Mälehtüsjutt

Puhka rahun, hää sõbõr!

Säinasti Asta
(2.11.1945–14.03.2018)

Säinasti Asta sündü hingipääväl ja läts’ är imäkeelepääväl. Noil päivil om timäst kõnõldõn märgiline tähendüs.

Maatütrik Asta naas’ väega noorõlt rassõt maatüüd tegemä. Kõkkõ tekk’ tä hingega. Olkõ majandin eläjit tallitadõn, ummi latsi kasvatadõn, tüü ja latsi kõrvalt Väimälän zootehnikus oppõn, pääle kuundamist talumajapidämist arõndadõn, pensionipõlvõn kirätüüd teten. Inemine, kes eläjist ja latsist huul, ei saa ilmangi olla halv. Asta andsõ elo viiele latsõlõ, näist neli – kolm poiga ja tütar – sündü abielost Ennoga. Nii et Asta oll’ viiekõrdnõ imä, 16kõrdnõ vanaimä ja 13kõrdnõ vanavanaimä. Määne rikkus!

Elo sundsõ sakõstõ elopaika vahetama, Peri külä Põlvamaal jäi perämädses. Sääl elli Säinasti 2005. aastast. Tuust aost pääle olõ ma näid tundnu. Nä mõlõmba olli virga kirätüü tegijä nii Umalõ Lehele ku Eesti Rahva Muusõumilõ, Asta talurahvamuusõumi välläandilõ kah. Asta oll’ sündünü, koolin käünü ja tüüd alustanu Mulgimaal, ummõtõ es jää tä võro keelega hättä. Timä juttõ lugõdõn es saa mitte tõsitsõs jäiä. Tä mõistsõ egäst olukõrrast nal’aterä üles löüdä. Nal’aviskaminõ om jo umaette and, midä egäleütele ei olõ antu. Uma mehe Enno kotsilõ ütel’ Asta: värsisepp. Pikä luulõtusõ, mis Enno oll’ kirotanu kalli abikaasa mälestüses, sai Asta üten rahupaika.

Seo keväja edimädsel pääväl saadõti üts väärt eesti naanõ Rosma kalmuliiva ala puhkama. Keväjäne oll’ Säinasti Asta olõminõ kah – pääväpaistõlinõ ja lämmi.

Valpri Liina

Mälehtüsjutt2018-03-27T12:53:08+03:00

Muda Mari pajatus

Kos hädä kõgõ suurõmp, sääl abi kõgõ ligemp

Ma kuuli raadiost, et Võrol paar nädälit vallalõ olnu rohopuut pantas jälki kinni. Sääl naatas vahtsõst ümbre ehitämä. Targa inemise pääliinah avasti, et egäh apteegih piät olõma ka sääne tarõ, kos aptiikri saa inemiisile vaksiinisüsti tetä.

Plaan om väega hää. Õnnõ tuust ei saa ma arvo, kuis sõs nüüd või aptiikri ka tohtrit mängi. Minevaasta muust es kõnõlda, ku et väiku apteegi ei tohe rohtõgi müvvä, selle et näil olõ-i nii targa aptiikri.

Kas vaihõpääl omma rohokaupmehe targõmbas saanu ja võiva kõikilõ süsti tetä?

Ku joba sääne plaan om, olõs viil parõmp, ku apteegile tetäs üts tarõ ka tohtridõ jaos. Sõs olõ-i inemiisil inämp tohtrimajja vaia minnäki.

Tohtri võtt õkva apteegist riioli päält roho, pand tagaotsa pritsi är ja saatki rahuh kodo minnä.

Muda Mari

Muda Mari pajatus2018-03-27T12:44:16+03:00

Tossu Tilda pajatusõ

Mäsu magalan

Liinamäele eriinternaatkuuli saadõti säändse latsõ, kinkal koolioppus läts’ väega vaivalidsõlt. Pää es võta, a oll’ õks sulaselget laiskust kah. Haridust tull’ jo kõigilõ anda. Tuust Liinamäe koolist kõnõlõski täämbäne pajatus.

