Parm tsuskas: puhkus

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: puhkus2019-07-15T16:16:57+03:00

Muda Mari pajatus

Olkõ valmi, sehvi tulõva!

Ma kuuli raadiost, et põllumiihi elo lätt kerembäs. Vähämbält siih kandih piä-i inämb murõhtama, kost suvõl kipõl tüüaol tüütegijit leüdä. Ku kaabuga ministri taht är keeldä Ukrainast tulõva maaskidõ ja kurkõ korjaja, sõs no tulõvagi appi riigiammõtnigu. Ka seo aasta saat riik uma ammõtnigu vällä tüüle. Seokõrd sõs Kagu-Eestihte, koh omgi pall’o põldõ ja veidü inemiisi.

Ma mälehtä külh sovhoosiaigu, kuis sehvi tuudi liinast appi kardohkit võtma. Tüüd sai kah iks tettüs, a kõgõ põnõvamp oll’ tuu tsärrin, mis külä pääle tekkü. Kuu aigu oll’ nii miihil ku naisil põhjust hinnäst hummogu vurhvi lüvvä, et liinast tulnuilõ sehvele silmä jäiä. Nii et olkõ valmi, pia tulõ maalõ värskit verd!

Muda Mari pajatus2019-07-15T16:15:11+03:00

Tossu Tilda pajatus

Silmärõõm

Üts õdak võtsõ keskiän pereesä, kinkal latsõ suurõ, jutus uma nuurusõao.

«Mullõ miildü väega Tiina. Ma olli kah joba suur miis ja mõtli Tiina hindäle naasõs võtta,» alost’ pereesä umma juttu. «A sis tull’ üts tõõnõ miis ja võtsõ mu silmärõõmu mu nõna iist är!»

Kõnõlõja ohas’ sügäväle. Jupi ao peräst läts’ jutt edesi, mehe helü läts’ kah rõõmsambas. «Niimuudu oll’gi kõgõ parõmb, Tiina oll’ mu jaos tsipa vana,» arot’ nuurusõaigõ miilde tulõtanu pereesä.

Edesi kõnõldõn tull’ vällä, et kõnõlõja, hindä meelest suur miis, käve latsiaia perämädsen rühmän, a timä silmarõõm oll’ sääl kasvataja.

Tossu Tilda pajatus2019-07-15T16:14:38+03:00

Hädäh nigu Pondso Jakop pääsokõisiga

Niiviisi ütel’ üts mu tutva meesterahvas kõgõ, ku täl mõni tüü es edene.

Ütsäkümnendide aastidõ algul olle tüükotussidõ saamisõga küländki rassõ. Kuigimuudu olli ma hinnäst saanu sokuta ütte virmahtõ, koh olliva keskmädseh nuurusõh inemise tüül. Läbisaaminõ olle umavahel hää. Pääle tüütegemise peeti vahepääl ütehkuuh sünnüpäivi vai muid pidosid. Nigu sõs kombõs olle, olliva nuu pido tihtipääle tüükotusõh. Koskil hainakuu algusõ poolõ olle katõl meesterahval ligistikku sünnüpäiv. Nimä es viisi tüü man vällä tetä ja panniva ette, et teemi üte pidolidsõ lõunasöögi Üükullih. Üükull olle tollõ ao kotsilõ peris peenikene söögikotus. Söögiportso olliva suurõ ja hää ja teenindüs es jätä suuvi.

Kõgõ korgõmbat ülembät es olõ kodomail ja nii ollegi hiiril pido, ku vanna kassi es olõ kotoh. Lätsime Üükulli, seime, võtime veitse napsi, ajasime tõsitsit tüüjuttõ ja niisama lorri. Paari-kolmõ tunni peräst saie pido läbi, kellel viil midägi olle tüü man tetä, läts’ tagasi tüüle. Mul sai tollõ päävä tüü tettüs ja naksi tassakõistõ kodo poolõ astma. Kõtt olle kõrralikult täüs ja mõnus summin pääh. Mõtli, et lää kodo ja tii hindäle hää ärolõmisõ. Viska tunnikõsõs pikäle, loe lehte ja suigu veidükese. Ku üles tulõ, nakka ummi kodotöid tegemä. A tutkit brat.

Vaivalt sai ussõst sisse, ku poig ja lats’kõnõ joosiva hõisuh vasta, et imä-imä, pääsokõisi pesä sattõ alla.

