Reisikiri Võrumaalt

Käve kabiinildä traktoriga Antslast Varstun (ligi 30 km) Oll’ asja. Peräjärve mäe alt kääni ilma mõtlõmalda Ubajärve poolõ. Paari minuti peräst naksi mõtlõma: mille ma tulbatii päält kõrvalõ kääni? Ah et 4 km õkvampa? A tuu iist ao poolõst kaotat. Et liiklus väiksemp? Jah, terve tuu mõtsavahelise tii pääl tull’ ainult üts auto vasta, tuugi uma vana jahikaaslanõ. Ai rusiku aknõst vällä ja näüdäs’ mullõ. Sai mõttõst aru: sa ei saa kah õks mõtsast kavvõdalõ hoita, kuigi jalg limba ja aastiid kah sällän.

Ausõna, tuu rusik mõosi nigu kõgõ ilusamp kompliment. Jo sis tõtõstõ 20aastadsõ pideva jahilkäügiga om mõts mõistnu kuigimuudu naha vahelõ vai hinge pugõda. Hää om, pääasi, et hing tühi ei olõ. Tuu mõttõ är mõtõlnu, naksi ma esihinnäst kõrvalt kaema: midä ma sääl mõtsa all vahi? Oll’ hirvejälgi, oll’ ka tsiku tsungmiisi, kuigi veidü. Aga päämiselt vahe ma mõtsa ala puid, sammõld, lilli kraavipervi pääl. Raestu pääl häidses’ põdrakanep, hää miitaim ja tsäimaterjal. Kõkkõ tuud vahtmist oll’ nii pall’u, et es tahaki virgõmbalõ sõita ku 5–10 km/h. Ku tõsõl puul mõtsa näi, et ütsetõvõrohi ka häitses, pässi suust nigu tammi takast: halloo, suur suvi om käen. Kiä ei usu, tulkõ kaema!

Mu käest om küsütü, kuimuudu ma kae tuu pääle, et mõtsu lõigatas ägedält maha. Ma ütlä: ku kõrraga asõmõlõ istutõdas, sis muu mullõ ei putu. Tuu, et 10 aasta peräst ei olõ inämb midägi lõigada, om saekaatriide omanikõ ja näide tüüliste murõ. Näil omgi sis kats nall’a: kas panda kaatre kinni ja minnä välismaalõ tühü vai osta lätläisi käest palke. Luuta tulõ, et odavalt, nii nigu praegu odavalt viina ostami. Aga tuu, et meil omma ülekaalun noorõ mõtsa – sääl ei olõ esihindäst midägi halva.

Ah jah, noorõ rästigu olli tii veeren vällän. Ütele ma sõidi kogõmada otsa, oll’ kurvi takan ja pidäsi tedä edimält kablajupis. Või-olla, et timäst oll’ joba inne minnu üle sõidõtu. Sõbramiis Rein tuu iks alati hinnäst loodusõhoitja eeskujus ja oppas autojuhte: sul om ruul peon, ja kui näet, et sääsekene lindas – käänä kõrvalõ, lasõ tõsõl ellä. Rein pand tsipa manu kah, tä sõit’ innembä suurõ bussi pääl ja mõnikõrd tuu buss käänel’ küll, aga tuu oll’ vana Tartu-Võru tii, kon ilma käändlemäldä ilmvõimalda sõita.

Tagasi sõidi tulbatiid. Hää oll’ võrrõlda, määnest õhku sa sisse hingät. Tulbatii veeren om ütsjagu villäpõldõ, noil olli kõigil värske jälle sisen. Tuu õhk sääl põldõ vahel eriti hingädä es kõlba. Tähendäs, hingämä iks piat, aga alla ei tohe tõmmada.

Ilma oll’ muutnu ja rästigupoja olli tii veerest kaonu. Mõtli: hummõn liiklussaatõn ültäs: säändse ja säändse ratastraktori ja rästigu kokkopõrkõ peräst viidi rästik… Ah, es viiä tedä kohegi kontrolli, küll üüse mõni kährikupoig kontroll, kas liha kõlbas süvvä vai koolõt vällä. Ja liiklussaatõn ei ültä kah midägi, rästikul ei olõ määnestki soliidset tootjafirmat sällä takan. Päämine: puudus om ülekaalukas ühiskondlik huvi.