Poiskõisi tarõn oll’ kõik rahulinõ, nika ku sinnä panti väiku Kasaritsa poiskõnõ. Ütel keväjähummogul kaksõ tuu poiskõnõ magalan seldsiliidsi päält tekke, esi hõiksõ: «Tulkõ üles, päiv jo suurõn korgõn!» Tarõseldsilidse es saa unidsõ päägä edimält arvu, mille näide magamist segätäs. Kell oll’ kõgõst puul säidse… Urbõkuul lätt tõtõstõ väega varra valgõs ja tüüd rühkvän taloperren olli kõik, ka latsõ, hummogu jalgu pääl. Poiskõnõ tiidse, et tä aja õigõt asja. Tuuperäst es tii nummõrd, ku «hoolõ» iist sai mõnikõrd teno asõmõl kolaka vasta pääd.

Pia nelikümmend aastat om müüdä lännü. Liinamäe koolimajjagi ei olõ inämb. Poiskõsõ-maida kah suurõs kasunu. Kas näil meelen om Kasaritsa poiskõsõ koolitus? Pääasi, et umma ello maaha ei maka…

Kuis ilosalõ veini küssü

Umaaigsõn Linda kolhoosin tetti puuviläveini. Inne oll’ kolhoos kandnu Lenini nimme. Tuud veini sai söögipuutõst kah osta. Hää mekiga rüübe ja es massa pall’o nigu margiveini. Linda kolhoosi veini osti häämeelega kõik.

Üts krutskiveli läts’ veinileti viirde ja küsse makõ helüga: «Pallõsi üts Linda Lenina pissar.» Tälle miildü asjulõ ummamuudu nimmi anda. Inämbäle sai tä sõimada. A tuu müüjä naarat’ lahkõlõ ja and’ küsütü pudõli. Ku iks mõistat ilosalõ küssü, olõ-i mõtõt kur’alt suud pruuki.

Tossu Tilda pajatusõ2018-03-27T12:42:45+03:00

Maolda nali

Sugulasõ mualumbin

Naanõ ja miis sõitva auton, tülütsese. Jõudva ütte küllä, kon kats tsika püherdäse mualumbin. Tülü om nii suurõs lännü, et naanõ näütäs tsiku pääle ja ütles:

«Kae, nuu omma su sugulasõ!»

«Kae, ommaki!» jääs miis nõuhtõ. «Nuu omma mu ämm ja äi.»

Maolda nali2018-03-27T12:41:36+03:00

Minevädse suvõ perämäne reliikvia

Tahtsõmi üten kõrvalidsõn tarõn remonti tetä. Tapeedi vahetimi joba är, järgmädses pidi vahtsõnõ põrmand saama.

Tuu jaos oll’ vaia tarõ kraamist tühäs tetä, a üte saina veeren saisõ suur anomidõ ja raamatidõga puhvetkapp. Tiidsemi, et ku koskilt jääs üle mõni hää pappkarp, sõs tulõ taa kõrvalõ panda – hää midägi sisse pakki, ku kappi vällä viimä naatas.

Tuuperäst sai sinnä tarrõ viidü ka üts verrev kimmäst kartongist saapakarp, kohe oll’ suuri tähtiga pääle kirotõt «Marco Tozzi». Karp saisõ pedäjädse tabureti pääl, kõik aig silmä all, ku tarõst läbi lätsit. Egä kõrd oll’ hää miil: taha saat jo peenembit morsiklaasõ aolehe sisse mässi. Vai sõs vallaliidsi fotosit ja postkaartõ, midä är ei taha visada.

Üts õdak käve sääl tarõn, et kuiovit rohohainu kokko kor’ada ja purkõlõ panda. Sõs jäi tuusama Tozzi jäl silmä. Tahtsõ tiidä, kas hää hoitu karp om õks tühi vai peräkõrd olõ joba sinnä midägi muud pandnu.