Mi ellime katõkõrdsõ maja tõsõ kõrra pääl otsmadsõh kortõrih. Maja mipuulsõhe otsa olle ehitet üts kuurimuudu ehitüs, mille kaartõviir olle mi rõdu ülemädse veerega tasa. Sinnä kaartõ ala olliva pääsokõsõ uma pesäkese tennü, piaaigu rõdu ülemädse nuka ligi. Pesä jäi hummogu ja varahadsõ lõunapäävä poolõ. Paistu, et puusain näile miildü. A või-olla tuu saiegi näide ehitüsele saatuslikus, selle et puu es võta pessä nii kõvastõ kinni nigu näütuses kivi vai krohvit sain.

Mi pidäsime noid pääsokõisi nigu umis kodotsirkõs, umavahelinõ läbisaaminõ olle meil väega hää. Pääsokõsõ es panõ tähelegi, ku ma rõdu pääl mõssu kuioma säi vai midägi sinnä panni vai säält võti. Vahepääl isti ma sääl aiatoolih ja loi vai tei näpotüüd. Nimä as’ativa rahulikult ummi asjo. Ega näid es sekä tuu kah, ku rõdu-uss vallalõ olle, televiisor vai raadio tarõh mängse vai mi esi juttu aimi. Latsõ olliva kah är karistõdu, et rõdu pääl ei tohe rüüki ega kipõsit liigutuisi tetä.

Pääsokõisi tegemiisi olle ilmatu illos kaia. Näide tüüpäiv alost’ õigõ varra päävä nõsõmisõga ja kestse hämärani. Kipõstõ-kipõstõ lasti linnutsõõrõ pesä ja taiva vahel. Vahepääl puhati siibõ, istuti katusõveere vai elektritraatõ pääl ja lasti umma lauluvidinät. Hindäl kinä musta-valgõ lahkidsõ hannaga kuhti sälän. Ja nüüt juhtu näidega säändäne õnnõtus.

Lätsime vällä pääsokõisi pesä ala. Pesä maah mis maah. Õnnõs es olõ väega katski lännü, üts nukk olle külest är tulnu. Kõrralikult ehitet. Mis kõgõ kurvõmb, üteh pesäga olliva kolm poiga kah maaha sadanu. Nimä olliva joba säändseh suurusõh, et nädäli-paari peräst võinu lindama nakata. Pojakõsõ aiõva nokkõ vallalõ, vet hirmust ja kõtukõsõ kah tühä. Vana tsirgu lindsi mi päie kotsil ja vidiiditivä väega hallõlt. Ega hindälgi tulle ikk silmä sisse.

Korssime poja üteh pesäga ütte kängäkarpi. Latsõ püüdsevä köögi aknõ päält kärbläsi ja pakiva näile. Es taha nä noid süvvä. Kost mul nuu tiidmise, midä säändside väikeisi tsirkõga pääle naada.

Mu vanamiis olle tüül, tuu vast olõssi avitanu midägi vällä märki. Tulle uma pää tüüle panda. Leüdse sahvrist üte vana vineerist soolavaka. Säändse ripnivä tollõl aol vast egäh köögih. «Suul» olle pääle kirotõt. Lõiksi vaka edimädse küle keskele väidsega väiko kaarõ, et pääsokõsõl olõssi parõmb sisse linnada. Kaasõ võti vaka päält är, selle et ega näide pesäl kah katust ei olõ. Sis võti nagla ja vasara, anni nuu latsi kätte, esi ronisi rõdu pääl tooli otsa, kost ma küünüti tuud vällämõtõldut pessä üles pandma sinnä, koh pääsokõisil peris pesä olle. Naistõrahva asi, maadli mis ma maadli, korgõh olla kah, a nagla sai saina ja kunstpesä sinnä ripnõma. Panni sis peris pesä tükü kah sinnä ja pääsokõsõpoja kõgõ otsa. Vana pääsokõsõ linnõlsiva iks ümbre mu pää, ku ma sääl as’ati.

Sõs lätsime esi latsiga tarrõ, istime sääl hõngu kinni pidäden, et mis saama nakkas. Ja oh toda häädmiilt! Üts vana tsirk linnas’ki vahtsõhe kodo poigõ mano. Kaiõme tükk aigu, et kas olle ütsainukõnõ lindaminõ, a vana tsirgu naksiva pesä vahet lindama nigu innembältki. Ainumanõ murõ olle, kas mul tuu nagõl iks nii kõvva saina sai, et pesä vahtsõhe maaha ei sata. A kõik läts’ õnnõs. Es lääki kavva, vast nii puultõist nädälit, ku poja pesäst vällä lindsiva.

