Midä kõnõli kõgõ korgõmbidõ preemjide saaja päält avvohinna kättesaamist?

 
 
Elotüüpreemiä saanu
Kudu Ilmar:

«Suur üllätüs oll’. Jäi mõtlõma, kas ma sis olõ midägi niipall’o hääd tennü vai…

Aastit om kül lännü, naksi pääle joba kooliaol, tehnikumin tegi näütemängu. Sis lätsi kultuurimajja, sis panti kultuuriosakunda tüüle ja sis juhtsõ muusikakooli mõni aig. Nii seo aig om lännü. Kõgõ tähtsämb om seo, et mul olliva väega hää tüüseldsilidse. Muusiku, tandsujuhi, raamadukogutüütäjä. Võro inemine om sääne hää, et timäga ei saa tüllü ka minnä. Mul oll’ ülembä kotus ja ma pidi vahel kõva sõna ütlemä, sest partei ja valitsus, mis tol aol riiki juhtse, käskse iks kurjõ sõnnu tetä ja üteldä, et tüütäge viil parõmpalõ, ku seeni olõti tüüd tennü. A rahvas oll’ nii hää, es saa kellelegi midägi halvastõ üteldä. Tüüd tegivä kõik häste, selleperäst ma saigi nii kavva, ligi 40 aastat kultuuritüül palka võtta.

Kultuuriga om sääne lugu, et tuu muut umma nägemist, sissu ja vormi. Nii nigu om aig, nigu omma inemise, om ka kultuur. Seo aasta saa 150 aastat Eesti suurõst üldlaulupidost. Mul oll’ õnn olla kultuuriosakunna juhataja 50 aastat tagasi, ku Eestimaal nakati tähistäma üldlaulupidudõ 100. aastapäivä. Rassõ aig oll’, poliitiku tahtsõva tuu tähistämise viiä kokku ENSV aastapääväga. A õnnõs surusiva pido pääjuhi läbi, et 100aastanõ üldlaulupidu piät olõma iks laulupidu ja mitte midägi muud.»
 
 
Võro maakunna kultuuripärl
Kalkuna Mari:

«Uskmada tunnõ om. Mõtli, et tulõ rahulik aastalõpp, a sis edimädse huuga tull’ Inglüsmaa aolehe The Guardian tunnustus: mu plaat «Ilmamõtsan» valiti maailma aasta kümne parõmba albumi sekkä. Ja sis no kultuuripärlis nimmamine, tunnustus kultuurkapitali Võromaa ekspertgrupi puult.

Egä kõrd ku ma uma ilmareise päält Võromaalõ tagasi jõvva, om sääne tunnõ, nigu olõs vanajumala sälä taadõ jõudnu. Võit kül ilma pite rännädä ja tõtõstõ vällämaal võetas kah hariligult väega lämmäle vasta, a ku iks koton sinno toetadas ja hinnatas seod, mis sa tiit, sis tuu and väega pall’o rõõmu ja väke mano. And jõudu edesi tetä ja usku, et seo tii, mille pääl ma käü, om iks õigõ tii.

Minevä aasta tähtsämbis tegemiisis piä tuud, et plaadiga «Ilmamõtsan» sai Eestimaal ja vällämaal kah ümbre sõidetus. Kõgõ tähtsämbä ommaki vast vällämaa esinemise ollu. Kats kõrda käve Jaapanin, sama kavaga sai käütüs ka Inglüsmaal ja Saksamaal ja Islandil ja Roodsin, kokko säitsmen riigin. Meediä huvi vällämaal om seo albumi vasta olnu tõtõstõ suur. Seo om olnu suur üllätüs ka mullõ, et lauldõn eesti keelen, lauldõn võro keelen, saa kõnõta inemiisi, kiä naid kiili ei mõista.
Seo aasta tulõ mul kah hulga vällämaal esinemist.»
 
 
Põlva maakunna kultuuripärl
Tartese Heino:

«No mis tunnõ tuu iks olla saa: asi om häste tettü ja käümä lännü. Rahvas taht millegiperäst lõõdsapilli, seo om uskmalda populaarnõ.

Pillimängu oppa nii 50 suurõlõ inemisele, koolilatsõ viil pääle. Lõõdsameisterdämise kursusõ omma kah käümän. Võrun lätt tõnõ aasta ja Villändin neläs. Villändin oll’ seokõrd huvi väega suur – 40 tahtjat oll’, 20 saimi võtta.

Esi meisterdä kah pille edesi, 116. lõõts saa õkva valmis. Mul om tuu asi nüüt veidükese tõistmuudu: poig tull’ Austraaliast tagasi, nakas’ abimehes. Kümme vahelõõtsa om är tennü, joba ravvutas ja lüü mustri kah pääle, ma näütä mugu edesi, kuis asja käävä… Kõik tiidmise ja mõistmisõ om vaia noorõmbalõ põlvkunnalõ edesi anda, et tegemine ka päält minno edesi lännü.

Mul om hää miil, et poig tagasi tull’. Ja tä nakas’ lõõtsa mängmä kah! Inne mängse veidü, a nüüt kae, et poiss mugu har’otas.

Mõttit om viilgi. Looda, et kas inne suurt laulupito vai sis vähämbält inne suvist Harmoonika-pito saa Põlva Kikka Karla kujo pronksi valõtus. Ega prõllatsõl, Veini Juhani tettül kujol kah muidoki midägi hätä ei olõ, rahvas om tuu umas võtnu.
Põlvan võisi olla ka muusõum, kohe saasi rahvalõ kaemisõs vällä panda lõõdsa ja rahvakandlõ, millega inämb mängi ei saa. Ma olõ noid kor’anu ja pilte pillimängjist kah. Usu, et tuu muusõum tulõ: vald om nakanu joba maia kõrda tegemä.»