Parm tsuskas: Tähele panda, valmis olla!
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Start kardokavõtus om antu.
Maolda nali
Midä vällä viiä?
Võro restorani vastan läts’ ütskõrd maja palama. Mehe joosi vällä, et saa vast avita. Palavan majan oll’ istnu vanamutikõnõ.
«Midä vällä om vaia viiä?» küsse edimäne abilinõ.
«Vii tsolk vällä,» ütel’ vanamutt, kiä tiiä es palamisõst viil midägi.
Muda Mari pajatus
Brežnevi pakikõnõ
Ma kuuli raadiost, et Breþnev om vahtsõst avvo sisse nõstõtu. Vai vähämbält tuud aigu mooduh olnu Breþnevi pakikõnõ. Kiä om nuur ja vanna aigo ei mälehtä, sõs minevä saandi säitsmekümnendide lõpuh es saa purgihernit ja viinerit poodist osta, a noid jaeti ammõdiühingüst tüü man. Noid pakkõ kutsutigi Breþnevi pakikõisis.
Tuudaigu ilmu ka pall’o valgidõ kaasi ja verevide tähtiga raamatit. Vaivalt riigijuht nä esi kirot’, a Breþnevi nimi oll’ kaasõ pääl. Egäl juhul es taha kiäki noid raamatit osta. Inemise tahtsõ osta häid juturaamatit, a näid es jakku kõigilõ. Sõs pantigi Breþnevi raamat ja mõni hää juturaamat ütte pakki kokko ja hädäga pidit mõlõmba ostma.
No om tuu aig sõs tagasi. Viimäne Uma Leht oll’ kah päähämäärmise lehega kokko köüdet. Tiiä-i, mis tuu inemise palk om, kiä säänest tüüd tege. Tuu tüü om vast väega kallis. Päähämäärmise võinu hoobis aolehe vaihõlõ tsusada. Sõs olõs vast viil kaenu, a no panni kõrraga asu sisse.
Vet mi iks kommunismi poolõ liigumi. Ütel’ jo Lenin kunagi, et tuu jaos om pääle nõvvokogo võimu vaia ka terve maa elektrifitsiiri. Valitsus lubasi kõik raudtii är elektrifitsiiri, sõs omgi uuta viil nõvvokogo võimu.
Tossu Tilda pajatus
Kuis vanaimä latsõlatsõ taplõma opas’
Seo jutu kõnõl’ mullõ tuusama vanaimä esi.
Pojapoig tull’ latsiaiast kodo, silmä likõ, ni kaivas’, et üts poiss timä rühmäst lei tedä. Vanaimä trüüste poiskõist, puhksõ haigõt saanu kotusõ pääle ja arvas’, et külh kõik saa kõrda. Latsi asi!
Es lää nii lihtsäle midägi. Tull’ vällä, et tapukikka ruskit olli tõõsõ latsõ kah tunda saanu. Oppajalõ kiäki kõnõlda es julgu, selle et taplõminõ ei olõ illos. Sääne tiidmine and’ lüüjäle väke mano.
Vanaimä märgot’ ja löüdse: avitas, ku esi edimädsenä lüüt. «Õnnõ väega kõvva ei tohe lüvvä,» andsõ vanaimä latsõlatsõlõ nõvvu. Tä lubasi poiskõsõl hinnäst lüvvä ja arvas’, et nii lätt külh.
Järgmäne päiv tull’ poiskõnõ latsiaiast väega rõõmsalõ. Ku tapukikas oll’ timä mano tulnu, rusk pistü, andsõ poiskõnõ tälle tsähvi. Taplõja oll’ tuust nii hiitünü, et pagõsi kavvõmbalõ. Taplõmisõ himo oll’ kaonu.
Ku ma naid ritu kirota, kõnõlõs televiisor koolikiusamisõst. A hädä saa algusõ joba inne, latsiaiast.
Tan näimi, et üts vahva vanaimä pästse olokõrra ilma projekte ja rahalda, võiolla külh mitte kõgõ õigõmba mooduga.
Perämäne pini
Paar aastat inne Võrru kolimist mul inämb pinni es olõ. Tühi kuudisuu vahtsõ kõgõ vasta, ku muru pääl olli.
Kuut oll’ ehitet küüni sisse, toda es saa är kah viiä. Mõtli, et sinnä kõlbasi määnegi mängupini.
