Priitahtligu pritsimehe Oravil

Orava priitahtligu pritsimehe pidävä uma seldsi 90 aasta tegotsõmisjuubõlit. 26. märdikuul 1928 luudi Orava Vabatahtlik Tuletõrje Ühing. Üle viiekümne aasta umast elost om seldsiga köüdet olnu ja tollõ iinotsan saisnu Mällmanni Kalju (87), kiä kõnõlas pritsimiihi elost päälesõa aost täämbädse pääväni.

Seldsi aastist inne ilmasõta om tiidä, et edimädses juhis oll’ Birnbaumi Karl. Näil olli käsipritsi, midä veeti hobõsidõga. Pääle sõta tei tulõtõrjõtüüd vallavalitsusõ tiimeistri ja otsõ vahtsit miihi. Sõs oll’ viil alalõ Orava vallavalitsus ja nuur miis Mällmanni Kalju kirot’ avaldusõ priitahtlikus pritsimehes nakkamisõs. Liikmõkaardi sai tä 1949. aastal.

Tüümehetii alostus

Tuudaigu luudi kolhoosõ ja Kalju kodoküläh Rõssah tetti Verevä Tähe kolhoos. A kolhoosil es olõ raamadupidäjät, nii panti Kalju tuu ammõdi pääle. Õga sõs kolhoosih tüü iist rahha es saa ni tä otsõ tõist kotust.

Kaljul oll’ Tartoh oppajas opminõ poolõlõ jäänü. «Kolm kursust käve är. A sõs üteldi, et vanaesä-vanaimä omma kulagu ja esä om vangih, sääne ei sünnü Nõvvokogo latsi kasvatama,» kõnõlõs Kalju.

Ummõhtõgi võtsõ Petseri haridusosakund tä tüüle Eesti kuuli Petseri takah Molnika küläh, nika ku sõaväkke minekini.

Pääle armeed 1954. aastal nakas’ Kalju Orava MTJ-i kaadridõ inspektris. Päämine tüü oll’ vinläsest ülembäle posti vinne kiilde ümbrepandminõ. Ku 1958. aastal Orava sovhoos tetti, jäi Kalju sinnä tüüle ja oll’ kooni sovhoosi lõpuni majandusülemb.

Pritsi veomassina pääl

Edimäne tulõtõrjõauto jõudsõ Oravilõ 1962. aastal. Inne tuud panti pritsi veomassina pääle, kohe oll’ tett lavvotus, et järvest vett kätte saia. Ku 1962. aastal läts’ palama sovhoosi puutüükua katus, sõs jõudsõ uma mehe mootorpritsi ja kaoviiga tulõ är kistuta, inne ku Petserist pritsiauto tull’. Pääle tuud anti Räpinäst Oravilõ tarvitamisõs tulõtõrjõauto. A sinnä mahtu pääle õnnõ kats miist. Ku säitsmekümnendil saadi tõõnõ auto ZIL, mahtu sinnä jo viis inemist.

Ku edimäne auto sai, sõs es olõ pritsikuurih viil ahjo. «Ma elli neli kilomiitret kavvõmbah, tulli üüse võrriga Oravilõ ja lämmisti autot, et vii är es külmänü,» kõnõlas Kalju. «Vett sai kistutamisõs Orava järvest. Järveh oll’ tünn ja sääl olõkoti pääl, sõs sai talvõl viile kergembähe mano. Vähä tull’ õnnõ tuuraga avita. Voolikul oll’ sõgõl otsah, nii pidi pangilakjus läbi iä mahtuma.» Ka parhilla võetas vett järvest, a külmä iist kaitsmisõs pandas pääle penoplast.

Säidse päivä mõtsakistutust

Tuust aost om Kaljul meeleh 1963. aasta suur mõtsatulõkah’o Verska polügooni pääl. «Säidse päivä ollimi kistutamah. Nii tulõtõrjõauto ku inemise veomassinaga. Tuli sai algusõ päätnitsapääväl. Inemise tulliva kerkost ja es tiiäki, et elämise man om tuli.» Polügoon oll’ Višnevski sõaväemõtskunna all. Et inemiisile tüü iist palka massa, käve Kalju Võro sõaväeosast küsümäh ja saigi kõigilõ keskmädse palga.

