Uma Lehe sügüsene jutuvõistlus

Hää lugõja ja kirotaja! Uma Lehe 15. jutuvõistlus om no vällä kuulutõt. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe jutuvõistlusõlõ. Parõmba kirätükü saava avvohinna ja hää jutu trükümi lehen är 2019. aastaga joosul.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu

Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu. Juhtunu näütüses kolhoosin vai sovhoosin, vai sis täämbädsel aol, näütüses pulstipoodin. Vai mõni latsõiä mälehtüs, näütüses suurõst magusaisost rassõl aol. Vai lugu hääst koolioppajast, kiä umma tüüd häste tekk’. Vai õkva eelä juhtunu asi. Pääasi, et lugu põnnõv lukõ olõs.

2. Lugu, midä periselt es juhtu

Mõnõ luu omma tegünü inemise pää seen: nättü unõn vai määndsestki juhtunust as’ast edesi mõtõldu, kuimuudu olõs võinu olla. Mõnikõrd ei saaki periselt arvo, om taa lugu juhtunu vai vällä mõtõldu. A lugu om jo iks olõman, kasvai kirotaja pää seen. Peräkõrd om hää lugu?

3. Luudusõ vägi

Lugu tuust, kuis luudus om umma võimu näüdänü. Inemine või säädi, a ilm vai luudus tege iks umma. Hää olõs, ku kirän olõs, kon liinan/külän ja talon lugu juhtu. Teema om vällä pakutu kuuntüün Eesti Rahvaluulõ Arhiiviga.

Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.

Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlistagõ tel 782 2221 vai 5692 2841. Märgimi vällä, kuimuudu lugu iks kirja saanu.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr! Ku tahati, et lehen trükitäsi ti tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu.

Oodami juttõ nikani ku 23.11.2018. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

Parõmbidõ juttõ kirotaja saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.

Terävät sulgõ!

Uma Lehe toimõndus

Uma Lehe sügüsene jutuvõistlus2018-10-23T14:04:41+03:00

Mii egäpäävädse taimõ

Om imestämisväärt, kui veidü eestläne tund uma koduümbrusõ luudust – taimi ja luumõ. Luumõ om veidü, noid iks kuigi tuntas, aga taimi tundmisega, mullõ paistus, lätt asi järjest hullõmbas.

Ildaaigu panti telesaatõn ütele targalõ ette kolmõ taime leht – pojeng, angõrvass ja püdseleht – ja küsüti: määne naist om süüdäv? Pääle pikkä märgotamist valisi tuu kodanik pojengi, tähendäs: tä ei tunnõ ei taimi ega esiki lille.

Mõni aig tagasi ma soovidi ütele tutvalõ, kel kõtuga vaiv, et juu türnpuukoorõ tsäid. Tekk’ suurõ silmä: määndsen riigin tuu imepuu kül kasus? Kasvi tegelikult timä maja takan kraaviperve pääl.

Mõnikõrd pandas määnegi seltskond ütlämä Eesti ravimtaimi nimmepite. Sääl om asi eriti hallõ: mõnõl ütsikul tulõ miilde vehverments, aga mille vasta tuu avitas, tuust ei tiiä kiäki midägi.

Ei olõ viil kuulnu, et kiäki olõs nimmanu võiulilli. Tulõ miilde, et hulk aastiid tagasi pruuvsõ ma ütele muidu erksä vaimuga mehele sisse süütä võiulilli salatit. Es lähä kõrda. Miis selet’ umma ärütlemist tuuga, et võiulilli süümine käübev timä au pihta. Või-olla tõtõstõ, mehest sai perän kolhoosi esimiis.

Sääl oll’ ka tõnõ miis, kiä joba oll’ kolhoosi esimiis – tuu kül sei. Tuu tõnõ miis eläs siiämaani, kuigi oll’ edimädsest üle 10 aasta vanõmb. Edimäne miis matõti auga maha.

Põrõlt om tegünü häste pall’u murupügäjiid. Ümbre elämise külvetäs määnestki kõrrõlist, parembal juhul nurmikat, ja nakatas tuud väsümäldä kombõl pügämä. Ma olõ mõnõ käest küsünü, milles nimä ei lasõ kasuda vanal hääl Eesti murutaimõstikul, tuuga jo veidemb vaiva. Imestedes. Et määnes tuu viil om. Ma sis loe mõnõ taimõ ette: linnurohi, murukummõl, tiileht, murunurmikas, valgõ ristikhain. Tulõ vällä, et pääle valgõ ristikhaina muud eriti ei tuntagi. Aga kõik tundva huvvi, kuimuudu kasvatõdas õigõt Inglise murru.