Pessä nimä inämp es tulõ. Lasiva elektitraatõ pääl laulu ja har’otiva hoolõga lindamist. Huvitav olle kaia, kuis näide linnutsõõri olli edimält veitse kandilidsõ, a päiv-päävält asi parasi ja sis lasiva joba nigu vikurlinnugi. Sügüsepoolõ kattõva nimä ülepää är, jo sis kogosiva parvihe, et har’ota Egiptimaalõ minekit.

Tuust aost pääle kae iks üles taivahe, kui mõni pääsokõnõ lindas, ja mõtlõ, et ei tiiä, kas om mi pääsokõisi sugulanõ.

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Hädäh nigu Pondso Jakop pääsokõisiga2019-07-15T16:13:40+03:00

Massulda bussiga tõistõ Eestimaa otsa

Kildakõisi Eestimaa reisist, miä suurõlt jaol massulda bussõga ette sai võetus. Plaan oll’ jõuda Narva vällä ja niimuudu läts’ kah. Kuigi mitte peris massulda bussõga.

Jaanipäiv om õkva läbi saanu ja kiäki nigunii suurt tüüd ei tii ja midägi ei taha. Otsustami naabrimehega varasta paar tüüpäivä ja ütenkuun latsiga väiku reisi ette võtta. Massulda bussõga, järveviirt pite Kärgulast Narva.

***

Ei olõ mi väega suurõ plaanja. Paar kõrda hinnäst kokko võtta ja midägi paprõ pääle saia paistus küländ suur vaiv. Tegünes mõtõ osa maad laivaga sõita. A laivamehe omma kinni vai om määnegi muu hädä. Tulõmi tagasi bussõ mano.

***

Hummogu kell 6.35 astumi Kärgula küläst bussi pääle. Meid om kuus, kats suurt, neli last ja hulga kompsõ. Edimäne sõit Võrolõ lätt ilosahe plaani perrä. Võro liinan om puul tunni aigu, teemi tuu parras bussijaaman. Ja et mi määnestki õkvaminekit ei kannata, otsustami, et edesi lätt sõit hoobis Verska sanatooriumi poolõ. Sinnä lättki poolõ tunni peräst tühi massulda buss.

***

Verska buss sõit tunn aigu niimuudu, et pääl olõmi mi kuvvõkõistõ. Bussijuhi jutu perrä om suvõl tihtsäle nii, et sõitjit ei tulõki. Siski: inne Verska liina tulõ Reha bussipiätüsest pääle üts miis. Nimmami tedä tan ja edespite Reha mehes. Reha miis lätt Verskan maaha.

***

Verska sanatooriumin saami hinnäst sisse osta hummogusöögisaali. Ku kõtt hääd-parõmbat täüs, om aig vii viirde minnä. Sääl sünnüs edimäne ja kõgõ tähtsämb tähelepanõk suvitsõ latsiga reismise kotsilõ: ku om hää ilm ja liiv rannan, võiva latsõ tuu liiva seen tunnõ viisi kiusamalda mängi. Mi mängutunni lõpõtas lõunanõ Räpinä buss. Om aig paar tunni Räpinä bussijaaman lõunat süvvä ja täpsempi plaanõ tetä.

***

Et mi Tarto liina kuigi minnä ei taha, tulõ kuigimuudu Imäjõõst üle saia. Olõmi kostki kuuldnu, et Kavastun sõit praam üle jõõ. Jäämi tuu pääle luutma ja tulõmi Parveotsa bussipiätüste. Üts hädä viil: Kavastust ei saa samal pääväl inämb bussiga edesi Koosalõ, kost sis sõita bussiga edesi Varnja lähküle Kasepää küllä, kon edimäne kokkokõnõld üümaja meid uut. A mi hädä saava esihindäst kõrda: Kavastun sõit tõtõstõ praam üle Imäjõõ ja Mol’ovihu kaudu om üts miis nõun meid autoga Koosalõ viimä. Nii jõvvami plaani perrä üümajalõ kiränik Afanasjevi mano, kiä esi kah poolõ üü päält kodo jõud.