Võtsõ kaasõ päält ja tuu, mis mullõ säält vasta kaiõ, oll’ nigu kallõrdunu kemmerg! Es mõista toolõ pruunilõ ollussõlõ muud nimme anda. Sõs karas’ päähä, et ku sügüse edimäst kõrda üükülmä lubasi, habisi kasvomajast kõik rohilidsõ tomadi üten ni panni tarrõ ja sahvrilõ perrä küdsämä. Tomadipunnõ oll’ pall’o ja kõva kausitäüs jäi viil üle – kül oll’ hää miil, et nii parralõ mahtu sinnä itaalia nimega karpi! Sõs olõ es tuu puhveditühendämine nii aktuaalnõ.

A tuust tomadiuputusõ aost oll’ joba küländ aigu müüdä lännü, nii et vilä olliva kõrraligus sahvtis kokko mädänü. Püüdse sõs tuud pessä üles nõsta, a õnnõ karbi raam jäi peio. Ku kiäki olõs sõs pilti tennü, olõs hää aasta aidnigu foto saanu: National Geographicu raam viil päälekauba ümbre! A tuu olõ es kõllanõ, nigu egäl puul Maarjamaa mäekuntõ pääl, a verrev.

Tõie sõs tabureti küüki, et ätiguviiga üle mõska, a tuu reliikvia oll’ hinnäst nii kimmält kergo külge imenü, et puhtas es lääki. Homunkulus oll’ läbi pedäjädse pingipõh’a pia juuri ajama nakanu. Taburet ja tomat olliva ütes saanu! Nühkse ja nühkse, taburet jäie päält õks hahas. Panni sõs tä pliidi mano kuioma. Ku miis õdaku tarrõ tull’, näkse ta hahka haudunut pinki ja küsse, mis taburetil viga. Ütli sõs, et jäie kavvas pääle istma.

Kuslapuu Kaisa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Minevädse suvõ perämäne reliikvia2018-03-27T12:40:29+03:00

Suurõmb mõtõ, ku pää võtt

Loe lehte ja mõtlõ. Poodõn ollõv suur kriis, teenindäjist om puudus ja kehv palk inemiisi tüüle ei meelütä. Nojah, Eesti poodi omma väega suurõ, Eestin om inemiisi nii veidü, et kõik rahvas mahus ütte puuti är. Indian olli supõrmarkõti säändse 40–60 ruutmeetri pääl poodi, Indian om inemiisi 1 mill’ard. Õkva käve Londonin, terve liina pääle om kats suurt hüpermarkõtit, ülejäänü omma mi mõistõn väiku poodi. A inemiisi om 9 mill’onit.

Mitu hüpermarkõtit om Tal’nan veidemb ku poolõ mill’oni inemise kotsilõ? Õks om. Mitu supõrmarkõtit om Põlvan ja Võrol, ku rehkendä, et Põlvan eläs 9543 inemist ja Võrol 12 367? Hää mitu.

London, vastapite, om suuri keskuisi ja puutõga piiri pidänü. Teno toolõ omma uulidsaveere huvitavit väikeisi puutõ täüs ja egäl puul käü elo ja toimõndaminõ. Meil omma väiku poodi ja uulidsakaubandus sama häste ku är häotedü, uulidsa omma tühä ja eestlüse elojõudu näet õnnõ Stockmanni ullõl päivil.

Kuis tuu hüper- ja supõrmarkõti asi tüütäs? Ehitedäs supõrkeskus, pandas kõvva rahha alla. Sõs renditäs pinna hingehinna iist puutõlõ vällä. Kaupmiis taht sammamuudu tiini. Rendiora persen, tulõ täl hinna üllen ja palga madalal hoita. Tulõmis om or’apidämine, pikembän plaanin sandis tett tüütegijä, ja ega tarvitaja jaos, kiä kõik tuu mängu kinni mass, kah pilt väega õnnõlik ei olõ.

