi tuud oppajat jutukõsõga meelen!
Teema om vällä pakut kuuntüün Eesti Rahvaluulõ Arhiiviga.

4. Võro liin om ilmanaba!

Tihtsäle nakkas midägi juhtuma inemisega, kiä trehväs mõnda suurõmbahe kotussõhe, näütüses Võro liina. Omma nuu põnõva kokkosaamisõ vai mõni esieräline inemine vai kõnõlõs liin esi mõnõ luu umast aoluust vai täämbädsest pääväst. Hää kirotaja löüd läbielämiisi muidoki ka Põlvast, Räpinäst, Antslast vai Missost, a innekõkkõ oodami iks Võro liina lugusiid.

Teema om vällä pakut kuuntüün Võro liinavalitsusõga.

Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.

Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlistagõ tel 782 2221 vai 5692 2841. Märgimi vällä, kuimuudu lugu iks kirja saanu.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr! Ku tahati, et lehen trükitäsi ti tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu.

Oodami juttõ nikani ku 22.11.2019. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

Parõmbidõ juttõ kirotaja saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.

Terävät sulgõ!

UL

Uma Lehe sügüsene jutuvõistlus2019-10-08T16:34:28+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

14. kiri. Jalgrattaga liikmisõ võlu ja valu

 
Jalgrattaga sõitminõ mullõ väega miildüs, seo tunnõ, kuis tuul vihises kõrvun ja hiussõ lehvise tuulõ käen. Olõ-i ülearvo kipõ, a ka ülearvo aiglanõ sõiduriist. Ratta päält saa nuhuta ümbreolõvit hõngõ, kullõlda helüsit ja nätä värme. Autoga sõitõn om tuud kõkkõ väega veidü. Auton lihtsäle ei jõvva ossa saia ümbreolõvast ja piät ka rohkõmb tõisi liikjide perrä kaema.

Ma imehtä, et Võro liinan om noid, kiä rattasõidust mõnno tundva, perädü veidü. Om kül väiku liin ja vahemaid piaaigu olõki-i, a inemise, kiä eläse liinan, tulõva õdagu vällä kinno, kohvikulõ vai keeletunni parõmba meelega iks autoga. Või-olla om seo nii pall’o sisse harinu mugavus, et ei viisi jalgratast vällä vidämä naada ja täämbädse ao rutulinõ maailm nõud kokko hoitma ekä viit minotit.

Mullõ tege häädmiilt, et Tarton ja Tal’nan saa egält puult jalgrattit lainada. Kõnõlõmada säändsist rattaparadiisest nigu Holland vai Taani.

Sõiduta ratta pääl ka umma katõ-aastast tütärd. Kah’os omma jalgtii Võrol niimuudu ehitedü, et veerekivi omma pia egäl puul, esieränis vahtsidõ teie pääl nii korgõ, et tulõ eräle ratas kinni pitä ja kivi pääle nõsta, et last väega es solgutanu. Sama hädä om ka latsõkäroga sõitõn: egäkõrdnõ käro nõstminõ ja manööverdämine tege tüllü.

Olkõ pääle, et Korõli uja mant Põllu uulidsa pääle minejä tiikene om piaaigu keskliin, om seo õdagu peris kottpümme. Ku edimäst kõrda õdagu sinnä trehvsi, es olõ mul viil rattalampi ja sis sõidi kül õnnõ tundmisõ perrä, hää, et kraavisõitmisõst pässi.

Vast om tuuperäst Võrol nii veidü rattasõitjit, et seo tege säänest tüllü?

Ku tuuga rehkendä, et kliimakatastroof rühk mugu ligembäle, võinu rattaga sõitminõ olla riikligu toega. Näütüses preemiä ja kompensatsiooni tüükotussin noilõ, kiä hinnäst paiga pääle väntäse. Seo võinu lihtsäle olla egä inemise arvosaamisõn süväl seen, et nii hoiami uma õhu puhtamba ja hindä tervembä.