***

Tõõsõ päävä hummok kisk meid jälki bussi pääle. Kasepäält Kallastõlõ ja säält õkva edesi Mustveele, om mi plaan. A jumalal omma tõõsõ plaani. Tulõ vällä, et edesibuss lätt viil vasta õdagut. Piämi terve pikä päävä Kallastõn vahtma. Mis muud ku randa! Tsipa tibutas vihma ja matal Peipsi lainõtas. Latsilõ tulõ kodoikäv pääle, nä kirotasõ kivvega rannaliiva pääle kodokülä nime.

Lövvämi Kallastelt üte kalakohvigu, miä vihma iist varjo pakk. Vinütämi sääl ja väiku tornimatka pääl bussiaoni är.

***

Mustveel saa selges, et edesi massulda bussiga ei saa. Vai arvada saanu külh, a sis võtnu Narva jõudminõ hulga aigu. Meil om õdagus kokko kõnõld üümaja Narva viihoitja kaldõ pääl, naabrimehe kavvõ sugulasõ Ženja man. Istumi bussi, miä sildi perrä Võrolt sõitma oll’ naanu, ja mõtlõmi, et hää iks om tsiiruga sõita ja õkvasõit olnu ikäv. Paari tunni peräst olõmigi Narvan.

***

72aastanõ Ženja om meil uma väiku Fordiga vastan. Mahumi sinnä säitsmekeisi ja suuri kottõga ilostõ är. Suvilarajoonin kamandas Ženja hindä naasõ, kedä Babuškas kuts, lauda katma. Istumi ja jutustami. Ei, Ženja ei kurda. Om seene- ja mar’akorjaja, vanast oll’ kalamiis. Sõitsõ iks paadiga, a no om paat maha müüdü. Ehitäs, kuigi tervüs ei olõ inämb tuu.

***

Latsi jaos om kõgõ suurõmbas läbielämises väläkemmerg, midä ei valva mitte vasigu-, a õhvakõsõsuurunõ pini. Tuu om kemmergu aknõ purus presnü ja tsuskas vahepääl pää kemmerguhe, nii et puul ruumi tuud pääd täüs saa. Pini om kuri, esieränis latsi pääle.

***

Tagasi sõidami Narvast rongiga. Tüüas’a tulõva pääle ja ei lasõ inämb mustlasõello ellä. Võinu jo kirota ka tuust, kuis meil üten olnu karmoška tagasitii pääl är kaos ja politsei ja rongifirma tuud otsva, a leheruum saa otsa.

Rahmani Jan


Kallaste rannan om latsil kodoikäv pääl ja nä kirotasõ liiva pääle kivvega uma kodokülä nime. Epleri Raini pilt

Massulda bussiga tõistõ Eestimaa otsa2019-07-15T16:11:46+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

8. kiri. Õnnõgi sõbõr?

 
Kas es olnu armsa, ku piiri naabriidõ vaihõl kuigi imekombõl är kaonu, nii et naabri olnu umavaihõl sõbraligu ja lämmä, avitanu ütstõist? Kuis kül noid piire sulata?

Mu suurõs iinkujos om naabris olõminõ Tal’na Vahtsõ Maailma kortõrmaiun. Seo om üts esimuudu kogokund – naabri, kiä saava kokko aian ja hoovin. Ütes suurõs mehidseperres juusk seo kõik kokko Vahtsõ Maailma festivali aigu.

A Tarto Supiliin om viil kodotsõmpi tagahuuvõga, egä nuka pääl mõni salaselts, kiä sinno müüdäminnen umalõ sünnüpääväle, sanna vai tulõõdagulõ kuts. Salaliidsi nukatagutsit, kon puulvarguisi tuld tetä, Tähtveren ja Supiliinan joba jakkus! Kõik neo latsi mänguplatsi ja ütidse hoovi omma üts suur Bullerby latsi paradiis, mink taustas kostus mu lemmiklaul «Supilinna salaseltsi» filmist: Lepiku tupik, taamal terendav sillakaar, armunud paarid, Emajõgi…

Ma elä Nöörimaal vai õigõmpa vist Võromõisa külän. Ka neo piiri omma segädse.

Et olõ harinu nn vallaliidsi huuvõga, sis ku lats minno ütest kõgõ valla olõvast aiaväretist sisse tougas’, kon egä päiv kiäki ei elä, ja kiikõ poolõ juhat’, lätsimigi lõbutsõma. Meil hindäl säändsit kiikõ ei olõ ja miä seost sis halva saa tulla?! Mõnõ ao peräst koputõdi mu ussõ pääle. Naabri ollõv kõlistanu, et kävemi võõra maa pääl. Midä mi säält tahtsõ?

