Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

5. kiri. Suur lilliaid

 
Olõ kõgõ unistanu suurõst lilliaiast, kon hilkäs ja hõngas häitsmide lumm. Peris lähküle olõ seolõ jõudnu, a siski võinu viil inämb esi sorti kasvõ olla. Arvada om mul tuu tahtminõ perit vanaesäst, kinkal oll’ perädüsuur lilliaid.

Olõ suur permakultuuri avvustaja, tuuperäst kasusõ mul lilli, söögihaina ja niinimmat kah’ohaina (umbrohi) ütenkuun. Murro ma ei kasvada ja ei tarvita ei muroniitjät ega trimmerit. Vikatiga vahepääl niidä ja saadut haina tarvita multsis.

Kas kuningidõ ja mõisnigõ aia olli sis niitmäldä ja jälle? Säälgi sai kõik vikatiga tettüs, seod hirmsat larmi, midä trimmeride ja muroniitjide ütiskuur tekütäs, es olõ.

Mul om hulga naabriid ja suvõl om tunnõ, nigu elänü kipõtii veeren, kõik pläristäse! Inemise huuldasõ ummi aidu selgele ülearvo ja tegevä tuuga hindäle, naabriilõ ja mutukilõ hätä. Murro piä ei sukugi nii tihtsäle niitmä, kõvastõ ja pikkä aigu häitsvide hainu kasvataminõ and söögi mehiläidsile, kimalaisilõ ja liblikile.

Ku om kotus, kon tuu niinimmat kah’ohain jalgu ei jää, las tä kasus sääl, selle et naat, võiulill ja ohtjas omma tolmõndajilõ ja tõisilõ mutukilõ väega tähtsä. Elorikkusõlõ mõos häste üts aianukk, midä ei niidetä ja kon om näütüses määnü leheunik. Tiidlik aiapidämine avitas liike ja elokotussidõ püsümisele üten.

Kah’os väega pall’osiid väehainu häötedäs ja vihatas. Võiulill ja nõgõs omma perädü hää ravihaina, esiki nõiahainus kutsudu. Perämäne ilotsõs mu lillipindre pääl, tii timäst tihtsäle suppi, tsäid, piirakit, pestot. Nõgõssõst saa jo ka väega hääd luuduslist väetüst ja kasvukaitsõvahendit tetä.

Sama ka maltsaga, miä kõigil pindremaa pääl häste kasus. Mõtsik hanimalts om kultuurspinati esiimä, a timä umahuisin ja maigun om viil inämb väke. Paar minotit suulviin havvuta ja tsipa nõgõst mano panda, perädü hää ja rahalda «spinatipesto» umast aiast!

Permakultuur om pästerõngas toolõ inemisele, kiä ei viisi kõik aig haina kitsku ja pindrit valla. Seo om vana ja suur tiidüs ja soovita tuud lähkümpä uuri. Võromaa inemise saava kaema minnä permakultuuri opiaida Vahtsõliina kerigu takan Küläoron.

Näütlejä: «Laena mulle kannelt, Vanemuine!» Üles heränü vindine pritsimiis: «Är anku, Vanemuine, pilli hullu kätte!»

Jah, joodikul om mõnikõrd sääne latsõsuu pään, et ilma hindä tiidmäldä ütles vällä suurõ ja sügävä tõõ. Kiä lõppkokkuvõttõn naa euroraha iks kinni mass? Projektimehe ja -naasõ kaosõ kõgõ nellä tuulõ poolõ, musugutsõ midägi massa inämb ei jõvva ja vikadimiis võtt kah uma.

Projektoriide perämine projekt paistus olõma tuu, et võtami kolm-neli miljonit moslemit Eestimaalõ ja lasõmi esi jalga. Las sis moslemi masva (vai ei massa).

Eurorahadõ päämine hädä om jo tuu, et näide iist ei saa midägi mõistlikku tetä. Jumala peräst, et kiäki midägigi tootma es nakanu! Võit tetä midägi säänest, minka Euroopa iin liputada saassi – mõni sild, mia kohegi vällä ei vii, mõni plats, midä hääl juhul kõrd aastan pruugitas jne.

Võru liin oll jo Vinne ao lõpust kuulus liputajiide liin. Tuukõrd liputõdi sinidse-musta-valgõga, nigu Ruitlanõ om kirutanu. Nüüd om sis midägi vahtsõmbat vaia, küll võrukõnõ harinõs kõgõga.

Mullõ miildüs alati luumõga võrdluisi tuua. Seokõrd tulõ miilde vana uudis, et ameeriklasõ har’utiva lehmä ajalehti süümä. Piimä tull’ õks uma neli tonni kuun täüs, tuu oll’ tuukõrd kõva sõna. Ma pelgä küll, et kiäki tuud piimä juvva es taha, kõva propagandamaik tõsõl man.

Et piim ruttu maigu manu tõmbas, tuu sai ma selges aastidõ iist Sotši sõitõn. Adleri lennujaaman sei mandariini ja otse silmiga prügükasti. Es olõki tuud vaia: üts pikk kiil tõmmas üle mu ola koorõ hindäle suhvõ. Perän sööklan pidi ma nuu koorõ esi klaasist suhvõ valama.