Kiri Nöörimaalt2019-10-08T16:32:25+03:00

Hääkõrrast ja loodushoiust

Üts suur hädä, midä ammõtniku süvendäse, om hääkõrra ja loodusõ kaitsmise segiajamine. Kotusside omma nuu peris ütstõsõ vastandi. Üts näüde: Rõugõ vallan keeleti är vana lavvaunigu. Mõni ütläs, et tuu reostas loodust. Reostas tõtõstõ, aga ainult sis, ku nuu laua omma immutõt. Õnnõs ütski saekaatri säändsiid laudu ei paku. Harilik lauaunik om loodusõlõ peris kingitüs. Kindla pääle tege sinnä pesä häniläne. Ah et häniläne või muialõ minnä? Või küll, aga säält löüd mõni rüüvli timä poja üles ja laul laulõt. Pääleki: hääkõrrapooldaja või kah muialõ minnä. Kiä oll’ siin Eestimaal inne, kas häniläne vai hääkõrrapooldaja?

Mul oll’ üts sääne unik, mille ma ildaaigu är kasuti. Kiä kõik sääl all es elä: kunn uu t’, kunas kurg är lindas, hainahiir kah, meeletü kogus kõrvaharke pidi nakkama vahtsõt kotu otsma. Nastik. Noid liike kõiki pea ma loodusõs ja näide elämise kahjustamist loodusõ kahjustamises. Ja tuu muialõ kolimisõ jutt om peris imelik. Inämb-vähämb sääne katsõ om ammu tettü. Inemiisi pääl. Indiaanlaisi pääl, kiä, nigu perän vällä tull, omma kah inemise. Es jäetä näid kõrbõn kah rahulõ, ku määnestki maavarra lövveti.
Tulõmusõ omma kah teedä, õigõ mitmõ suguharu (vast koguni mitusada) kuuliva vällä. Ja viil: midä ütlese nuu muialõ-kolimise jutustaja sis, ku ütel pääväl tulõva väiku rohilise mehekese ja ütläse: «Minke ti siist minemä, meil om sedä Maad vaia!» Kui mõni pruuv vasta kobisõda, lätvä mehekese suurõ silmä viil suurõmbas ja tä küsüs: «Kas teil sis koolin karmasäädüst ei opatagi?» Ja nii meid sis siist Maa päält är aetas ja säädüse perrä, ei määnestki vahet, olõt sa lihasüüjä vai vegan.

Vai võtami tuu määrusõ, et sul piat olõma hääkõrd nigu naabriil. Inämbjagu naabriid pügävä muru nulli pääle, olgu põud vai vihm. Kunnapoig ei saaki tiigist vällä tulla: ei olõ kohegi varju minnä. Botaanilisest vaisusõst ei massa kõnõldagi.

Hääkõrrahädä omma jo puha mi hindä tekitet ja noid saanu är hoita, kui tunnistõdu hindäle ütte lihtsät asja: üts asi om liina hääkõrd, tõnõ asi alõvi uma ja peris erälde om maa-elämise uma.

Aga egas hääkõrd ei olõ määnegi kurja juur esihindäst, probleem om tootmisen loodusõ arvõl. Egasugumanõ suur ja otav tootmine häötäs loodust. Mitte mahemuna ei olõ kallis, tavaline muna om ülearu otav. Tegelikult es tohtnu näid ülepää ollaki. Haritav maa om kõik monokultuure all, mis loodust sääl inämb. Tagajärgist kõnõldas meediän peris pall’u, aga põhjustõ löüdmine om hädine. Mõni nelländä-viiendäjärguline põhjus löütäs üleski, aga pääpõhjus ei olõ mitte tuu, et inemiisi om pall’u. Pääpõhjus om rüüvmajandus.

Muud ei mõisa lõpõtusõs üldä, et söögipalvõ asõmõl võinu ega inemine noidõ käest andis pallõlda, kelle arvõlt täl otav süük laua pääl om. Tsilk silmävett supi sisse ei olõ pall’u.

Pulga Jaan

Hääkõrrast ja loodushoiust2019-10-08T16:30:57+03:00

Pakõ alt, TÕN tulõ!