Õkva edimäidsil kuil, ku siiä paiksõs jäi, mõtli, et vast õnnõstus ka tan luvva määnegi selts. Teigi Mol’ovihun (FB) Nöörimaa sõpru seldsi. Unisti tuust, kuis ütel pääväl tuldas ka tan kokko lumbi kaldõ pääle ja lauldas ütenkuun. Ja «Teeme ära!» talgo aigu kraamitas mõtsaalonõ ja süvväs ütenkuun suppi.

Kah’os om tan inämbüs uma aia kuningriigi pensionääre, kiä omma kah kinä, a siski tõistmuudu ilmakaemisõga. Ku kihoti hummogu uma 89aastadsõ sõbranna mano, kiä oll’ haigõs jäänü, küsse üts timä naabrimiis: «A kiä sa tälle olõt?» Ütli vasta, et olõ sõbõr. «Õnnõgi sõbõr?» kost’ miis tsipa nigu pahatsõlõ. «Kas seod om sis veidü? Sõprus om jo suur väärtüs!» ütli vasta.

Kiri Nöörimaalt2019-07-15T16:07:49+03:00

Kõplaga liinan ja bussi pääl

Lätsi puukuuli tüüle ja võti uma kõpla üten. Puukoolil umma kah kõpla olõman, a näil umma nii jämme varrõ, et mu lühkese sõrmõ saava vaivalt säält ümbrelt kinni hoita. Mul um harilik kõblas, kost muld vaihõlt vällä juusk. Panni sis kõplalõ kilekotist «mütsü» päähä ja lätsi hummogu maalt bussi pääle. Bussijuht kaiõ külh imelikult, a ütle es midägi.

Sõidi bussiga liina, sääl uulitsat pite liinaliini piätüste. Kõik, kes uulidsa pääl vasta tulliva, vahtsõva mu kõblast, nigu olõssi nännü imeasja. A mino poolõ es kae kiäki. Nigu minno hinnäst es olnugi olõman ja kõblas kõndnu ütsindä. Siist tiidmine, et ku tahat kohegi minnä nii, et tõsõ sinno tähele ei panõ, sis võta mõni imelik asi kätte ja sinno ei näeki õkvalt mitte kiäki.

Kõpli sis päävä är ja naksi õdagu tagasi kodo poolõ tulõma. Ku ma bussijaaman istsõ ja bussi oodi, tulliva vastaspingi pääle istma imä katõ poiskõsõga. Üts oll’ sääne väikukõnõ, a jo esi kõndsõ. Tõnõ oll’ eelkooliiäline. Suurõmb kaiõ mu kõblast ja ütel’ imäle: kae, tädil um kõblas üten. Tuupääle imä, kes oll’ parajahe uma silmä telehvooni är kaotanu, noogut’ ja ütel’: jah. Niipall’o oll’ sis mu kõplast juttu.

Buss tull’ ette ja lätsi pääle kaarti lehvitämä. A bussijuht kaiõ mu kõblast ja küsse, mis mul käen um, kas vigõl. Ütli, et, pujakõnõ, taa um kõblas. Tuupääle küsse bussijuht, kas taa terräv kah um. Ütli, et taaga um jo terve päiv tüüd är tettü ja är nührütedü, kos tä inämb terräv saa olla. A bussijuht kaiõ iks kõpla poolõ ja ütel’, et teräriistuga ei tohe bussi tulla, olku seo viimäne kõrd. Olli väega tenolik, et iks pääle sai.

Esi mõtli, et seo ilma elo um iks väega imelik. Eski lats tiid, määne kõblas vällä näge, a bussijuht mitte. Timä jaos umma kõik üte teräriista, olkõ sis vigõl vai kõblas.

Urmi Aili

Kõplaga liinan ja bussi pääl2019-07-15T16:05:00+03:00

Tagamõtsa Tarmo: tiatri and võimalusõ midägi ümbre käändä ja asjulõ krutskit manu säädi

Näütlejät ja lavastajat Tagamõtsa Tarmot või seo suvi küländ pall’o Vanal Võromaal trehvädä. Kõnõlõmi Tarmoga timä suvitsist ettevõtmiisist ja lavastajakäekiräst.

Olõt Moosten tulõva suidsusannasümfoonia lavastaja. Minka om täpsempä tego?