Sovhoosi aigu masti 25 ruublit kuuh, olõnõmada, ku pall’o oll’ välläsõitõ. Auto pidi kõik aig olõma mõstu ja läükmä lüüdü. Tal’na mehe käve kontrolmah, kas auto om puhas ja kõrrah. Kalju naard: «Ütele kontrollilõ miildü väega konjak, sõs sai jäl kergembäle läbi.»

Asjo aia oll’ küländ rassõ. «Sõs nõuti, et sovhoosi inemiisist pidi poolõ olõma tulõtõrjõütisüse liikmõ. Nii tull’ eski kõgõ vanõmba inemise kirja panda. Ku olli hääkõrrapäävä, ega sõs ilma sundusõlda es taha inemise vällä tulla. Õnnõs mõnõ tegüsämbä nigu Helgi Aavo ja Baškirovi Advi karksi kõgõ appi.»

Abi jõud kipõstõ

Ku 2001. aastal Orava komando är kaotõdi, lõpõt’ ka Kalju uma pritsumehe-teenistüse. Vald kõrrald’ külh tulõtõrjõtüüd, a õigõt iistvidäjät es olõ. 2007. aastal teivä noorõmba mehe Orava tulõtõrjõ seldsi ja võtiva vahtsõ jõuga as’a ette. Jupikaupa om ehitämisel muudsa pritsikuur. Pall’o tüüd om viil tetä, a massina omma var’o all. Viimätsil aastil om komando tennü aastah umbõs kolmkümmend välläsõitu. Orava mehe paistusõ silmä tuuga, et näil lätt keskmädselt alla kolmõ minodi aigu, ku massin jo vällä sõit. Egäl juhul and tuu paigapäälsele rahvalõ suurt kimmüst, et abi jõud kipõstõ peräle.

Säinasti Ene


Mällmanni Kalju näütäs pästeteenistüse hõpõristi, mille tä 1994. aastal sai siseministri Mõisa Jüri käest. Orava valla elotüüpreemiä sai tä 2008. aastal. Säinasti Ene pilt


Kalju (kural) 1980. aastil ummi miihiga Räpinäh tulõtõrjõvõistluisil. Pilt Mällmanni Kalju kogost

Priitahtligu pritsimehe Oravil2018-11-20T17:52:43+02:00

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

22. kiri. Soomõ om tõistmuudu maa

 
Oll’ vaia kõrras koton kävvü. Kõgõ odavamb ao ja raha mõttõn oll’ reisi läbi Soomõ – linnukiga Bukarestist Helsingile ja säält laivaga Eestimaalõ. Nigu viieaastanõ Rasmus Kõu tabavalõ är märkse, saimi uma reisi pääl tarvita pia kõiki transpordiriistu: hummogu taksoga linnujaama, linnujaama väretist bussiga linnugi pääle, linnukiga Vantaa linnujaama, sis rongiga Helsingi keskliina, trammiga sadamalõ ja laivaga kodomaalõ.

Inämbüs eestläisi arvas, et Rumeeniä om väega kavvõ ja tõistmuudu maa. Teedäki: mustlasõ, vaesus, korruptsiuun. Periselt ei olõ taa maa Eestist pall’o tõistmuudu. Poodiriioli omma ütesugumadsõ, inemise omma küländ kinnidse, tüütegijä, ausa ja tubli. Nigu meilgi, om ütiskunnan küländ selgele nätä ja tunda kommunismiao jälgi ja paiguldõ ka nostalgiat. Korruptsiooni ja kahtlasõ ida puult peri raha poolõst nakkami mi esi tassakõistõ maailma tippu nõsõma.