Jah, varsti kulus puul mii aost liiklusõ pääle. Üts korgõ ammõtnik ütel’ mullõ, et liiklus ei piaki mõnus olõma. Tuu kõlas piaaigu nii, et elu ei piaki mõnus olõma. Kas sis tasunu ilma sündüdä?

Mu liiklus läbi Võrumaa mõtsa oll’ küll väega mõnus.

Pulga Jaan

Reisikiri Võrumaalt2018-07-02T16:09:23+03:00

Mu süäme Võromaa

Võromaa juusk mu suuni seen tuust aost saani, ku ma sündü. Seo nabanööri omma loonu mu edeimä ja -esä, kiä kunagi Võromaal elli. Ku latsõn Ida-Virumaal üles kasvi, kõnõl’ imä Võromaast. Maast, miä om väega kavvõn ja kon kõnõldas tõistmuudu. Timä vanaimä kõnõl’ koton võro kiilt, a tuul aol kaeti tuu pääle tsipa halvastõ.

Edimäst kõrda puttu mu jala Võromaad, ku olli säidse aastakka vana. Virumaalt Võromaalõ tullimi terve päävä. Meelen omma naa mäekundi, bensiinihais ja loksutaminõ, miä süäme kur’as ai. A lõpus oodi iin mõtsamaask’a, armulinõ pererahvas ja tsiapõrssa, kinkalõ kardohkavirkside vaihõlt haina ette tull’ viiä.

Kõrrast inämb tunnõ edevanõmbidõ kutsmist. Usu, et seo olõ-i juhus, et must no periselt Võromaa inemine om saanu. Sai uma Võro mehega kokko nelä aasta iist Sännä mõisan, tuust sai alostusõ mu egäl nädälivaihtusõl Tal’nast Võrolõ sõitminõ. A no, ku tütregene saa joba 10 kuud vanas, elä timä sündümisest pääle Võromaal, Nöörimaal.

Taha kildamängu kokko säädi

Kahjus olli väega väiku, ku vanaimä joba kuuli. Es saa uuri, kon näide talo oll’, tiiä õnnõ kildakõisi. Tuuperäst pallõ api noidõ käest, kiä inämb tiidvä. Taha uma Võromaa kildamängu kokko säädi.

Edevanõmba kanni perrenimme Uibotalu, osa sugulaisi elli Vahtsõ- vai Vana-Saalusõn Uibo talon. Sääl lähkül oll’ juusknu ujakõnõ. Kohegi sinnä sattõ sõa aigu pomm, minkast vanatädi Virve elos aos kilda jalga sai.

Vanavanaesä Joakim (vinläses tegemise perrä Jefim) om matõt Vahtsõliina kalmuaida. Vahtsõliina kerik, mink kotussõ pääl peris selgele oll’ kunagi väepaik, tulõ vahepääl mu unõnägodõlõ. Viil om edevanõmbidõ helü nõrk, vaivu kuulõ tuud. Seo juuri maa sisse ajaminõ ja kullõma opminõ võttki aigu. Arvada ristiti, leeritedi ja pulmitõdi õkva sääl kerikun mu edevanõmba.

Käve sääl pühänkuan laulman. Kerikun ütsindä laulda om väega võimsa tunnõ ja ma tunnõ, et tuu tege ruumi vanast energiäst puhtas.

Päävoolust tõistmuudu

Usu, et inemise trehvä ei juhusligult. Uma osa mu otsmiisi tii pääl om ka Vana-Võromaa vegangrupil, kiä õkva Vahtsõliina kerigu küle all pesätäs ja permaaida tege. Süä rõõmustas nii väega, et tan om sääne rakukõnõ, kiä näütäs, et ei piä lihha ja muud eläjide käest saadut kraami süümä. Õnnõlik ja täüsväärtüsline saa ka ilma olla! Mu heng saa söönüs põhuunikidõ seen kasuva aiakraami kaemisõst.