Närdsupoodist löüdse pikki kõrvugõ valgõt ja pruuni värvi pehme pini. Ega mul sinnä kuudimulku muud es olõki vaia ku pääd ja edekäppi. Sääl tä sõs lösüt’ ja vahtsõ värte poolõ.
Mõnikõrd sõitsõ mõni autu värte taadõ, saisat’ kõrra ja läts’ minemä. Ütskõrd tull’ tõsõltpuult maia üts tutva naanõ küllä. Imehti külh, a ega ma es küsü, mõtli, et kai mu lilliaida. Viil sõs tull’ selgüs, ku lätsi ütele värte pääle vasta. Naksimi tarõ poolõ minemä, ku tä küsse: «Kas tä kuri kah om?» Edimält es saa ma arvu, kes tuu kuri om. Vei tä küüni manu pini kuudi ette. Sõs saimi õkva kõtutävve naarda. Mullõ sai kõrragõ selges, mille inemise mu poolõ es julgu tulla: nä pelksi jo pinni. Edespite püüdse iks värte pääle vasta minnä, ku kiäki tull’.
Ma es mõista ilmangi arvada, et üte närdsupoodist tuudu pininässiga või nii pall’u nall’a saia. Ku ma är kolisi, jäi tä mullõ kuudimulgust perrä kaema.
Niklusõ Mare
Üte härävasiga elolugu
Vinne aigu olli pall’odõh liinaveere majapidämiisih eläjä. Kadonu ämm pidi kah Suu pääl lehmä. Sanepitjaam andsõ paprõ. Tollõ jaos pidi eläjäpidäjä viimä uma kusõ proovis. Üts eidekene saiõ as’ast võlssi arvu ja veie sinnä terve kilupangitävve lehmä kust.
Lehmäpidämine tasso är – oll’ toes kõhnalõ rahakotilõ.
Ämm ostsõ noorõ piimäle tulnu lehmä Ruusmäelt. Tõiõ tä jalaga säält kodo Võrolõ. Saiõ hindäle hää lehmä. Talvõhaina tegemisega oll’ õnnõ hädä – ümbretsõõri oll’ pall’o lehmäpidäjit. Kuigi koobitsõdi hain siski kokko. Üte hainamaa iist massõ ämm piimäga.
Lehmäsitt oll’ väärt põlluramm.
Järgmäne talv tull’ lehm piimäle ja sündü illos pullvasik. Tedä söödeti häste noorõmba puja pulmõs. Vällä hainamaa pääle süümä tedä es viiä. Tälle niideti ette ja nuumati leeväga. Niimuudu peeti häräkene ületalvõ. Elo oll’ täl hää – mugu süü ja maka. Suvõs nuumati tä ilosas.
Üts naabri kaiõ häräkese üle ja tõiõ uma lehmä «kosja». Lasti sis «nuurpaar» kokko. A ämmä häräkene es küünü mano: kasvust tull’ puudu. Sis äiäpapa andsõ hüvä nõu ja otsiti sääne kotus, koh lehm oll’ perve all, pull perve pääl. Nüüt kõik klapsõ. Viimäne toukaminõ oll’ nii tukõv, et ämmä häräkene sattõ sällüle, jalakõsõ tillile – a asi saiõ aetus. Saimi kõtutävve naarda. Nii pall’o sis seksist.
Jõudsõ kätte tuu saatuslik päiv, ku tull’ pullikõnõ är viiä. Tälle panti kardokakott päähä ja naati lõigapiten iistpuult vinnama ja takastpuult toukama. Pullikõnõ muugsõ väega halõhõlõ. Lehm hainamaa päält müügse vasta. Hindäl kah nakas’ hallõ, ämm pühkse silmi.
Pullikõnõ es astu sammu kah – aiõ jala vasta ja mi vidimi tedä pia paarsada meetrit Kreutzwaldi uulitsani. Vinne naasõ Suvorovist lätsivä tehassõdõ tüüle ja naksiva meid sõimama, et mis mi piinami eläjät, pullil jala veridse.
Meid pästse kehväst olokõrrast ETKVLi hobõsõmiis Nuurkikas, kiä, nigu tellitü, sõitsõ müüdä, pidäsi kinni ja paksõ umma api. Tä juhtsõ hobõsõ vankriga kraavi. Mi tõmbsimi pullikõsõ küllüle vankri pääle ja köitsemi kinni. Edesi läts’ sõit jukõruisilda.
Naasõvele pulma peeti kah ilosalõ är.