A kae, Soomõ om üts tõistmuudu maa. Kongi Euruupan ei olõ ma uulidsa pääl trehvänü nii pall’o helle hiussõ ja nahast kuhtiga rokkariid. Näide vällänägemise tegevä viil ands’akambas eläjänahast vai heegeldedü vüükoti ja vüü vaihõlõ tsusadu põdrasarvõst pääga väidse.

Inämbüs paarikõisi omma säändse, kon suurt kasvu tugõva naistõrahva käevangun om vähämb miis. Laiva restoraanin võtva Soomõ mehe alostusõs ollõ. Naasõ võtva ollõ kõrvalõ pitsikese Salmiakkit, seod edimädses joogis. Tõõnõ tsõõr om olu ja džinn (tuu kangõ, mitte long drink) ja edesi lätt segu mugu värvilidsembäs.

Uulitsit kraamva lõunamaa vällänägemisega inemise, a ku tego om tüüga, miä joba mõnt mõistmist nõud ja kon om tähtsä vastutustunnõ, om tuu päämidselt eestläisi huuldõ ant. Suumlasõ esi tiinvä rahha mugavin kontorõn arvudi takan klõbistamisõga.

Ku Tal’nan ja Bukarestin om autojuhi tähtsäs tüüriistas signaal ja närvilist tõmblõmist om liiklusõn hulga, sis Helsingin lätt liiklus rahulidsõlt ja tsiviliseeritült. Uulidsa omma puhta ja kõrran, ütistransport om kõrraldõt ja tüütäs väega häste. Kõik juusk kuigi tassakõisi ja rahulidsõlt, esiki igäväle.

Mu meelest omma Soomõ ja suumlasõ säändse, nigu eestläse hinnäst uman kujutlusõn nägevä (vällä arvada olu Salmiakkiga ja heegeldedü vüükoti). A periselt om Eesti pall’o sarnatsõmb Rumeeniäga. Tulkõ kaegõ uma silmäga!


Epleri Rain

Rumeeniä raport2018-11-20T17:48:06+02:00

Muusikast ja lihast kõrdapite

Ma olõ üldidselt peris suurõ süämega inemine, aga viimätsel aol tüküs süä ruttu täüs minemä. Tõnõkõrd peris tühä asja pääle.
Näütüses muusikameeste pääle. Raadiost tulõ vahel saatiid, kon kuulõt tõtõstõ hääd muusikat, aga sis nakkas saatõjuht kõnõlõma ja putras umbõs kolm-neli kõrda kauõmb, kui muusika mängmises aigu lätt. Perän tulõ vast viil mõni hää lugu, aga tuju om joba rikut. Kõgõ lõppu ütles: oi-jah, aig sai läbi, inämb ei jõvva üttegi luku mängi.

Ütskõrd ma pei säändse plaani. Kutsu hindäle küllä hulga moosekante, kedä tunnõ; mõnõ viil päälekauba kah. Paar diskorit kimmäle. Naasõ käest telli paar-kolm imehääd liharuuga, tä mõist tetä kül, kui aigu annat. Tütre kutsu lauda katma. Kui seltskund om lauda istnu ja edimädse paar-kolm suutäüt söönü, sis ma nakka näile loengut pidämä. Teema om tuu, mia laua pääl. Kunas ja kuis ma tuu tsia tapi, kiä tsusas’ ja määndse väidsega kui sügäväle ja kas veri tull’ iks ilustõ vällä. Kas tsiga rüüke pikält vai jäi ruttu vakka. Võinu tetä tsill’u tagasikaetusõ – kuldsõ kuvvõkümnendä, segädse säitsmekümnendä jne. Ja albumi! Pilt ollu õks päämine pomm – kõik puha värmiline, veri verrev jne.

Kui külälise nakkasõ är minemä, sis ma pallõ alandlikult andis: es jõvva kõiki loomaliike käsitledä, aig sai otsa.
Või muiduki olla, et mõni, näütüses Johansoni Jaak, ei lääki är, tõst hindäle vahtsõ pordsu. Tähendäs: tä om mu läbi nännü ja timäga võit rahumeeli maast ja ilmast kõnõlda. Maamehe juttu, nigu võrukõnõ mulgiga. Muusika ja liha meil sis inämb jutus ei tulõ.