Permakultuur om olnu mu suur armastus joba aastit ja rõõm om löüdä mõttõkaaslaisi ka tan. Sõbra ja mõttõkaaslasõ omma neo, kinkast inämbüs Tal’nalõ maaha jäi ja kinkast Nöörimaal ellen kõgõ inämb puudust tunnõ. Tan näe innembi muro-usku, nööri perrä pindrit tegevit ülearvo kõrralikkõ inemiisi, kiä varrahummogu trimmerdäse, saagva, murro niitvä ja haina sukugi ei kannada. Põhu ja haina kokkovidämine ja muro niitmädä jätmine paistus näile võõras ja andsak.

Õnnõs om permapisiläne jõudnu ka Kütiorgo, tuu viiri pääl eläs säändse ilmakaemisõga rahvast. Minno rõõmustaski Võromaal seo, et esi paigun omma kokko tulnu rakukõsõ, miä inemiisi tassakõistõ päävoolust tõistmuudu meelega takast tsuskva. Kuis armasta Sännä leiutajidõ küläkuuli, armsat puumõisat ja tuu inemiisi. Roosiku suurperet uma kõrrast kinämbäs saava sokolaadikohvikuga. Sääl peetäv Süämemuusiga festival pand süäme laulma.

Aiaguru Troll’a tsusk Karulan aidnikkõ vanno kasvosortõ tundma opma. Kõnõlõmada Navitroll’a pintslitõmbist! Haanimaa Peetsalu ja tuu kandi kogokund and inspiratsiooni. Kalkuna Mari võrokeeline jutt ja kodotalo põksutas süänd rõõmsalõ üten ümisemä.

Väke täüs paiga

Õnnõs kuulõ naabriid võro kiilt kõnõlõman. Mu hindä võro kiil om viil väega ohkõnõ, a opi kipõstõ, olõs õnnõ kõnõlõjit inämb!

Hinda kõiki, kiä ka eurorahalda võtva iist ja kõrraldasõ tankandin midägi uma näo perrä. Liinun sünnüs kõik aig midägi, ettevõtmiisi ja inemiisi om hulga inämb. Tuuperäst proovi jõuda kõigilõ esieräliidsile Võromaa iistvõtmiisilõ, et näile huugu anda ja esi kah aktiivnõ olla.

Mullõ and jõudu seo paiga luudus, Võromaa mäekundi, väke täüs paiga, salalätte, tammõtsõõr ja viil löüdmäldä raa, miä minno mu Võromaaga iks inämb umas ja ütte juhatasõ.


Lumiste Kati,
laulja ja otsja

Mu süäme Võromaa2018-07-02T16:08:47+03:00

Pini vai lats?

Nõvvami seo ilma aigu pinne käest rohkõmb kombit ja hääd kasvatust

ku latsi käest. Tuu om suur ülekohus eläjide vasta!

 
Midä aig edesi, tuud rohkõmb paistus, et ilmaelu om pää pääle käändnü. Ah et mis sis jäl häda om? Hädä om tuu, et eesti ja tuu seen ka võro rahva ellujäämise peräst om häbemäldä suur murõ – latsi saias veidü ja ku mõni ilma sünnüski, sis paistus niimuudu, et suur jago tegijit ei võta uma perrätulõja elokäügi ja kombiidõ peräst inämb kuiki pall’u murõhta. Vanast ülti sääntsel puhul, et kül elu oppas ja vas’kanahk koolitas – tuu viimäne tähend’, et kooliraamatiidõ kandmisõ kott oll’ vas’kanahast.

Seo ilma aigu tohe ei eläjäkaitsjiidõ kõrvu sääne ütlemine sukugi puttu, õkvalt om kuri karjan. Ja elu, tuu tähendas tõsõ inemise, ilmarahvas, tohe-i tupsununnukõsõlõ ilma päälgi medägi üldä, tuu om viil hullõmb mõtslus ku vas’kanahast koolikoti tegemine ja jätt õrna nuurdõ henge paranõmalda armi. A tupsununnukõnõ roni muatsiide jalguga bussin vai rongin pinke pääl, kon tõsõ inemise piässi istma, ja timä illus imäkene mõista ei muud ku umma nutitelefoni päält kõrras silmäkese üles nõsta ni kaibligu helüga vingvan kõnnõviien üldä: istu ilusti, muidu see tädi seal hakkab sinuga pahandama!