Oleski Villem
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Lokk
Seod nimme kand Eestin 345 inemist. Viil om 18 inemist vanna muudu kirotõdu perekunnanimega Lok. Inämbäste tulõva nimekandja Tartu- ja Võromaalt, kuigi nimme tekkü ka Mulgi-, Viro- ja Läänemaal. Lõunan om alussõs talu- vai lisanimi, midä kirotõdi vanan kiräviien Lokko. Kotussõ omma Vana- ja Vahtsõ-Kuuste, Rannu Tammõ mõisa, Võnnu Ahja mõisa, kon tekkü ka perekunnanimi Lokko (parla Eestin 88 kandjat). Alatskivil panti Lokk Lokuta talun.
Kanepin 1809. aastagal panti Lokk Koorastõ ja Erästvere mõisan. Viimädsen sai seo nime Kuuba Raudsepä talu rahvas Loko kõrdsi lähkün. Põlva Adistõ ja Vanakülä nimi on köüdet Loko tallõga sääl küllin. Vanan-Antslan sai Loka nime Lokko mõtsavahi pere.
Perekunnanimme käänetäs inämbäste Loku vai Loko, nigu vannu talunimmigi. A Lõuna-Võromaal käänetäs seod nimme Loka. Tal’na miis Ranneti Egon lassõ üte uma tegeläse nimme käändä: Kustas Loki.
Lövvüs ka talunimme Loka (Kõrvekülä Tartu takan). Soomõ perekunnanimi Lokka om peri Savost ja Karjalast, seolõ ei olõ lövvet hääd seletüst. Eesti talunimmi om seletet loku lüümisega. Osalt vast omgi nii. A võro sõna lokoalonõ ’lag’a katussõviir huunõ iin’ käü ei tuuga kokku. Tuu om köüdet hoobis sõnnuga lokahtama, loka(h)tuma ’vaoma, longu vaoma’, lokakilõ ’norun’. «Lilli omma nakanu lokahtama,» üteldäs viil nüüdki. Vaest om lokahtanu olõk, nõna maan konutaminõ vana lisanime-talunime ütes alussõs?
Ka vinne nime võimalus om olõman. Ristinime Galaktion (Галактио́н) muganduisi hulgan lövvüs nii Lok (Лок) kui Lokuta (Локу́та).
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Kuis hinnäst vormin hoita. Tõnõ osa
Ku ma paar aastat tagasi sügüse pensionilõ jäi, mõtli, et nüüd um pall’o vapa aigu hindä jaos. Naksi uma vana piniga egä päiv kõndma, iks kilomiitre edesi ja tõnõ tagasi. Saiõ nii kuu aigu är kävvü, sis tull’ lumi maaha ja läts’ nilbõs. Inämb es tahaki välän kõndi ja jäie tarrõ. Naksi sukka kudama ja et muud tetä es olõ, sis käve egä väiku ao takast köögin söömän. Lisas põhisöögikõrdulõ viil viis-kuus kõrda näksmist. Ja nii talv läbi.
Keväjäs olli jälleki nii pall’o kaalun mano võtnu, et rõiva es lää sälgä. Mõtli, et nii inämb edesi minnä ei või. Muido saa jo mino väiku, 1.64 pikä naistõrahva kottalõ sada killo täüs.
Lätsi poolõ kotusõga puukuuli tüüle. Sääl oll’ vaia füüsilist tüüd tetä. Edimält mõtli, et jätä lõunadsõ söögikõrra vaihõlõ. Et süü inne hummoku ja õdaku. A tuu läts’ nii, et hummoku veidü sei ja ku õdagu tüült kodo jõudsõ, sis oll’ kõtt nii tühi, et vitsuti nii lõuna- ku õdagusöögi iist kõtu täüs ja sis es jõvva lavvast muialõ ku sängü. Inne peris magamaminekit oll’ kõtt jälki tühi ja sei vahtsõst. Ja kaal es sata kohegi.
Ei tiiä, kavva ma olõs viil niimuudu umma kõttu tsurknu. Õnnõs leüdse säändse raamadu nigu «Kodune kaloriraamat».
Kõgõpäält loiõ tuu raamadu kolm kõrda läbi, et midä miilde kah jäässi. Rehkendi vällä uma kihämassi indeksi, mis ütel’, et mul ei olõ inämb tüsedus, a õkvalt joba rasvuminõ. Hiitü tuust tiidmisest esi kah är ja naksi kaema, midä ja ku hulga ma sis süü. Iso oll’ hää ja õkvalt kõrraga es saaki pidämä. Seie edesi nigu inne ja mõtli, et ku ma õdagu pääle kuut inämb ei süü, sis saa kõik kõrda. Peie paar kuud vasta, a kaal es lää rohkõmb alla ku kilo. Sis sai arvo, et kodotsidõ süükega um väega rassõ piiri pitä, esieränis viil sis, ku tulõt tüült ja söögi umma kõik valmis tettü.