Kõik muu om huvitavamb.

Pulga Jaan

Muusikast ja lihast kõrdapite2018-11-20T17:46:41+02:00

Ruttu vorstijärjekõrda!

Olõ pensionär ja aigu küländ. Nii autusõidus ku perrämõtlõmises. Määnegi tiidläse-pisiläne om kunagi sisse pugõnu, nii et tüki egal puul katsiid tegemä.

Suvõl katsõti Võru-Tartu tii pääl. Sääl om suurõlt jaolt 90-märk iin, ma sõidi sis 90 ja 100 vahepääl, et nätä, mis sünnüs.
Sündü tuu, et varsti tegüsi mu takka joru autiid. Kui nimä aru saie, et mul ei olõ plaanin gaasi manu panda, naksiva ütekaupa minust müüdä minemä. Ma sis katsõti edesi, määnes tuu kiirus om, miä näile meele perrä. Es olõki suurõmb ku tuu, millega ma sõidi. Säält võit järeldä, et ildasjäämise-hirmu peräst nimä minust müüdä es sõida.

Ma sis märgudi, mis tuu kõgõ põhjus om. Es tulõ muud pähä, ku et nimä pelgäse, et ma näide iist mõnõ tähtsä järekõrra är võta ja nimä jääse ilma. Kõgõpäält tull’ muiduki miilde suidsuvorsti järekõrd, ma vinneaignõ inemine. Tahasi sohvriid rahusta: põrõlt om pall’u lihaeläjä-pidäjiid, kel aig-aolt mõni õnnõtus juhtus ja eläjä vorstis piät tegemä. Nuu mehe omma pistü hädän, et umast vorstist valla saia.

Hää vorst om, ma olõ pruuvnu.

Pulga Jaan

Ruttu vorstijärjekõrda!2018-11-20T17:45:57+02:00

Tsirgu ja eläje hoitva inemise ligi

Kõnõldagu no pääle, et mõtsa ei võeta põra iiba pall’u maha, taa kasus maru kipõlt asõmõlõ ja tõist-kolmadõt muudu, peris õigõ naa asja õks egäl puul ei olõ. Egä petäi vai kuus ei olõ siski paiuvõsa, mea paari aastaga niisama suurõs kasus nigu enne ragumist.

Muiduki, tuu om kah hää, et kannistikõ päält lövvät mitu aastaiga maas’kõid ja vauõrmõid, enne ku saksamaa toomõ ja muu sääne elujõulinõ võsakraam marjamaa ärä lämmätäse, aga tsirgõlõ taa ragumise värk õks ei miildü ja mõtsaeläje omma ka veidü nigu pääst segi.

Ku ma lats olli, sis oll’ ilmadu suur uudis, ku kiä mõtsa veeren kitsõkõist vai rebäst näkk’. Kähripinist ennegi kõnõldi, nännü es olõ naid kiäki, kopratammõ näkk’ vääga harva. Niisama oll’ vanaimä üteainu kõrra tarõ lähkül nirki nännü. Ütsainus murdja, kiä lauta tükke, oll’ tuhkru, seeni ku lõksi jäi.

Aga mis põra sünnüs? Tsill’ukõsõ tsirgu, nigu mitund sorti tealasõ, rohevindi ja viil mitma, kedä ei tunnõki, ei lähä suurõmba külä vahel mitma kortõriga maiu mantki terve aastaig kohegi, ütsikuist hekiga ümbre piirõtuist ja uibuaia sisen maamaiust kõnõlamalda. Pesä omma nail kah enämbüisi maiu vahel puhmõ sisen ja aknõst vahitas ütest tüküst sisse.