Tädi, täpsemäbält kül üts vana vastik mõrd, kiä esi ja kink latsõ kasvi, arvada om, üles depressiivsel Vinne aol, olli muiduki ma, kink pilk oll’ kõgõ taa etendüse pääle joba sääne, et ku saanu kõrras vette kaia, sis kala koolnu.

A et latsõkunnalõ rahulikult sellätä, et ega täl hindäl kah kuiki hää muadsõ pingi pääl istu olõ-i, heleroosa ja hirmkalli Hello Kitty püksi saava mustas, niipall’u mutsu vai sõnavarra imäkesel es paistu ollõv.

Ega lats ull olõ-i, lats saa ilosahe arvu, ku timäga inemise muudu kõnõlda. A ku timäga maast madalast inemise muudu ei kõnõlda, sis arvada om, et timäst õks õigõt inemist saaki ei, ku tä Mowgli ei olõ. Vai Tarzan. A nuu tegeläse olli raamatust ja raamatun tulõ kõkkõ ette, tuudki, mis peris elun ilmvõimalda.

No vott, ja ku sis lehest egä jumala päiv loet, et latsiga külälise olõ-i oodõdu ei pulma ega kohegi koduvõõras, niisama ku kontsõrdilõ ja tiatride, selle et latsõ olõ-i harinu kiildmisega ja tegevä egäl puul tuud, mis miilde halgahtas. Et latsõlõ olõ-i võimalik näütüses selges tetä, et kõiki õhupallõ – ja kõkkõ muud kah – kõgõ uma tahtmisõ perrä ei saa, nakkat mõtlõma, et vast iks omgi nii, nigu tiidüsuudissin kirotõdi, et inemiisi IQ om päält 1970 nakanu alanõma vai nii. Selle et kuis muidu sellätä tuud, et seo ilma aigu nõudas (tõu)pini käest kõvastõ rohkõmb ku latsõ käest: pini piät mõistma sõnna kullõlda, avalikun kotusõn hinnäst sündsäle üllen pitä, eläjäloomakõnõ tohe-i uulidsa pääl vai muial avalikun kotussõn hauku ni larmada ja inemiisi pääle üles hüpädä vai mustust tetä, selle et muidu saa umanik trahvi – tä om jätnü uma eläjäkese hoolõ ja oppusõlda.

A ma tahtnu nüüd küssü: kas latsõkõsõl olõ-i sis tõtõstõ ütteainumastki umanikku, ku tä avalikun kotussõn ull’uisi tege, näütüses roni kontsõrdi aigu lava pääle, sekä esineijde esinemist ja pilediraha masnuil esinemisest ossasaamist, vai niisama larmas kõva helüga, selle et täl om lihtsäle ikäv? Või vellekese, või õnnõ ette kujuta, mis sõs vallalõ lätt, ku kinkagi pinikene roni esinejiide manu püüne pääle, vidä sääl hambiidõga veidükese juhtmit õgvõmbas, nõst kidramehe siiri vasta jalga, haard lauljanäüdsigu kleidihannast…

Ku ma lats olli ja ku mul latsõ väiku olli, es jää latsi peräst ilmangi medägi tegemäldä ega koskil käümäldä. Õnnõ latsilõ tull’ selletä, kuis tulõ kongi hinnäst üllen pitä. Nii mõnigi kõrd tull’ hinnäst ka varrampa kodu säädi, selle et väikul inemisel om kannatust kõvastõ vähämb ja tuust saa-i ega toheki müüdä kaia. Ja kon tuu häbü ots, ku võõras inemine tekk’ su latsõlõ märkusõ, et är sa, latsõkõnõ, tekku tuud vai taad.

Pinnele opatas maast madalast häid kombit ja hindävalitsõmist; pinne vaktsineeritäs, et nä haiguisi edesi ei kannas – latsi, jumala iist, ei tohe. Tuu pand õkvalt arõngulõ piduri pääle, uskva vahtsõmba ao vanõmba, ja uurva nutifonist, kiä kellega käü vai kiä kelle maaha jätse. A proovi sa piniga nii koolitusõl kävvü, et sa timäga tegemist ei tii, vahit õnnõ umma nutifoni – visatas kõgõ piniga koolist vällä vai võetas pini hoobis käest. Ja pruuvku kiäki sellätä, ku timä pini kinkagi seerest tükü vällä purõ, et pinil om vabakasvatus ja marutaudi vasta om pini vaktsiniirmäldä tuuperäst, et ravimifirma tahtva timä pinikeist är kihvtitä vai vigatsõs tetä.