Ma kirota seod luku Rocca al Mare keskusõ kõrval olõvan pilvelahkjan. Ku konditsioneeri saisma pandnu, võinu koskilt korõmba kõrra päält vana Ossinovski köhimist kullõlda. Ku täl parajahe köhä olõs. Too tollõs, Ossinovski tege tan tüüd, a parhilla om kell 11 pääväl, om tüüaig ja om nätä, et keskusõ saisuplats om silmini autit täüs. Päävä pääle lätt viil hullõmbas! Inemise, hulgaviisi, ei tii tüüd, ei tii muud, ku eläsegi kaubanduskeskuisin. Keskusõn om lämmi ja valgõ ja keskusõ ussõ takan om 365 päiva sitta ilma aastan…

Ku olnu mu tetä, ma lõpõtanu säändse as’a är. Pandnu poodi kinni ja autidõ saisuplatsi pääl vormistanu kõigilõ inemiisile tüüluusi.

Kaubanduskeskusõ om üts asi, tan mõtõldas millegiperäst kõik aig suurõmbalt, ku pää võtt. Ma usu, et ku kunagi piäs küsümüse ala tulõma rahvapilli valiminõ, sis valitas tuus akordion. Akordion om suur ja mitte ütegi tõsõ pilli seen ei olõ nii pall’o tühjä õhku.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väiku poodinkäüjä

 

 

Suurõmb mõtõ, ku pää võtt2018-03-27T12:38:56+03:00

0-numbrõga massina

1929. aasta urbõkuu lõpun võtt’ Eesti Vabariigi Riigikogo vasta jõuvankridõ säädüse, mink perrä pidi auto olõma tähüstet mustõ registriirmisnummõrdõga, kon valgõ tähe ja numbrõ pääl. Numbrõ pääl oll’ maakunna tunnismärk, Võromaa auto olli tähüstet numbrõga 0.

Numbriid naas’ vällä andma maavalitsusõ teie- ja tehnigaosakund. Päält autidõ ja tsiklide olli numbrõ ka peräkäro jaos, voorimiihi sõiduriistul ja jalgrattil. Säädüsen oll’ ka nõudminõ, et juhtmisõ lupa ei anda inemiisile, kink kotsilõ om põhjõndõt teedüs, et näil omma halva elokombõ, miä võiva saia ohtlikus jõuvankri juhtmisõ man. Kõgõ halvõmbas elokombõs peeti viinavika.

1931. aastagal tei vele Heiteri Hans ja Richard uma veofirma. Edimält oll’ näil kats massinat Ford A nummõrdõga 0-51 ja 0-54. Veeti kõkkõ: jahhu, villä, linna, palkõ, laudu, rüüpit, olt jm. Ku sõidõti kuurmalda, oll’ mõnikõrd tõõsõ auto nõna aet edimädse auto kasti, et pendsiini kokko hoita. 1935. aastagal ostõti mano Studebaker 0-101 ja paar aastakka ildamba Võromaa kõgõ pikembä veokastiga Volvo 0-235. Täämbädse pildi pääl ommaki Heitseri Hansu ja Richardi veofirma auto Studebaker 0-101 ja Ford A 0-51 linakuurmidõga Põlvan.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

0-numbrõga massina2018-03-27T12:36:15+03:00

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Munapühi aigu võit pessä saia

Ku Eestimaal käävä egäsugudsõ sandi ümbre sügüse, sõs Soomõn võit näid trehvädä lihavõttõ aigu. Sõs omma lihavõttõnõia liikman – rätt pään, nägu är määrit ja sulgiga ehitü paiuossa peon.

A nigu Eestin jääs Märdis-Katris-käümine muudku vähämbäs, niisama om lihavõttõnõiduga Soomõn kah.

Nõia ähvärdäse vitsuga nuhelda ja kerjäse magusat kraami. Nigu mi Märdel om kimmäs värk tuu, et piät laulma, kuis varba külmetäse, nii om lihavõttõnõiul kah uma salm.

Virvon varvon
tuoreeks terveeks
tulevaks vuodeks
vitsa sulle
palkka mulle

Ku eestläse käest küsüt, mis munapühi aigu Eestimaal tetäs kah, saat kimmäle vastussõs munnõ värvmise ja koksmisõ. Ku suumlasõ käest küsüt, sõs tuu ütles õnnõ üte sõna: «Suklaamunat!»