Säädse hindäle säändse riigli.
Kae hoolõga, midä ja ku pall’o süüt. Et ma olli kaloriraamadu kõrralikult läbi opnu, sis inämb-vähämb joba tiidse, pall’o määnegi süük kalorit and. Ma es nakka noid kalorit täpsehe kokko rehkendämä. A ku tahtsõ makõt, nigu näütüses halvaad, sis pidi tuu päiv tõsõ söögi lahja olõma. Ku olli vabal pääväl koton, sis teie välän tüüd ja tulli tarõ mano sis, ku oll’ söögiaig. Es käü inämb egäl vabal minotil näksmän. Perän har’otigi hindäle neli söögikõrda. Hummok, lõuna, õdak kellä kuvvõ-säitsme aigu ja tunn inne magamaminekit.
Kas süük um tervüsele hää? Olõ meditsiini opnu, sis tiiä, et kihä piät saama tarviligu hulga kalorit ja süük piät olõma sääne, et saat säält kõik mineraali ja vitamiini kätte.
Urmi Aili
Jutt lätt edesi järgmädsen lehen.
Liisokõsõ asti üles Minski liinan
Kaemalda toolõ, et võrokõsõ, kiä olli kutsutu 10. põimukuul Eesti pääväle Minskihe, es mõista valgõvinne kiilt ja valgõvindläse, kiä Tal’na Võro seldsi ansambli Liiso laulõ kulssi, es mõista võro kiilt, saadi ütstõõsõst ummõhtõ häste arvo.
Muusikal om joba sääne võim ja vägi, et ütstõõsõst saias sõnnulda arvo. Tävvelidses kinnitüses om tuu, kuis laulu «Võrokõsõ tandsva» aigu ka valgõvindläse tandsu vallalõ leivä.
Nopri Tea oll’ Liiso kava nii kokko pandnu, et edimält olli rahvalaulu, sis tulli rahvaligu laulu ja perämädses säändse hää trukiga autorilaulu. Kõva trukk oll’ hindäl kah seeh, selle et vastutus oll’ suur ja esinemise aig oll’ ette antu, tuuga pidi nakkama saama. Lätsimi nii huugu, et vällähõikaja pidi meid jahutama sõnnuga: «Laskõ no rahval laulõ vaihõl rohkõmb kässi kokko pessä!»
Liiso astsõ uma kavaga Minski raeplatsi pääl üles kats kõrda. Rahvast oll’ pall’o ja vasta võeti meid kistumalda häste. Ku lava päält maaha saimi, tahtsõva kohaligu mi «ürgrahvarõivit» lähembäst uuri, esieränis kaalaehtit, ja kõik aig taheti pilti tetä.
A meil läts’ jo kipõs, pidimi jõudma kokkosaamisõlõ Valgõvinne Eesti seldsiga. Näide pääligu Oliveriga oll’ nii kõnõldu. Jõudsõmi siski kinäste. Egäüts kõnõl’ mõnõ sõnaga hindäst ja lõpõtusõs sai üüldüs, et ku taad kinnä ettevõtmist (Eesti päivä) jälki kõrraldõdas, ei nakka mi vasta, ku viil kutsutas.
Reisifirma puult tetti külh liinaekskursioon, a nii suurõ ja ilosa liina puhul olõs vaia mitut. A joba nättü klaasitehassõlõ ja Dudutki vabaõhumuusõummi võinu tõõsõgi tsõõri tetä.
Tal’na Võro seldsi ansambli Liiso Minskin püüne pääl.
Müürsepä Külli
Eläjä otsva umma kotust
Eläjä omma nigu inemise: iks löüdvä kõgõ parõmba kotussõ, kon ellä ja süvvä.
Ku ma viis aastat tagasi kõigi ummi kodinidõga Võro liinast maalõ är kolisi, oll’ mu vahtsõnõ kodo koskil viistõist aastat tühält saisnu. Sõs olõ õs määnegi ime tuu, et mõtseläjä olli harinu sääl tarõ ümbre käümä. Vana uibu ja pirnipuu kanni iks viil häste, nigu mar’apuhmaki, ja hää aura om mu tarõ ümbre kah.