Nii et ku kiäki mõist mullõ är sellätä, mille mi seo ilma aigu olõmi pinne käest nakanu kõvastõ rohkõmb kombit ja kasvatust nõudma ku latsi käest, nisama ku nõvvami pinne ja tõisi eläjide vaktsiniirmist, andku mulle teedä. Minnu tõtõstõ huvitas, kuis sääne jälle ülekohus eläjäloomakõisi vasta saa mi humaansõn ütiskunnan võimalik olla. Kon omma eläjäkaitsja?

Ku ma piäs vastussõ kokku saama, sis vast tulõ tuust ka üts kõgõ kõvõmbat sorti (1.1.) artikli ja ma saa viil sada kõrda kuulsambas.


Kõivupuu Marju,
kuulsa rahvaluulõtiidläne

Pini vai lats?2018-07-02T16:06:26+03:00

Kõgõ mõnusamb om raamatut lukõ!

Kõgõ mõnusamb om suvõl kuuma ilmaga iks raamatut lukõ. Pakõt kohegi lauda pääle hainu sisse vai läät tagatarrõ sängü, tõmbat kärbläisi kaitsõs lina pääle ja loet.

Noilõ, kinkal tuu raamat viil lugõmada, om mul üts soovitus. Minevä aasta sügüse vällä tulnu Afanasjevi Vahuri romaan «Serafima ja Bogdan» om üts eesti kirändüse suurist romaanõst. Suuri romaanõ tulõ vällä harva, inne seod vast Kivirähä hussisõnnu-raamat. A Peipsiveere vanausuliisist kõnõlõv Serafima-lugu võinu ka võrokõisilõ kõrda minnä, kõnõldas jo ütest väikust ja esimuudu kultuurist ja aost tuu kultuuri ja inemiisi ümbre.

Noilõ, kinkal seo raamat loetu, soovida ma lukõ muud eesti kirändüst. Mõni raamat om vast iks kohegi kapi pääle taad kõgõ parõmbat lugõmisõaigu suvvõ uutma jäänü.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Kõgõ mõnusamb om raamatut lukõ!2018-07-02T16:02:35+03:00

Rõugõn omma laagrin noorõ rahvamuusigu

Rõugõn tulõ 15.–20. hainakuuni rahvusvaihõlinõ nuuri muusigalaagri Reval Etno. Laagrin olõja saava pilli oppi, a päält tuu andas ka mitmõl puul kontsõrtõ.

«Muusigalaagrin tegelemi muusigarõõmu luumisõ ja hoitmisõga. Teemi umaloomingut, a mängimi ka eesti ja muiõ maiõ rahvamuusikat,» kõnõlõs suvõlaagri vidäjä, tunnõt muusik Bartosiki Tuulikki.

Laagrin oppasõ ja andva tüütarri mitmõ riikevaihõlidsõ tagapõh’aga muusigu Eestist, Walesist, Norrast ja Taanist.

A üts osa rahvamuusigalaagrist omma ka kontsõrdi, midä timahava om hää hulk.

Laagrirahva massulda kontsõrdi:
Rõugõ kunstikuurin

• 16. hainakuul kell 14 Folgivabrik & Tuulikki Bartosik;
• 17. hainakuul kell 14 Elof & Wamberg (Taani) üten laagriliidsiga;
• 18. hainakuul kell 14 Jüssi/Jansen (Eesti/Norra) üten laagriliidsiga;
• 19. hainakuul kell 14 SILD (Eesti/Wales) üten laagriliidsiga.

Laagrirahva ütiskontsõrdi muial:

• Sännä kultuurimõisan 19. hainakuul kell 18.30;
• Võro Maksimarketin 20. hainakuul kell 12.30;
• Põlva kaubamajan 20. hainakuul kell 15.30

Laagri lõpukontsõrt om piletiga ja tuu tulõ Setomaal Treski küünün 20. hainakuul kell 20.