Ma olõ noidõ käest küsünü, et kas näil om plaanin naada golfi mängmä vai naasõ-latsiga vutti taguma. Tulõ vällä, et ei midägi säänest. Või-olla tahetas rahvust vaheta, määnegi põhjus piat jo tuul Inglise muru kasvatamisel olõma.

Mõnõ küsüse mu käest, kon ma opsõ taimi tundma. Ma ei mõistaki õigõlõ vastada, kuna suurõmb jagu taimi olli mul joba 60 aastat tagasi tutva. Mul oll’ olõman vanaimä, kelle käest küssü. Timä umakõrda oll’ küsünü uma vanaimä käest.

Selge tuu, et ütski internet ei saa vanaimä vasta. Kahjus ka mitte latsiaid ja kuul. Ja kui õks ei taha, sis ei olõ midägi tetä.
Apteegi ei olõ sukugi odava asutusõ. Ildaaigu läts’ mulgi apteegiarvõ suurõmbas kui söögipoodi uma. Kõgõ muu kõrval müvväs apteegin ka noid ravimtaimi, midä inämbjagu eestläisi ei taha tundagi. Apteegist millegiperäst noid taimi ostõtas. Arvatas vast, et apteek pand sinnä manu määndsegi jumaliku väe.

Kulla inemise, jumalik vägi om kõgõpäält ti koduümbruse taimil, ainult tuud ei tohe är lörtsi. Esiasi muiduki, et tuu vägi ilmutas hinnäst aigupiten. Paar aastat om paras aig, et muutust tähele panda, kui tahetas panda.

Mõni ütläs tuu pääle, et timä ei eläki paari aastat. Ei koolõ tä kohegi, ku taimi käest abi ots. Õkva nigu tuu kolhoosi esimiis, kiä võiulilli salatit sei ja hindäst hulga noorõmba esimehe üle elli.

Pulga Jaan

Mii egäpäävädse taimõ2018-10-23T14:00:49+03:00

Ravitsõminõ

Ku mi latsõ ollimi (tuu oll’ minevä saandi keskpaiku) ja haigõs jäimi, sis imä tohtõrd’ meid maarohtõga, midä timä imä tälle oll’ opanu.

Ku ollimi külmä saanu, sis panti tsukrutükü pääle paar tsilka eederit vai hõl’ovat ja mi pidimi tuu tsukrutükü är nutsutama. Sis viil panti sinebipulbrit ihokuuma vette ja mi pidimi ummi jalgu sääl lämmistämä.

A ku jo köhä tull’, sis määriti rinna pääle hanirasva ja ku tuud es olõ, sis harilikku tsiarasva, kohe raputõdi veidükese sinebipulbrit pääle. Rasva pääle panti pergamentpapõr ja tollõ pääle viil lämmi käterätt. Sis viil, ku kardokit keedeti, kästi toda tossu sisse hengädä.

Ku kurk oll’ vallus, sis anti juvva kuuma piimä miiga, ja ku mett rohkõmb oll’, sis anti luitsaga kõvva mett ja kästi aigupite är nutsuta.

Ku noho es taha perrä anda, kiitse imä kanamuna är, pandsõ nõnaräti sisse ja mi pidimi noid katõl puul nõnna näo pääl hoitma, kooni muna är jahtu. Ja nii mitu kõrda päävän.

Ku ollimi talvõga närväs jäänü ja keväjä väsümine pääle tull’, sis aiõ imä meid ilosa ilmaga vällä mõtsa viirde jalotama ja käskse meil pedäjäkasvõ jürrä, et nuu andva kihäle jõudu mano. Ku jo vahtrõ ja kõo mahla naksi juuskma, sis oll’ jõujuuk umast käest võtta.

A ku kostki nahk katski läts’ vai üles paistõt’, sis panti raudroho vai kapsta lehte pääle. Ku oll’ vähä suurõmb haav, sis pitsitedi tuu kokko, panti vahtsõnõ linanõ rõivatükk pääle ja haav kasvi esi kinni.

Ku oll’ kõtutõbi, sis andsõ imä pitsiga ummatettüt tedremaranatinktuuri, ja ku kõtt valla, sis pipraviina. Ega tuud anti õnnõ veidükese, viis kooni viistõist grammi kõrraga.