Nii vanna inemist, kiä inämb midägi oppi ei suta, olõki-i olõmah

 
Vanõmba ja keskiälidse inemise mälehtäse häste tuud Lenini kuulsat hõigahust «Õppida, õppida, õppida!». Umal aol kõlasi tuu hõigahus nigu tühipal’as sõnakõlks. Opsõva nohiku ja muudo laasa, virga inemise naksiva jo varra tüüd ründsütäma. Pall’o kimmämbält pidä tuu Iljitši hõigahus paika täämbädsel pääval, nigu olõs tuuaignõ suur juht ja oppaja tulõvikku ette nännü.

11.–18. rehekuuni om täüskasunudõ opjidõ ühendüs Andras kuuh haridusõ- ja tiidüsministeeriümiga vällä kuulutanu järgmädse täüskasunuidõ opjidõ nädäli ehk TÕNi. Joba üle katõkümne aasta tõmmatas niimuudu tähelepandmist toolõ, et opminõ om üts lõpmalda tähtsä osa inemise eloh.

Ildaaigu kuuli, ku latsõ vandsõva opmist, et mille om vaia tuud jurra kullõlda. Ma naksi muigama ja ütli, et opmisõst olõnõs, kas tulõvikuh olõt sa tuu, kes kott tõisi, vai olõt tuu, kedä kotitas. Mu ütelüse mõtõ oll’ tuuh, et midä laemb ilmakaeminõ om ja midä rohkõmb inemine kässiga tetä mõist, toda kimmämb om eloh nakkama saia. A sakõhe jääs tuust haridusõst külh arvusaaminõ, et noid pääkeisi topitas faktipahna täüs ja peristarkus jääski saamalda. Vai sõs tahetas noorõst tetä kiäki, kiä tä uma olõmisõ poolõst sukugi ei olõ.

Tuu inemine, kes joba noorõlt uma kutsumusõ är tund, om nigu lotomängo päävõitja. Suurõmb jago otsva terve elo toda tiid, midä pite näid seoh ilmah käümä om kutsutu. Mul tulõva alasi aukartusõvärinä henge, ku kuulõ jäl mõnd luku inemiisist, kiä omma uma elo ümbre käändnü. Juristest saava kondiitri, geoloogõst koka, ministeeriümi nõvvoandjist soonõtasoja, arhitektest aroomiterapeudi, muusikist füüsigu ja vastapite.

Seokõrdsõ TÕNi juhtmõtõ om, et õnnõs om vaia oppi. Õnnõs om täämbädsel aol tõtõstõ luudu lõpmalda pall’o võimaluisi ümbreopmisõs, manoopmisõs ja muudo huvi kõrral opmisõs. Kunagi olli sakslasõ üteh oppajidõ seltskunnah ütelnüvä, et näide meelest pidävä eestläse korgõt haridust ülearvo tähtsäs, et pall’o inämb pidänü avvu seeh olõma ammõdi mõistminõ. Ma olõ sakslaisi arvamisõga peri. Om erialasiid, koh ilma korgõ haridusõlda vällä ei viä, näütüses tohtri vai sis insinöritehnilidse tegijä, a tuu, et prestiiži peräst nui neläs määndselgi erialal bakadiplom karmanih olõs, või inemisele õnnõ tuska tuvva.

Olli ao, ku esä – oll’ tä sis puutüü- vai põllumiis, kängsepp vai rättsepp – andsõ pojalõ uma tiidmise tüü kõrvalt edesi. Täämbädsel aol om säänest asja veidü. Tuuperäst om minol alasi hää miil, ku ma koskilt loe, et kõrraldõdas koolitusi, koh opatas vanno traditsiooniliidsi käsitüüvõttit. Säändse tiidmise omma kulla hinnaga, selle et olku aig pikk vai lühkene, ütskõrd tulõ tuul massituutmisõl lagi ette ja sõs om vaia tetä asjo nii, et nä mitu sugupõlvõ vasta pidävä.