UL

Rõugõn omma laagrin noorõ rahvamuusigu2018-07-02T16:01:20+03:00

Tiijuht Lattiku Jaan sai Lüllemäele mälehtüspingi

Võidupühäl tetti Karula kihlkunnan Lüllemäel vana Karula kerigu man pidolidsõlt valla kirämehe, poliitigu ja keriguoppaja Lattiku Jaani (1878–1967) mälehtüspink.

Mäkiste küläst peri Lattiku kõgõ suurõmb pannus võro keele ja kultuuri hääs omma timä jutu, kon tä tarvitas karula kiilt. Lattiku jutu omma siiämaalõ hinnadu koolilatsi siän, noidõ perrä tetäs egä aastak ettelugõmiisi ja näütemängõ.

Vast kõgõ kuulsamb Lattiku jutt kand nimme «Tiijuht». Jutun oppas üts poiskõnõ mahlakan karula keelen võõralõ tiid Karula kerigu mano. Et tii sinnä lätt küländ õkva ja midägi seletä ei olõ, nimmas poiskõnõ är kõik pini, kiä tii viirde võiva tulla, ja seletäs, kuimuudu näist müüdä saia.

Et Lattik oll’ ka keriguoppaja, om tedä hinnästki kutsutu tiijuhis. Puukujo tiijuhist poiskõsõst sais ka mälehtüspingi külen.

Rahmani Jani


Rahmani Jani pilt

Tiijuht Lattiku Jaan sai Lüllemäele mälehtüspingi2018-07-02T16:00:18+03:00

Alakonnu kivilaudan oodõtas põimukuun Godot’d

Timahavvatsõn Kaika suvõülikoolin Kaikal tulõ edimäst kõrda ettekandmisõlõ ilmakuulsa Becketti Samueli näütemäng «Godot’d uutõn». Näütemäng kandas ette võro keelen ja lavastaja Tubina Taago ütles seo ettekandmisõ kotsilõ «eskiis», selle et tego om osalt jaolt lavastõdu lugõmisõga. Minevä puulpäävä sai Godot’ näütetrupp edimäst kõrda kokko, käsikiri loeti läbi ja käüti kaeman etendüspaika Alakonnu suurõn kivilaudan.

Lavastaja Tubina Taago ütles, et täl om hää miil tetä üle hulga ao võrokeelist näütemängu. «Väega häste juusk’ seo tekst võro keelen.
Oll’ jo innegi teedä, et võro kiil ja miil tüütäse seo tekstiga kuunkõlan, a et taa nii häste tüüt’, oll’ suur üllätüs,» seletäs tä päält näütlejide edimäst teksti ettelugõmist.

Tükü lava pääle säädmine tulõ esieräline, suurõmb jago näütemängu opmisõ ja säädmise tüüd plaanitas tetä viie pääväga inne ettekandmist. «Seo om paras eksperiment tuvva vällä lavastus, mi nimmami tedä eskiisis, vällä viie pääväga. Löüdä seo õigõ vorm, et asi olõs parasjago mänguline ja jätäs tervikligu tundõ. Tuu nätäl tulõ intensiivne ja põnnõv,» kõnõlõs Tubina Taago.

Võro keelega kõrvuisi tarvitõdas tükün tsipakõsõ ka prantsusõ kiilt. Näütlejä valisi Taago paikkundligu periolõmisõ perrä. «Näütlejä Tagamõtsa Tarmo, Trolla Agu, Õunapuu Imre ja Sachrisõ Jaak omma peri tast lähküst. Üts näütlejä, kink valik oll’ kontseptuaalnõ, MacGinley Patrick om Iiri juuriga ameeriklanõ, kiä kõnõlõs puhtalõ prantsusõ kiilt ja om Vanal Võromaal joba 10 aastakka elänü,» kõnõlõs lavastaja.

«Godot’d uutõn» om Nobeli kirändüspreemiä saanu iiri näütekiränigu ja luulõtaja Becketti Samueli (1906–1989) kõgõ kuulsamb näütemäng. Seod absurditükkü om üle maailma väega hulga mängitü.