Ja ku mul pümmesoolik valtama naas’, sis es vii minno kiäki tohtri mano. Imä aiõ soola kotin nii kuumas, et kannaht’ haigõ kotusõ pääle panda ja nii rohitsõdi minno mitu päivä üttejärge, kooni valu är kattõ.

Kaemalda säändsele ravilõ jäimi kõik ello ja pümmesoolik um mul täämbädseni alalõ.

Vanastõ es olõ egä kõrd arsti ja rohto käeperäst võtta, selle olli inemise opnu vähämbit häti esi ravima. Olõ õs massinit ja tii olli sügüse nii muadsõ, et es päseki läbi.

A prõlla um kõik arstiabi ja kiirabi kätte saia ja inemise läävä egäsugutsidõ hätiga, ka väiku nohoga tohtri mano. Ime sis, et järekõrra umma pikä ja tõsitsidõ asjuga piät kavva umma aigu uutma.

Urmi Aili

Ravitsõminõ2018-10-23T14:00:07+03:00

Kodokiil olõ-i nall’atego

Inemiisile om vaia julgust anda.

Kõnõlõmist saa oppi õnnõ sis, ku essümist ei pelgä

 
Ma olõ esinakanu võrokõnõ. Võro kiil oll’ suuri inemiisi kiil. Ma tahtsõ suurõs saia ja olli katõssa, ku naksi esi kõnõlõma. Olõ-õi kardokil hätä mitä, oll’ mu edimäne esi kokko pantu lausõ. Sjoo tekk’ suurilõ pall’o nall’a.

Nall’a om võro keelega ja võro keeleh ulli-pall’o saanu. No kuis sa ei naara, ku Siidra Lehte pallõs külä joodkupulsti mullõ massina pääle, et ma tä poodi mano viissi, ja trüüst, et «egä tä ei kusõ». Ja ku sõs vanatädi ildampa kommõntiir, et «tõnõkõrd tä om õks kusnu kah». Vai ku taasama vanatädi härgütäs meid kõrdapite remontma, et «saina pääl om mulk sama sant ku muhk». Vai poodi man hõiskas üts miis tõsõlõ tere ja küsüs, kuis veli eläs. «Tüütu om,» vastas tõnõ, ni edimene kontroll üle: «Tüüldä vai tüütäs sinno?» – «Õkva mõlõmbat!» No kuis sa ei naara.

Ku ma loenguh võro keele pääle lää, siis naardas kah, ja peris kõvva. A mille?

Nal’a uurminõ om tõsinõ tiidüs. Mõni ütles, et naljul om luuduslik põhjus – nali maandas murrit ja avitas vahtsit mõttit löüdä. Hingetsurkja pakva, et nali päst inemise seest vällä mõttit ja tundit, midä inemine esi hindäle ei tunnista. Ütiskunnalidsõ nuka päält kergendäs nali ütehkuuh elämise häti nigu abiventiil. Hindätiidmist tugõ jäl tuu, ku saat tõistsugutsit vai ullimbit naarda. Nall’a tege tuu kah, midä ei mõista uuta vai ku midägi aias segi.

Tõnõkõrd om tõsitsit asju kah kõnõlda. Ja sõs jääs musugunõ hättä. No kuis ma tii tõsõlõ selges, et mul om tõtõ takah, ku umah keeleh om seeniaoni õnnõ nall’a saanu?

Ku sõnno ei jakku, ütlemi ümbrenuka. Puul auru lätt sis seletämise pääle är ja as’aga saa-i kuigi kipõstõ edesi. Kotoh ei olõ hätä, a tüü man nakkas tüllü tegemä, kõigil om eski tamp pääl. Acceleration of social time om nigu selgemb asi ku sotsiaalse aja kiirenemine, a kas taa õks om peris sama, ku ütidse ao kipõmb käük? Ja ku kullõja arvo ei saa, kas sis om asi mu võro keeleh vai tollõh, et tä ei tiiä ütiskunnatiidüst? Ei olõ aigu märgota, läämi eesti keele pääle!

Või jo pruuki eesti keele sõnnu võro grammatigaga. Tuu om hää külh, a mu jaos tüküs asi sõs summa minemä, ku eesti keele sõna om kah võõras. Atestiirmine vai motiviirmine mu keele pääle häste ei sünnü. Hää tuugi, et ull’ asi võro keeleh ei paistu nii ull’.