Mis tuu opminõ viil hääd tege? Opminõ hoit naha tuurõ, and säändse värski tundõ ja tiidmise, et sul om latsõlik uudishimo viil alalõ, ja tuu tiidmine tege õnnõlikus. Saat mano julgust tetä asjo, millest siiäni õnnõ mõtlit. Saat tutvit mano ja võimaluisi tulõ kah mano. Nii või ütel pääväl trehvädä, et su kompuutri kiräkasti potsatas teedüs tollõ kotsilõ, et araabia šeik ots umalõ perrele soonõtasojat. Nõudmisõ omma kül väega korgõ, a pakminõ om pakminõ ja esi otsustat, kas proovit tüühü saia vai mitte.
Üts hää umahus om opmisõl viil. Opminõ om mu meelest ainumanõ asi, minka ei saa vanadust vällä vabanda. Nii vanna inemist, kes inämb mitte midägi oppi ei suta, olõ-i olõman. Ka egäõdagunõ uudissidõ kullõminõ vai millegi lugõminõ om opminõ, ku a s’al mõttõga man olla.

Hoitkõ sõs meele nüüd ja edespite opmisõs valla ja ärgu teid hiidütägu tuugi tarkus, mis ütles, et inemine opp terve elo, a koolõs õks lollina. Ti olõti vähembält pruuvnu.


Õkva Margit,
raamadukogohoitja Perilt

Pakõ alt, TÕN tulõ!2019-10-08T16:29:11+03:00

Kimmüst mano!

Sõbõr kõlis t’. Ütli, et ei saa pikält kõnõlda, olõ mõttõtalossil. Sõbõr naa s’ toro otsan oigõlõma ja ütel’: «Säänest asja ei olõ olõman! Talos om iks tuu, ku midägi är tetäs, sitta veetäs vai muud säänest. Joba sõna «mõttõtalos» esi om mõttõlda, umbõs nigu Keskeräkunna avvokohus!»

Tuu tollõs. A tõtõst juhtu niimuudu, et trehvsi üten lüümä «Vunki mano!» mõttõtalossil. Olli varrampa lehen kirotanu, et säändsit talossit peetäs, a es tiiä täpsele, midä sääl õks tetäs. No tiiä: sääl märgitäs asjo ja plaanõ selgembäs. Ja tuu jaos om vällä märgitü uma aokava ja plaan, kuimuudu mõtõ selgembäle vällä tulnu, ja abimehe, kiä mõttõtüüd häste tukõ mõistva.

Muidoki passissõ säändse mõttõtalossõ kõgõ inämb noilõ, kel uman tüün vaia midägi vahtsõt är tetä. Sääl tüürühmän, kon ma man olli, märgotimi, kuimuudu tetä nii, et võro kiil ja Võro liina luu liinapildin parõmbalõ vällä paistunu. Ja jõudsõmi väiku plaanini kah.

A kõgõ inämb häädmiilt tege mullõ tuu, et mitmõ arotõdu teema man tull’ iks ette, et mi kandi kõgõ suurõmb väärtüs om uma kiil ja ummamuudu kultuur. Usu, et mitmõ noist päält 100 mõttõtalgolidsõst sai seokõrd võrokõsõs olõmisõlõ kimmüst mano. Joba tuuga om «Vunki mano!» luumistalos näüdänü, et peris mõttõlda säändse talgo iks kah ei olõ.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Kimmüst mano!2019-10-08T16:26:46+03:00

Tennä väega

Õkva süämele lät s’ taa Võromaa vannu inemiisi festival «Kotost vällä». Kõik oll’ hää ja kimmäs, kõrraldaja omma vällä tiinnü süvä kummardusõ.

Eräle tahassi kittä linnapääd herrä Allast. Ärku kiä mõtõlgu, et ma meelütä vai propagandat taha tetä. A kuis tä mõistsõ mi vannuga kõnõlda ja meist luku pitä, olõ es kipõngi uhkõ. Ja ku hään vormin tä oll’: ku kellelegi kasvai saali tagomastõ nukka vaia avvuhinda viiä, lät s’ tä joosuga esi vanainemise mano. Taa tege süäme lämmäs, tulku süküs ku undsõnõ vai pümme.