Põra olõ ma naidõ tsirkõga püstü hädän. Aknõ vahelt tsängutas vallalõ tuu ehitüsvatt, mea jo õmõta süvvä ei sünnü. Ku aknõ all laua takan istu, sis muud ei saa tetä ku naid kõssita. Õkva sääne tunnõ om, et nail om ikäv ja nailõ tege nall’a, et ma naid passi. Ütspäiv ütli: ma tuu teile kostki kassi, kas saa rahu vai ei saa! Arvada om, et ega na ei süü tuud plastvattu, viskasõ nokast maha. Na jo tiidvä, et sääntse ilmaga viil söögimajja üles ei panda, käävä niisama kiusama. A mul om sääne tunnõ, et varsti saat aknõ kõrvalt kah vällä kaia, ku na kõik tihendüse vällä sapitsasõ.

Latsõpõlvõkotun, konh suvõl rohkõmb ja sügüselt harvõmb olõt, käve mitmal aastal tõnõkõrd üüse tarõ pääl sääne mürgeldämine, nigu olõs sääl kari kassõ, kiä rotikarja takan ajava. Medägi nigu veerütedi lae pääl ja sis oll’ jälle juuskmisõ mütin… Üte kõrra näimi kellegi ilusat suurt handa ja sis tiidse üts tutva, kiä ülikoolin luudusainõid opis, üldä, et tuu võisõ olla nugis, et nuu mürräsegi nii armõtudõ.

A tinava sügüse läts’ asi peris imeligus. Kell es olõ viil kuigi pall’u, tulõ palli tarõn ja raadio mänge, ku läts’ valla sääne kobistaminõ ja kratsminõ, et ma ütli mehele, et nüüd om külh nigu sääl Jürissoni Helvi tett salmin, et kähripini karjaga ussõ takan, lasõ mugu sisse elämä. Sai sis patareilamp võetus ja vällä kaema mintüs. Kärp vahtsõ uma ilusa ja lahkõ näoga saina päält vasta. Kas tä es saa õigõt huugu sisse, et kaardõ alt tarõ pääle jouda, vai tekk’ kah lusti peräst tuud transvaali. Mi iist es joosõ tä kohegi ja ku mi ärä tarrõ lätsi, sis oll’ kuulda, et tull’ õks üles. Taa om muiduki kasulik tutvus ja taa eläjega olõs tullu leping alla kiruta, et püüsüs keväjeni sääl, püünd hiiri ja rottõ ja sis ei olõki vaia tarõ pääle mürki panda, a kiäki tiidse jäl üldä, et ega tä paigal ei püsü, käü ütest majapedämisest tõistõ, konh rohkõmb jahisaaki om.

No kähripinne jalgratu om aid muiduki täüs, kiäki oll’ suvõl nännü, kuis šaakal täl pendre pääl maaskõid sei…

Tsirgu ja mõtsaeläje saava arru, et inemise enämb kannu, tsiku ja muid kodueläjeid ei pea ja tahtva nigu asõmalõ tulla, päälegi ku mõtsan enämb rahu ei saa.

Nõlvaku Kaie

Tsirgu ja eläje hoitva inemise ligi2018-11-20T17:45:28+02:00

Häniläne: inemine ei suta umma lühkeist ello mudsukalõ täütä

Kiränik Häniläne om valmis saanu vahtsõ raamadu. Uma Leht uur, minkast vahtsõst raamatust lukõ saa ja midä arvas Häniläne võro kirändüse täämbädsest saisust.

Ti vahtsõ raamadu päälkiri om «Kibõna ütest rändämisest». Midä sõna «rändämine» Teil märk?

Sõna «rändämine» märk mu raamatun inemise minekit puhtidõ igätsüisi poolõ, ilu ja õigõ elu poolõ.

Häniläne

Seletäge tsipakõsõ, millest kõnõlõsõ Ti vahtsõ raamadu luulõtusõ.

Mu luulõtusõ kõnõlõsõ inemise elu lühküsest ja tuust, et elulõ om vaia helget, midä andva süäme perrä käümine, luumistüü, ligembäidsi ja võõridõgi lämmi tugi, luudusõ süvä tundminõ. Mu värsi näütäse aga ka tuud, kuis inemine ei suta ummi lühkeisi elupäivi mudsukalõ täütä, kuis inemine juusk raha ja avvu ja tarbõlda asju perrä, tohkõrdas tühält, tege tõisilõ hengeliidsile kurja, ütles vallalõ umist puhtist igätsüisist ja põhimõttist.