Mu egäpääväne tüü om aokirändus, opminõ, oppaminõ ja ütiskunnatiidüs. Peris pall’o märkmist om, ku tahat umah keeleh vahtsist värkest kõnõlda: privaatsusseaded, sotsiaalmeedia, ristmeedia, sisuturundus, väljundipõhisus, pädevus, õpitulemus, eristav hindamine, ainepunkt, essee… Kuimuudu no mu-sugudsõ saasi kimmämbält uma keele pääle?

Mullõ tunnus, et opnu inemiisi – doktoriid ja magistriid ja tiidrüid –, kiä egä iispäiv vai egä hummok auto nõna Tarto poolõ käändvä, om peris pall’o. Egäüts umah tiidüseh suur meistri, a võro kiilde näide tarkus ei jõvva, selle et olõ-i huviliidsi. Ma mõtlõ, et huvilidsõ sõitva sama suurõtii pääl Vana-Võromaa ja Tarto vahet. Kuis mi ütstõsõga rohkõmb kokko saasi?

Viku võissi kah julgõmbalt tetä. Normeerit kiräkiil om nigu puujummal – ku essüt, saat koolih katõ vai süvväs sinno kommõntaarõh är. Ku saanu no nii, et egä umah keeleh kõnõlõja tunnõssi, et võit kõnõlda, nigu sa kõnõlat, ja kirotat nii, et tõsõ arvo saassi. Mullõ paistus, et ku võro kiil taht ello jäiä, sis om vajja inemiisile edimält julgust anda, ja kiilt uuri ni opada. A määndse neo oppamisnipi vai didaktiga piässi olõma, et kiil õks süämehe jõvassi? Naabrirahval om peenükese kabla pääl kargaminõ häste är opitu. Kargamist ni kõnõlõmist saa oppi õnnõ sis, ku maahasadamist-essümist ei pelgä.


Uguri Kadri,
Tarto ülikooli meediäoppaja

Märgotus om sündünü konvõrendsil «Paigapäälidse väiku keele vahtsõ digiao meediän» peet ettekandõ perrä.

Kodokiil olõ-i nall’atego2018-10-23T13:59:15+03:00

Põnõvit kokkosaamiisi sügüsedsel hingiaol

Inemise miil taht vahepääl lahutamist. Esieränis parhillatsõl pümmel aol. Hää viis tumõhõmpi mõttit pääst kavvõlõ saia om tutvidõga kokkosaaminõ.

Minevä nätäl peet hõimunätäl tõi mullõ põnõvit kokkosaamiisi vanno ja vahtsidõ tutvidõga. Noist üts esierälidsemb oll’ Tal’nan, kon näi ja kuuldsõ nuurt udmurti Anfinogenovi Bogdani. Timä om umal maal väega kuulsa luulõtaja ja bändimiis, kiä kirotas riimin ja rütmin luulõt, miä rahvalõ häste pääle lätt.

A päält luulõtajatüü tege tä ka tüüd nuuriga. Näütüses om üts timä tegemiisist Udmurdimaal andõkidõ latsi suvõlaagri kõrraldaminõ. Jah, just nimelt laagri anniga latsilõ. Ku tuud kuuli, mõtli, et meil Võromaal pidänü kah midägi säänest olõma. Vast tulnu niimuudu kostki vällä mõni nuur uman keelen luuja.

Säändse mõttõ tulõva sis, ku kuulõt ja näet, midä muialpuul tetäs. Ja ku tahat maailma laembalt nätä, tulõ vahepääl tõisiga kah kokko saia.

Seo nädäli lõpun, 28. rehekuul om kõigil hää võimalus vanno ja vahtsit tutvit nätä. Tulõ jo Lindora laat, kohe vuur kokko rahvast siist ja säält nukast.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Põnõvit kokkosaamiisi sügüsedsel hingiaol2018-10-23T13:54:52+03:00

Noorõ otsustaja kaesõ tulõvikku

1. märdikuu pääväl kell 10 tulõ Võro täüskasunuidõ gümnaasiumin (Jüri 42, Võro) kokko Võro, Põlva ja Valga maakunna nuuri otsustajidõ osaluskohvik.

Märgotamislavva ümbre oodõtas nuuri ja nuurimiilsit, otsustajit ja paikligu elo iistvidäjit. Osaluskohvikun arotõdas, määndse omma parhilladsõ hädä, ja otsitas noist välläpäsemist.

Täpsemb teedüs lingid.ee/osaluskohvik2018.