Mooste folgikuan tulõ egän mõttõn lavalaudu pääle suidsusannasümfoonia. Tuu om Märt-Matis Lille muusikalõ ja sama mehe ja Tubina Taago libreto pääle tett eepiline lavastus, mis kõnõlõs ilma luumisõst ja suidsusanna olõmisõst parlatsõn maailman: kuis inemise ilma sünnüse, kuis tan toimõ saava, mis kombit täütvä ja kuis nä lõpus är koolõsõ.

Lugu esi om kõigilõ tutva, maailma luuminõ. Vanaesä luu maailma, tege valmis mehe ja naasõ. Kuis nuu sis ütstõist löüdvä, lats sünnüs ja kuis Vanaesä perändäs uma tiidmise ja olõgi perrätulõvilõ põlvilõ.

Midä tuu muusikalinõ lavastus ülepää lavastaja jaos tähendäs? Olõt sa midägi säänest varrampa tennü?

Tiatrin ei olõ. Klassikaraadion olõ Prantsusõ rokkansambli perrä muusikalavastust tennü. A sääne vahtsõ, uudismuusiga lava pääle säädmine om mu jaos peris vahtsõnõ asi. Sinnä sisse minnä oll’ peris keerulinõ. Helüluuja Märt om peris kõvastõ komponiirnü, teos om sõna ja mõttõ poolõst nii mitmõ kihiga. Lavastaja piät kõik osa, muusiga, sõna ja sinnä manu viil liikmise, esiki või üteldä tandsu kokku säädmä, et ütski osa es naanu tõõsõga konkuriirmä. Ja et kõgõst lõpus vällä kasunu tuu, et taa om õks suidsusanna sümfoonia.

Mul om väega hää miil, et saa liiguta ja säädi esiki Kaspars Putniņšit, kiä om Eesti Filharmoonia Kammõrkoori päädirigent ja kunstilinõ juht. Ja filharmoonia kammõrkuur esi – näidega om kül tükk tegemist, a saa ka pall’u nall’a. Laulja omma harinu laulma noodist ja väega häste. A suidsusannasümfoonian tulõ näil ka võro kiil päähä saia ja luu mõttõn liikma saia. Tuu om näide jaos suur välläkutsõ. Näütlejist omma lava pääl viil Troll’a Agu, Karpovi Sten ja Otsari Lauli.

Lisas vahtsõlõ muusikalõ omma sääl ka rahvalaulu?

Jaa. Mul om väega hää miil tuu üle, et pundin omma ka Kalkuna Mari ja Hainsoo Meelika. Säändse abstraktsõmba muusiga sisse, midä Märt-Matisõ rida vidä, om väega põnõvalt poimitu ka Mari ja Meelika vahelõsäedü võimõndusõ läbi rahvamuusiga ja rahvalaulõ. Nuu väega mõnusalõ hakva tuud sümfoonilist pilti ja tegevä tuu väega elusas.

Kuis säändse as’a omma kokko saanu: suur ja keerolinõ sümfoonia ja harilik suidsusann?

Täämbädsel pääväl piätki säändse as’a kokku pandma. Et mi es jäänü liiga kinni esihindä tiidmise sisse. Vahtsõmba as’a, mis avitasõ vanna mõistmist vai esiki vannu kombit vahtsõst ellu herätä. Mu meelest muusikan ja tiatrin om tuu võimalik. Muialpuul tuud väega ei tii. Om põnnõv, kuis esieräline suidsusann, täämbädse päävä sümfoonia ja rahvamuusiga kokku saava. Ja lugu esi kah: ega mi vist väega tihtsäle ei mõtlõ, kohe mi sünnümi, kon mi elämi ja kon mi maaha koolõmi.

Kas suidsusannasümfoonia kaeja saa midägi teedä ka suidsusannakombist?

Ma arva külh. Või-olla kül läbi Tagamõtsa mõttõvõlli, a peris ümbre ma ka kõkkõ ei käänä.

Mis tuu Tagamõtsa mõttõvõll om? Määne om su lavastajakäekiri?

Ma taha inemiisi panda kahtlõma tollõn, et tiiämi – nigu mi sakõstõ arvami –, kuis määnegi asi käü vai om olnu, a sis tiatri and alati võimalusõ midägi ümbre käändä ja krutskit manu panda. Kimmäle inemise, kes omma sannavihta tennü, tiidvä, kuis vihta tetäs. A tiatrilava and võimalusõ pildilidselt ja sümbolidõga sinnä määnegi puänt manu anda: et määne viht vällä piät nägemä, kuis köüdetäs vai määne om õigõ ossõ võtmisõ aig.