Luudust ja eläjit tulõ iks avvustusõga kaia, toda inämb, et nä omma tan olnud inne minno. Ja tuuperäst omgi meil sääne hää läbisaaminõ, et kumbki ei sekä tõist. Esiki ku kiäki mõtsategeläisist mu tarrõ om trehvänü, omma nuu kõrra sõbralidsõlt är klaaridu.
Tarrõ om nii mõnigi näist tüknü iks umajagu, esieränis nugisõ. Nugis elli egäl talvõl tarõ pääl: õdaku turnsõ üles ja krabist’ sääl üüse hiiri püüdä, hummogu kattõ jäl är mõtsa. Ütskõrd oll’ kül sääne lugu, et nugis kraapsõ laepäälse sisse mulgu ja tahtsõ tarrõ tulla. Vana talotarõ, laepääline oll’ iks hõrrõ. Sõs sai jaolõ, ku käpä joba välksevä, ja kipõlt lätsi ahoroobiga tedä kollitama. Tuu pääle kattõ tä umma pessä är. Mulgulõ lasksõ akutrelliga lavva pääle.
No ja tuusama nugis (ku tuu mõni tõnõ nugis es olõ, a väega ütte näkko sõs) trehväs’ tarõ pääl mu tsiidsoga. Tiiä ei kumb alost’, a väega kõvas tapõlusõs läts’. Sõs olõ õs midägi – pidi esi üles ronima ja uma tsiidso är pästmä.
Tõist kõrda oll’gi nugis määndsegi tõsõ mulgu kaudu tarrõ saanu ja kössit’ kraanikausi all, silmänöpsi kohila hanna takast välkmän. Tuukõrd meelüti tõsõ kanalihast tettü tiiraaga ussõst vällä. No om mul laepääline kinni ja nugis eläs talvõl sanna pääl. Mõnikõrd iks näe tedä mar’apuhmõ vai uibuossõ pääl hälmän. Mineväaasta talvõl tükse tihasõpekki är viimä, a ega mul kah’o es olõ, panni õnnõ vahtsõ.
Timahavva omma mägrä naanu käümä tarõ man ubinit söömän. Mõtskitsõ ja rebäse omma ka egäpäävädse külälidse. Kitsõ külh tarrõ ei tükü, a repän om iks paar kõrda suvõl tahtnu kalitori hiili vai om aknõ man uudistanu. Kähripinni või kah sakõstõ nätä ja mõtsatsiku om trehvänü käümä. Ilosit põdrajälgi om iks talvõl lumõ pääl kah, a kõgõ suurõmb rõõm oll’ sõs, ku trehvsi ütel suvõl ilvest.
Nii mi tan elämi ja egäst trehvämisest om kõgõ iks väega hää miil. Egä kõrd olõ õi aigu pildiaparaati võtta, a tähtsämb viil om tuu, et kõik naa trehvämise hindäle miilde jääse ja perän kah viil hääd miilt tegevä.
Vaheri Anna-Liisa
Tsirgu omma mul väega suurõ sõbra. Noid ma söödä talvõl egä päiv, mis tuust, et nugis üle päävä tihadsõ peki är näppäs. Lumbi man käü haigru esi hindäle süvvä otsman. Taad jahti om väega põnnõv tarõaknõst kaia. Vaheri Anna-Liisa pilt.
Mõtskitsõ ja rebäse omma ka egäpäävädse külälidse. Kitsõ külh tarrõ ei tükü, a repän om iks paar kõrda suvõl tahtnu kalitori hiili. Rebäse tii lätt õkva mu lumbist müüdä – sääl tä sõs kõnd, püüd hiiri, kunnõ ja kaes ilmaello. Vaheri Anna-Liisa pilt.
Ütskõrd lätsi vällä midägi tegemä ja sanna man oll’ kats tsika. Ku mu är näi, panni torisõdõn mõtsa poolõ ajama. Paar virgest lõssati mu kartolt kah är, a tuust olõ õs midägi – elläi taht jo süvvä ja hindäle jäi kah küländ. Vaheri Anna-Liisa pilt.
Timahava omma mägrä nakanu käümä tarõ man ubinit söömäh. Säändse väärika ja aiglasõ tõsõ. Ütskõrd ma istsõ tassa väläh trepi pääl üteh uma tsiidsoga, kaimi, kuis mäger puiõ all kamand’ ja ubinit lõssat’. Vaheri Anna-Liisa pilt.