Võro keelen tulõ tükk seo aastak ettekandmisõlõ üts kõrd, puulpäävä, 11. põimukuul kell 19 Antsla vallan Mähkli külän Alakonnu suurõn kivilaudan.

Rahmani Jan


Edimäne kokkosaaminõ Kaikal. Pildi pääl MacGinley Patrick, Trolla Agu, Õunapuu Imre, Tubina Taago ja Tagamõtsa Tarmo. Rahmani Jani pilt

Alakonnu kivilaudan oodõtas põimukuun Godot’d2018-07-02T15:58:50+03:00

Võro perimüstandsupido – Teppo timm ja polkasamm

Seo nädälilõpp om Võro liin tandsu ja pillimängu täüs. Peetäs timahavast Võro perimüstandsu festivali, kon tsipa inämb saava tähelepandmist Teppo tüüpi lõõts ja polkatands. Võro perimüstandsu festival om 1995. aastagal Võro folkloorifestivali nimega pääle naanu esieräline perimüstandsu üleilmalist rikkust näütäjä tandsjidõ ja pillimiihi suurpido.

Teppo lõõts om seokõrd esierälidselt üles nõstõt. Päält võikimängmise ja lõõdsakuningidõ kontsõrtõ peetäs maaha ka väiku konvõrents, kon märgotõdas, mille Teppo pill om maailman nii esieräline. Kõnõldas, kuimuudu tetti pille Teppo Augusti aol ja kuimuudu tetäs täämbädsel pääväl. Uuritas, kuimuudu pille hellü pandas ja miä tuu «Teppo timm» õigõlõ om. Arotõdas ka tuud, miä om muutnu seo lõõtspilli nii hinnatus, ja proovitas arvada, kohepoolõ lõõdsamängmise kultuur liigus. Konvõrendsipäiv peetäs Võrol Kandlõ kultuurimaja väikun saalin 6. hainakuul.

Muu perimüstandsu pido tegemise omma joba varatsõmbist aastist tutva. Nigu õks, omma tähtsämbä tegemise Teppo lõõdsaga võikimängmine, välisrühmi kontsõrdi, simmani, uulidsatands, festivalilaat, kodokohvitarõ, opitarõ, jutujalotuskäügi ja latsi mängohuuv.

Timahava tulõ festivalilõ neli välisrühmä. Küllä tulõva rühmä Hiinast, Austriast, Usbekistanist ja Lõuna-Koreast.

Välisrühmä tegevä päält tandsuetendüisi ka perimüspäivi, kon tandsulõ lisas pakutas uma maa traditsioonilist süüki.

Ka Eesti tandsurühmi om timahava pidol hulga – 17 rühmä üle Eesti ja päält noidõ viil 12 rühmä Võromaalt.

Jutujalotuskäügi tutvustasõ Võro liina paiku ja tan elänü inemiisi, a lisas toolõ om Lillmaa Terje muinasjutuõdak suurilõ inemiisile.
Kodokohvitarri päiv om Võro liinan 7. hainakuul. Üle liina omma mitmõl puul valla kohvitarõ, kon pakut söögi man peetäs tähtsäs paigapäälist söögikraami ja -perändit.

A muidogi om kõgõ tähtsämb seo pido man iks tands. Festivalil om mitu esimuudu tandsutarrõ ja neli suurõmbat tandsuüritüst. Noist kõgõ suurõmb om uulidsatands, kon tandsva huvilidsõ üle Eesti ja festivali väliskülälise. Timahava näüdätäs uulidsatandsul polkasammõ. Ette tandsitas 18 tandsu, midä huvilidsõ saiva varrampa video perrä oppi. Uulidsatands tulõ 7. hainakuul Võro Vabadusõ platsi pääl.

Osa tandsufestivali tegemiisi om massulda, a osa piletiga. Täpsembät teedüst ja kavva saa lukõ kodolehe vorufolkloor.ee päält.

Rahmani Jan


Tiatõtands Võro liinan mahlakuu lõpun rahvusvaihõlidsõl tandsupääväl. Pilt festivali mol’ovihu lehe päält

Võro perimüstandsupido – Teppo timm ja polkasamm2018-07-02T15:55:55+03:00
Go to Top