Ti luulõtuisist või löüdä parasjago kriitikat ilma piten hulkmisõ kotsilõ. Midä Ti tuu hulkmisõ all mõtlõti?

Ma mõtlõ ilma piten hulkmisõ all säänest ellu, kon ei tetä umma elutsihti klaaris, muudku pandas hinnäst mitmõl puul kõik aig ullistõ proovilõ, ei süvvütä asja, joostas muudku vahtsidõ, sakõstõ ilma mõttõlda tegemiisi poolõ.

Luulõtuisi kõrval om raamatun ka mõni jutt, miä kah nigu luulõ vaimun. Midä Ti esi ummi juttõ tutvustusõs ütelnü?

«Lugu Sannamõtsa Augustist ja timä asjaligust Amaliast» om romantilidsõst talumehest, kiä mäng viiulit ja mõtlõs vällä imeliidsi lugusid ja kelle hindä elun juhtus uskmada asju. Naanõ om täl asjalik inemine, aga esierälidse johtumisõ ei jätä ka tedä putmada.

Jututsükli «Kibõna ütest rändämisest» kõnõlõs üte mehe viiest tähtsäst elupääväst. Tollõ mehe saatus om põnnõv: nuurusõn om tiä talusulanõ, aga ildampa saa timäst kirändüstiidläne ja ülikooli kirändüsprofesri.

Kolmõ perämädse raamadu man om ka CD, koh saa kuulda, kuis Ti esi ummi luulõtuisi ja juttõ ette loeti. Mille säänest plaati raamadu mano vajja om?

Helüplaati om kõgõpäält vajja noilõ lugõjilõ, kes esi võru kiilt ei kõnõlõ ja ei mõista mu tekste vällä üteldä. Võru keele kõnõlõjiid jääs ju kõik aig vähämbäs.

Mu raamadu kõlbasõ koolin kirändüstunnin lugõmisõs ja latsil nink ka oppajil um vajja kuulda, kuis võru kiil kõlas.
Luulõtaja helü kullõminõ and timä värsele värvi manu.

Olõti keväjäst kiränige liidun. Midä sinnä vastavõtminõ Teile tähendäs?

Kutsminõ kiränige liitu oll’ mullõ rõõmsa jahmahtus. Ettepanõgi tekki kiräkeelidse kiränigu. Mu vastavõtminõ kiränige liitu tähendäs, et ka kiräkeelidse rahva hulgan ei peetä võrukeelitsit raamatit sõski alambas värgis, kuiki murdõkeeline kirändüs ei olõ prõlla moodun.

Kost Ti raamatit lukõ saa?

Kõik mu neli raamatut omma olõman egän Võru- nink Põlvamaa raamadukogun ja koolin. Tõnõ ja kolmas raamat omma ka Valga-, Villändi- ja Tartumaa ja Tartu koolõn nink nelläs raamat Tartumaa raamadukogudõn. Mu vahtsõt raamatut saa prõlla osta Võru instituudist, aga edespiten ka Apollost ja Rahva Raamatust.

Midä hääd olõti löüdünü täämbädsest võrokeelitsest kirändüsest?

Viimädse ao võrukeelitsest kirändüsest omma rõõmu tennü Trummi Riina «Taivakõ, mu elo laivakõ», Kaplinski Jaani «Taivahe heidet tsirk» nink «Mõtsa ja tagasi», Saarõ Evari «Kõnõla mõtsan mädänü puuga», Holtsi Leila «Veere päält lauldõn», Kauksi Ülle «ObiNizza».

Hää, et ildaaigu omma ilmunu võrukeelidse kirändüse klassikide Adsoni Arturi «Varjuliste puie all» ja Kolga Raimondi «Peo pääl elu hõpõ».

Määndsen saisun om Ti meelest täämbädse ao võrokeeline kirändüs?

