Välätüü lõpõtusõ päiv

Kõik tiidvä ütelüst, et egäl oinal om uma mihklipäiv. Tuu või tähendä, et egä halv tego saa kunagi karistusõ, a või tähendä ka õkva tuud, et mihklipäävä paiku tetäs lambit lihas. Määne päiv tuu mihklipäiv õigõlõ olnu om?

Raamatun «Kuiss vanal Võromaal eleti» om kirän Vahtsõliina kihlkunnan Kärinä külän 1873. aastagal sündünü Nagla Jaani jutt mihklipäävä kotsilõ:

«Mihklipääväs tapõti vanast õks kõgõ oinas. Tuu oll’ õks kõgõ oina surmapäiv. Ültigi kõgõ, õt lähküh om mihklipäiv, otsa lõpõs oina vaiv. Mihklipääväs taheti õks vanast kõgõ är lõpõta säntsit töid, nigu kardoka võtmiist ja tõu kokko pandmist ja kõiki säntsit töid, miä olli välätüü. Mihklipäiv om õks aestagah sääne päiv, et peräst tuud õks olõ õi inäp õigõt suvvõ ja kõik välätüü peräst mihklipäivä omma õks jo illadsõ. Vanarahvas pidi õks mihklipäivä pühäs kah. A no tedä inäp pühäs ei peetä».

Internetientsüklopeediän Vikipedia om mihklipäävä tähüstämise kotsilõ eesti rahvakallendrin kirän, et mihklipäiv lõpõt’ jüripääväga pääle naanu suvõpuulaasta. Seol pääväl peeti pito. Tetti olt, söögilavva pääl olli sült, klimpe ja aiaviläga lihasupp, keedet liha ja verekäki. Söögi tetti iks lambalihast, mõnõl puul tapõti ka kodotsirkõ. Lisas välätöie lõpulõ pühitsedi ka suviliidsiga lepingide lõpõtamist. Käüti kõrtsin ja mihklilaadul.

Kar’ussõ tei ütenkuun mihklituld, tuha seen küdseti kardokit ja kaalõ. Tarto- ja Võromaal ai kar’ussõ valgõt oinast kolm kõrda ümbre kivi, et lumi kipõmbalõ maaha tulnu.

Perän mihklipäivä naas’ külärahvas ütstõõsõga inämb läbi käümä, kipõ tüü peräst oll’ umavaihõl läbikäümine päält jaanipäivä soiku jäänü.

Noilõ, kel välän viil midägi tegemädä vai poolõlõ, om kah väiku lohutus. Vanarahvas tähist’ mihklipäivä 29. süküskuul vana (Juliusõ) kallendri perrä. Vahtsõ (Gregoriusõ) kallendri perrä pidänü mihklipäiv olõma 12. rehekuul.

Rahmani Jan


Mihklipääväl aeti valgõt oinast kolm kõrda ümbre kivi, et lumi rutõmb maaha tulnu. Pilt Uma Lehe arhiivist