Kunagi teit sa tükkü «Võrumaa rituaalid». Kas sümfoonia om kuigi tuu edesiarõndus?

Ei olõ. Las Võromaa rituaali eläse umma ellu. Suidsusannasümfoonia puhul ma püvvä pruuki esihindä tiidmiisi, mis mul sannast omma. Tuud pilti, mis mul hindä latsõpõlvõst om, kuis ma olõ vanaesä vai esäga suidsusannan käünü ja sääl liha suidsutanu. Mullõ hindäle latsõpõlvõn suidsusann es miildü. Tuu naas’ mullõ miildümä sis, ku olli ülikooli lõpõtanu. Sis naksi arvu saama, mis tuu suidsusann õigõlõ om.

A mis sullõ suidsusanna man es miildü?

Meil suidsutõdi kül sannan rohkõmb lihha, a mõnikõrd käüti sannan kah. Tuu, et tullit sannast vällä, arvssit, et olõt puhas, sis perse oll’ iks must. Kõik tuu suidsusanna karm, ku tõõnõkõrd oll’ veidü tuulutõt. Säändse as’a naksiva latsõn vasta. Põra inämb mitte, põra omma nuu õigõ komponendi, mis suidsusannan piätki olõma.

Määndse omma su seosuvidsõ muu tegemise?

MTÜ Müüdud Naer, mille üts liigõ ma olõ, võtt 8.–11. põimukuul Roosiku koolimajan ette kimmä Võromaa autori Jaigi Juhani, timä elu ja loomingu. Pundin omma kats autorit-lavastajat, Lennuki Urmas ja Ruusmaa Vootele, kiä kirutiva Jaigi elust ja loomingust lühkü näütemängu, minkast saava lavastusõ ja miä katõ pääle kokku andva üte täüslavastusõ. Nuu omma esi lavastusõ, mille köütvä ütte Jaik, mängukotus ja Tubina Tuuli kunstnigutüü.

Mullõ miildüs, et mi mängimi noid lavastuisi Roosiku koolimajan, kon om ka Jaik esi koolin käünü. Tuu om Jaigi latsõpõlvõmaa.

Mille mi Jaiki iks viil mäletämi?

Ma ei tiiä, kas mi mäletämi? Või-olla mi katõkõistõ mäletämi, a ku ma inemiisiga kõnõlnu olõ, omma ka korgõlt haritu inemise küsünü, kes tuu Jaik om. Või-olla mi Võrumaal mäletämi, a muialpuul mitte nii väega.

A kes tuu Jaik sis om?

Mu jaos om tä võromaisõ luudusõ ja hullumiilside ideekavandidõ autor, kes om kirutanu asju, midä mi egäüts tiiämi. Et egä puu takan vai egän mutimulgun om üts tont, kedä piäs pelgämä ja armastama. Tä om säändse fantastika ja suvõfantastilidsõ keskkunna luuja.

Ma piä tedä arhailidsõs Võrumaa meele ja idee kandjas. Kuigi sääl Mustajõõ kandin om sääne suu ja raba, om Jaigil tuu tunnõtus, mis om mu jaos tähtsä. Või-olla ka tuuperäst, et ma esi olõ säält kandist peri.

Kedä mi Jaigi-tükken lava pääl näemi?

Näütemängun «Mis sa tont vahid?» astva üles mu tüüseldsilidse Rakvere tiatrist – Õunapuu Imre ja Suumani Toomas. Tõsõn tükün, «Jutuvestja lahkumine» tulõva lava pääle Lepiku Andres ja Lennuki Liisa. Mõlõmban tükün om kats last kah mängmän.

Tüütät Rakvere tiatrin, a paistus, et seo suvi om inämbüs su tegemiisi Võromaal. Kuis nii?

Tuu om mu meelest õigõ. Ma tan kinni olõ, umma kotust, umma kotu är ei unõhta. Minnu iks tõmbas siiä tagasi ja arva, et kavvõl ei olõ ka tuu aig, ku tulõgi tagasi tulla.