Väljandu Ellen, pensionär Võro vallast

Tennä väega2019-10-08T16:25:17+03:00

Võrol tulõ konvõrents arheoloogiast ja mõtsavellist

25.–26. rehekuul peetäs Võro instituudin ja Vana-Võromaa kultuurikuan arheoloogiakonvõrentsi «Kalmunäio ja mõtsaveli». Arotõdas, kuimuudu and Võromaa matussidõ luiõ ja löüdmiisi uurminõ parõmbat tiidmist.

Konvõrendsil astva üles Valgu Heiki, Lillaku Anu, Malve Martin, Kiudsoo Mauri, Pukkoneni Mari ja Undi Arnold. Konvõrendsi tõsõl pääväl tetäs bussiga välläsõit Lükkä punkri mano ja Vahtsõliina.

Ossavõtminõ om massulda, a kullõjal tulõ hinnäst kirja panda. Kava ja teedüs: wi.ee.

UL

Võrol tulõ konvõrents arheoloogiast ja mõtsavellist2019-10-08T16:24:15+03:00

Uma Meki kohvikidõ ja restoraanõ nätäl

Tulõva nädäli, 14.–20. rehekuuni peetäs jälki Uma Meki kohvikidõ ja restoraanõ nädälit. Tuu tähendäs, et nädäli joosul pakva mitmõ Vana-Võromaa söögikotussõ Uma Meki märgiga kolmõ käügiga süüki. Sääne lõunõ- vai õdagusüük mass ütele süüjäle 17 eurot.

Kohvikidõ ja restoraanõ nädälist võtva ossa:

● Sulbi kohvik Sulbin,
● kohvik-puut EloPärl Võrol,
● Stedingu kohvik Võrol,
● kohvik Suur Muna Haanin,
● Mereia pubi Haanin,
● Ööbikoru Villa restoraan Andreas Rõugõn,
● kodokohvik Tillu Põlvan,
● Kubija hotell-loodusspaa restoraan Võrol Kubijal,
● Georgi hotelli restoran Postmark Võrol,
● Veski pubi Antslan.

Ligembät teedüst kohvikidõ ja restoraanõ nädäli kotsilõ saa kodolehe visitvoru.ee päält.

UL

Uma Meki kohvikidõ ja restoraanõ nätäl2019-10-08T16:22:37+03:00

Käü vahtsõ lõõdsamuusiga konkurss

Teppo Augusti lõõdsatalo om vällä kuulutanu vahtsidõ lõõtspillilukõ konkursi «Ummamuudu lugu».
Konkursilõ oodõtas traditsioonilidsõn lõõtspilli stiilin pillipallo.

Konkursiga tahtva kõrraldaja anda lõõdsalukõ tegijile võimalusõ uma loomingu näütämises ja saia vahtsõt lõõtspillirepertuaari.

Konkursist ossa võtmisõs tulõ hindäst 25. rehekuus teedä anda. Ligembät teedüst saa kaia internetist aadrõssi lootsatalu.ee päält.

UL

Käü vahtsõ lõõdsamuusiga konkurss2019-10-08T16:21:51+03:00

Telli saa tulõva aasta sainakallendrit

Võro instituut kõrraldas 2020. aastaga võro- ja eestikeelidse sainakallendri tegemist. «Võromaal lätt aig jo kah võro muudu, olkõ sõs sääne kallendri kõik aig silmä all,» om kirän kallendri telmise teedüssen. Katskeeline sainakallõndri om kinä krutskilinõ kingitüs nii uman perren ku sõpru jaos, sammamuudu passis sääne kallendri häste asotusõ saina pääle.

Telli saa kas üte vai kolmõ kuu kaemisõ kallendrit. Üte kuu kaemisõga kallendri mass 5 eurot ja kolmõ kuu kaemisõga 6 eurot. Valli saa mitmõ Vana-Võromaaga köüdedü pildi vaihõl. Ligembät teedüst saa internetist aadrõsi umapuut.ee/meened/vorukeelne-kalender päält.

UL

Telli saa tulõva aasta sainakallendrit2019-10-08T16:20:51+03:00