Võrukeelitsiid tegüsiid kiränikke om vähä, nuuri ei olõ võru kirändüste inämb ammu tulnu.

Küsse Rahmani Jan

Häniläne: inemine ei suta umma lühkeist ello mudsukalõ täütä2018-11-20T17:44:28+02:00

Lähküidsi naabridõ pidopäiv

Kats lätläst nägevä kavvõmban kedägi. «Kae, eestläne juusk!» ütles üts tõõsõlõ. Tõõnõ kaes kah, a ei jää nõuhtõ: «Taa om hoobis leedulanõ, kiä sais!»

Säändsit nall’u kõnõlõsõ lätläse ummi naabridõ kotsilõ. Läti riigi 100. sünnüpäiv sai ka Eestin kõvva är kõnõldus. Kuigi mi olõmi perämädse 30 aastakka ütenkuun Lätiga esisaismisõ ja Euruupa tiid astnu, ei olõ varrampa suurt umavahelist läbikäümist olnu. A perämädsel paaril aastal omma eestläse naanu rohkõmb Lätin käümä, nigu ka lätläse Eestin.

Om noid, kiä piiripunktist edesi ei jõvvaki. A kiä sutva kavvõmbalõ minnä, ei piä kahitsõma. Läti om illos maa, kon om hulga puhast luudust ja esieräliidsi paiku. Ma olõ Lätimaalt poodist ostnu hää maiguga leibä, vorsti ja pekipiirakit.

Alkoholi olõ ostmada jätnü – tuud müvväs mi poodin kah. Ei olõ mõtõt vitä puid mõtsa vai Tuula oblastiilõ samovaarõ.

Lätimaalõ soovi takastperrä pall’o õnnõ pidopääväs!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Lähküidsi naabridõ pidopäiv2018-11-20T17:41:38+02:00

Kuvvõs Uma Pido peetäs 2023. aastagal

Järgmine suur võrokõisi laulu- ja rahvapido Uma Pido peetäs 2023. aastaga 3. piimäkuul Põlvan Indsikurmun.

Varrampa om Umma Pito peet kas katõ vai kolmõ aasta takast, a no omma kõrraldaja otsustanu, et viis aastakka om paras laulupido vaih. Viieaastadsõ vaihõga peetäs ka tõisi Eesti suuri laulupidosiid.

UL

Kuvvõs Uma Pido peetäs 2023. aastagal2018-11-20T17:38:49+02:00

Võro keele nädäli tiidmiisi proovi vasta oll’ suur huvi

Võro keele nädälil (5.–11.11) keelehuviliidsilõ vällä pakut tiidmiisi proovi «Ütski tark ei sata taivast» vasta oll’ seo aasta esieränis suur huvi: üten lei 2300 võro keele sõpra. Viktoriini kõrraldas Võro instituut ja viimätsil aastail om seo tiidmiisi pruuv olnu pääle opilaisi mõtõld kõigilõ keelehuviliidsilõ.

Timahava olli keelemõistmist pututava küsümüse köüdedü söögi ja süümisega. Küsümüisi avit’ Võro instituudil kokko säädi Kelbä Raivo.

UL

Võro keele nädäli tiidmiisi proovi vasta oll’ suur huvi2018-11-20T17:13:11+02:00

Põlvan tulõ Hurda seldsi kodoluukonvõrents

28. märdikuul peetäs Põlva raamadukogo saalin kodoluukonvõrentsi. Kõnõldas parhillatsõst Põlva vallast, jutus tulõ ka Eesti lipu tähtpäiv. Konvõrendsil esitletäs vahtsõt Kolga Raimondi luulõkogomikku ja Põlva harrastustiatri mäng dokumentaallavastust 1944. aastaga sügüsest.

Kodoluukonvõrendsi kõrraldas Hurda Jakobi nimeline Põlva rahvaharidusõ selts ja tugõ Põlva vallavalitsus.

UL

Põlvan tulõ Hurda seldsi kodoluukonvõrents2018-11-20T17:12:47+02:00