Mi võimi tan filosofiiri, mis meid tan kinni hoit. Ma hindä jaos olõ selges mõtõlnu, et naa as’a, inemise ja kotussõ, mis Vanal Võrumaal omma, omma lihtsäle pään kinni. Noist ei saa valla. Pandva mõtlõma. Kasvai umahindä esä andsagu moodu, mis pandva mõtlõma, kas ma esi olõ kah tulõvikun sääne.

Ja kõik naa kiränigu, muusigu, kes siist peri omma. Mi tükimi näid är kaotama. A mu meelest omma nä hää ja võimsa inemise, nä tulõ vahtsõst ellu herätä vai ku nä omma elun, sis om näile õigõ aig miilde tulõta: ti olõti elun, kõnõlgõ, tekke suu valla!

Küsse Rahmani Jan


Tagamõtsa Tarmo. Rahmani Jani pilt

Tagamõtsa Tarmo: tiatri and võimalusõ midägi ümbre käändä ja asjulõ krutskit manu säädi2019-07-15T16:03:54+03:00

Egäle poolõ ei jõvvaki!

Seo suvi om joba olnu egäsugumaidsi suuri sündmüisi täüs. Pikäaolinõ Uma Lehe tagaküle luu kirotaja Ruitlasõ Olavi sai seo kuu alostusõn 50aastadsõs ja tuul puhul peeti Võrol maaha kõrralik katõpääväline konvõrents, kon kõnõldi Ruitlasõ elost ja loomingust. Hää oll’ nätä Võro pääl hulka tunnõtut kirärahvast ja kullõlda-kaia Ruitlasõga köüdetüt.

Viil suurõmb pido oll’ Tal’nan, kon peeti laulu- ja tandsupido juubõlit. Sääl oll’ kogoni nii, et kõik tahtja es mahuki pääkontsõrdi aigu laululava mano, ja noil, kiä sisse saiva, oll’ küländ kitsas olla. A kontsõrt oll’ võimsa!

No om tulõman viil hulga suuri asjo. Võrol käü perimüstandsu festivaal, Põlvan tulõ Harmoonika, kuu lõpun peetäs Võrol latsifestivaali. Vahtsõ kuu alostus tuu Moostele suidsusannasümfoonia ja suidsusannapäävä, Setomaal peetäs kuningriiki ja suurõmbit-vähämbit sündmüisi tulõ viil ja viil.

Ku sinnä mano panda viil kasvumaja ja aialapp, seene- ja mar’amõts, saa pia selges, et peris egäle poole olõki-i jõudu minnä. Tulõ valli tuu, miä süämele kõgõ ligemb. A kül om iks hää, et suvi kõiki naid võimaluisi pakk ja avitas tüüasju pääst vällä saia. Tuud kõkkõ kokko kutsutas suvitsõs puhkusõs.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Egäle poolõ ei jõvvaki!2019-07-15T16:00:06+03:00

Teedüs Uma Lehe lugõjilõ

Hää Uma Lehe lugõja! Vanal Võromaal postitõdas Umma Lehte postkasti massulda, a ekkä postkasti lehte ei jakku. Üten Omniva postituspiirkundõ muutumisõga 1. põimukuust ja lehetoimõndusõ tettü jaotusõ täpsüstämisega tulõ muutuisi ka Uma Lehe postitamisõ man.

Suurõmba muutusõ pututasõ Setomaa ja Valga valda. Setomaa vallan Umma Lehte 1. põimukuust massulda inämb ei postitõda. Valga vallan postitõdas lehti väega veidü. Väikumba muutusõ omma ka muial piirkundõn.

Hää lugõja! Ku tahat Umma Lehte egä katõ nädäli takast umma postkasti saia, sis kõgõ kimmämb viis om taad lehte telli. Lehte saa telli ExpressPostist, internetin aadrõsi tellimine.ee/umaleht päält vai telefoni 617 7717 päält. Uma Lehe aastatelmine mass 12 eurot, e-arvõ püsimassulepinguga 0,85 eurot kuun.

Uma Lehe telmine and sullõ võimalusõ üten avita võrokeelitse aokirändüse tegemisele. Uma Lehe teljä om iks kõgõ kursin tuuga, miä võrokeelitsen ilman tähtsät sünnüs.

Aituma kõigilõ, kiä joba omma Uma Lehe teljä. Ja vahtsõ teljä, olkõ terve tulõmast Uma Lehe teljide perre!

Rahmani Jan, Uma Lehe päätoimõndaja

Teedüs Uma Lehe lugõjilõ2019-07-15T15:56:26+03:00
Go to Top