Ruitlanõ olõs liputamisest midägi muud, midägi slaavilikku vällä paknu. Aga tuu es lännü täl läbi, vana värk!

Ah jah, tuu vaenõ Väimelä kanala! Tuu jaos jo Võrun nüüd kotus olõman. Hulka orsi joba paigan, mõni viil manu ja võit saina (klaasist) ümbre tetä. Tohutu hää infrastruktuur. Turg lähkün. Ja liinaelulõ and õkvalt vahtsõ hingämise.

Aga kittä Eestin mõistõtas. Siiämaani kitetäs Jakov Sverdlovi nimelise kolhoosi päähoonõt, kuigi ma olli tunnistajas, kuis raamadupidäjä joba edimädsel aastal ummi papriidega paduvihma iist pagõsi.

Kahju küll, et vanna tulõtõrjujat kiäki tõsitsõlõ es võta.

PS. Päälekauba arva ma õks viil, et Rail Balticu asõmõlõ tulõsi tetä Lindora-Hatapalu-Hopa eriti aiglanõ raudtii. Kasvai liputamise mõttõn. Contra juusk lipuga iin ja puha. Väkev!

Pulga Jaan

Mul om sääne kiiks, et ma korja joba Moskva olümpia aost autogrammõ vai alakirotuisi. Eesti 100 raamõh mõtli, et 100 alakirotust võis nigu viil saia. Saigi, Padari Ivari uma kah, ku kadonu Ruusmaa Arthur meile Võro folgi aigu ekskursiooni tekk’.

Talvõl sai Eesti jo 101 ja mõtli, et tuu mitu avvohinda saanu Võro juuriga kinomehe Valgu Jaanisõ alakirotusõ võis kah viil võtta. Timä tekk’ tuu Ahto-filmi. Sammu veivä Tal’na Võro seldsi mano. Sai Jaanisõ käest tuu alakirotusõ ja sinnä lõksi ma jäigi. Käsitüütsõõrih «Lapiline Balti kett» ja näütemängu tegemine ja kõgõ tähtsämp – kõik värk käü õnnõ võro keeleh. Tuu mullõ miildüs kõgõ rohkõmp.

Nüüd lehekuu 5. pääväl käve meil seldsih küläh Padari Ivari. Tuust parteipoliitikast juttu nii väega es olõki, Ivari kõnõl’ rohkõmb umast elotiist. Piirikaubandusõst ja ebavõrdsist põllumajandustoetuisist tull’ kah juttu. Tä om olnu põllumajandusministri ja Euruupa Parlamendi liigõ, tä om pidänü kolmõ koto. Üts om Navi küläh, üts Tal’nah ja kolmas Brüsselih.

Mul tull’ miilde määndsestki televiisorist nättüst arotõlõmisõst, et Euruupa Parlamendi liigõ saa egä aasta kutsu küllä 100 inemist. Mõni pand raha hindä karmanihe ja korjas hotelliarvõ ja linnugipiledi ja nii om aruandõn kõik jokk. Ivari ütel’, et hoobis 110 inemist saa küllä kutsu ja küsügu ma, kiä Võrolt olõ-i viil täl küläh käünü. No mi Tal’na võrokõisist es nõsõ kül üttegi kätt.

Ku jutt läts’ jälki tuu vedelä leevä pääle, et kuis säädüs kõrraldas hans’a tegemist ja eederi arstirohus pruukmist, läts’ olõminõ saalih jo peris lõbusas, nigu olõs osa rahvast jo eederiauru all. Ivari olõvat kah nännü säänest autot, koh silt: müvvä eederit.

Käändsemi jäl esi piirkundõ sotsiaalsõ ebavõrdsusõ teema pääle. Ivari lugi üles kõik nuu umaaigsõ Võro suurõ ettevõttõ, alost’ lina- ja savikivivabrikust, müüblivabrikust, piimäkombinaadist, gaasianalüsaatoridõ tehasõst ja viil pall’odõst muist tüüandjist. Ku kiäki pidi põllumajandusõ ja majandusõ kokkosadamisõn süüdläses Laari, kiäki pronksisõdurit, sis suurõmbat tüllü iks üles es kistä. Ivari mõist’ as’a är seletä, poliitik tä olnu jo pikembät aigu.

Päävä lõpus sai Ivaristki Tal’na Võro seldsi liigõ.

Mi suurkogo algas kõgõ Kõiva Inda «Mu latsõpõlvõ Võrumaa» lauluga, seokõrdsõ kokkosaamisõ Padariga võinu lõpõta «Kikilipsu» lauluga, tuuperäst, et ma tei tälle ummi n-ü väikukõisi sõrmiga nahast kinä kikilipsu tenotähes tulõgi iist. Viil oll’ seldsi puult kingis Liiso plaat ja seldsi rahva uma raamat «Esi hindäst».

Võrokõsõ – olkõ nä sis kikilipsu vai kaabuga – hoitva iks kokko. Tuumpääl, sääl korgõ mäe otsah või jo vaiõlda, a pääasi, et mi ütstõõsõlõ haigõt ei tii.

Plumanni Kaja-Riina