UL

Noorõ otsustaja kaesõ tulõvikku2018-10-23T13:53:08+03:00

Lasõrtsõõr uut tugõjit

Kooni 4. märdikuuni saa Huuandja keskkunnan tukõ ansambli Lepaseree CD-plaadi «Õnnõkõn siin tsõõrin olla’» välläandmist. Ansamblin tegevä üten Hainsoo Meelika (laul, viiol), Danieli Paul (kitra) ja Tärni Marti (basskitra, lüükpilli) ja näide helükiil jääs perimüs- ja jatsmuusiga vaihõpääle.

Plaadi pääle jõudva Vana- Võromaa laulumängõ vahtsõ sääde, mille perrä saa mängi ja midä passis ja om hää ka niisama kullõlda.
Kuun Võro instituudiga antas pääle plaadi vällä sama päälkiräga raamat «Õnnõkõn siin tsõõrin olla’», kon om 60 Vana-Võromaa kihlkundõst ja Sangastõst üles kirotõdut laulumängu. Raamadu om kokko säädnü perimüsmuusik Hainsoo Meelika.

Kuimuudu täpsele vahtsõt tsõõri tukõ saa, kae ligembält www.hooandja.ee/projekt/lepaseree-laulumanguplaat.

UL

Lasõrtsõõr uut tugõjit2018-10-23T13:49:24+03:00

Räpinä kammõrkuur uut vahtsit lauljit

Räpinä kammõrkuur uut kõiki helürühmi vahtsit lauljit. Proovi omma tõsõpäivilde kellä 19–21 Räpinä muusigakoolin.

Kandidaadi võiva hindäst teedä anda seo kuu lõpuni. Ettelaulmisõs/helüproovis tulõ kirota koori dirigendile Kadarpiku Tiinalõ tiina224@gmail.com.

UL

Räpinä kammõrkuur uut vahtsit lauljit2018-10-23T13:48:33+03:00

Tulõkil om võro keele nätäl

Võro keele nädälit peetäs timahava 5.–11. märdikuuni. Tuul nädälil om egä päiv plaanin hulk võro keele ja võro kultuuriga köüdetüid ettevõtmiisi.

Võro instituudil tulõ võro keele nädälil vällä kats vahtsõt raamatut: Vana-Võromaa laulumängõ raamat «Õnnõkõn siin tsõõri olla’» ja Kolga Raimondi luulõkogo «Peo pääl elu hõpõ». Kolga raamadu ettenäütämine om 8. märdikuul Kreutzwaldi majamuusõumin, laulumängõ kogomikku ja sama päälkiräga CD-plaati tutvustas Tarton (8.11), Võrol (9.11) ja Tal’nan (10.11) kontsõrdiga ansambli Lepaseree.

Viil om võro keele nädäli kavan opilaisi võro keelen ettelugõmisõ päiv «Kullõ, ma loe sullõ!». Hulga ettevõtmiisi om plaanin Vana-Võromaa latsiaidul ja koolõl.

Kõik koorilaulu sõbra omma nädäli lõpun, 11. märdikuul oodõdu Võrolõ Uma Pido DVD kaejatsilõ, a kõik keelehuvilidsõ saava nädäli seen tetä veebiviktoriini, miä seokõrd pututas süüke ja süümist.

Inämb teedüst saa võro keele nädäli kotsilõ Võro instituudi kodolehe wi.ee päält.

UL

Tulõkil om võro keele nätäl2018-10-23T13:47:50+03:00

Võrol kõnõldi väikeisist keelist vahtsõ ao meediän

19.–20. rehekuul peeti Võro instituudin konvõrentsi, kon kõnõldi väikeisist keelist ja tuust, kuimuudu väiku keele vahtsõ ao meediän silmä paistusõ.

Pildi pääl om arotõlõminõ, kon Laaneotsa Annela, Tánczos Outi, Kõuts-Klemmi Ragne ja Nutovi Mirjam märgotasõ, määndse muutusõ omma meediäpildin perämädsel aol olnu. Arotusõst jäi kõrvu Rahvusringhäälingu korrespondendi Nutovi Mirjami jutt tuust, et paigapäälidse uudissõ läävä õks inämb hinda, selle et nuu omma elävä ja peris uudissõ, määndsit pressiteedüssist ei saa.

Rahmani Jan


Rahmani Jani pilt

Võrol kõnõldi väikeisist keelist vahtsõ ao meediän2018-10-23T13:46:37+03:00