Ja ku suumlanõ om saanu vähä aigu mõtõlda, sõs ütles viil tõsõ sõna kah: «Mämm!»

Suumlasõ suklaamunat omma säändse muna, millel om ümbre peris ehtsä kanamunakuur, a seest om kõik puha sokolaati täüs. Noid müvväs üte- vai kuvvõkaupa ja nuu viimädse nägevä vällä nigu peris kanamunakarbi.

Säändse muna mõtõl’ vällä Karl Fazer joba aastal 1896, nii et peris mitu põlvõ suumlaisi om Mignon-munnõ pääl üles kasunu. Mignon-munnõ tegemine om puhas käsitüü ja kuimuudu saa muus kumpveki sisse vai sokolaat kanamuna sisse, tuud näütäs peris ilosalõ Fazeri kodoleht. Ja är peläku, et sa arvu ei saa – jutt om piltega poolõs.

Suumlasõ mämm om leeväsupi muudu makussüük, õnnõ tettü om mämm rüäjahust ja om tükk maad rammusamp. Mämmi süvväs kas vedelä vatukoorõ vai vaniljekastmõga.

A Norran omma inemise hoobis imeligu – sääl lahendasõ kõik lihavõttõ aigu mõrvalugusit. Telekanali tegevä tuus aos krimkasid täüs eriprogrammõ ja eski piimäpaki omma mõrvamõistatuisi täüs.

Tõsõst külest jälki omma norraka peris normaalsõ, ku võrdlõt filipiinlaisiga. Sääl om nii, et õkva nigu kerigukellä lihavõttid kuulutasõ, haardva vanõmba latsi perrä ja nõstva nuu üles. A mitte nii, nigu sa prõlla mõtlit – latsõ nõstõtas üles päädpite! Arvatas, et sõs kasussõ parõmbalõ…

Soomõn võit vitsu saia, Poolan peetäs vii- ja Bulgaarian munasõta, Norran loetas ohvri üle ja arutõdas, kiä sõs õks süüdü om – mullõ peris miildüs taa mi tasalik koksminõ…


Mustmaa Ulvi

Ilmahulgus2018-03-27T12:34:32+03:00

Talv tulõ hindä säläst maaha raputa

Keväjädsel püürüspääväl, ku päiv ja üü täpipäält ütepikä omma, om hää aig talv hindä säläst maaha raputa. Pääle nakkas teküs väläholõki aig. Mis tuust, et meil Haanih om püürüspääväl viil harilik talvõpäiv.

Ummõtõ om päiv, ku tedä om, joba lämmi ja inemise pandva internetti üles pilte edimäidsist häitsvist lillest. Pääle nakkas viläline aig, näpu jo tahtva maad kumpama ja midägi maaha istutama. Mul omma edimädse kasvu jo üles tulnu ja ümbre istutõdu!

Ma võta hindäle ao mõtsa minemises. Kaudimäel hoitva mehe suurõmbat tuld ja sinnäki lää õdagu, a umma orgo tii väiku tulõkõsõ, palota talvõ lõpõtusõs är talvidsõ tarvitõdu sannaviha.

Lövvät sakki ao mõtsa minemises? Vii sis imäkesele maalõ käär musta leibä kivi pääle, kraabi lättele tsipakõsõ hõpõt ja tsorista tulõlõ lonksukõnõ kangõt, köüdä puiõ pääle langu. Pikki ja ripvit. Rohiliidsi, kõllatsit ja valgit –tuulõlõ mängi, et tulnu rõõmsa kevväi. Karmanni tsuska pakikõnõ pähkmit ja nutsuta näid – säsüst jo nõsõski vahtsõnõ heränemine!

Unõhta talvõ pümehüs, rassõ mõttõ ja vaiv. Astu julgõlõ ja helksäle keväjähe. Õnnõ, rõõmu ja tärknemise, helesinidse taiva ja 100 rohilidsõ värmi alatooni rikast ilma! Lupa hindäle unistamist ja julgit mõttit. Om tärknemise aig.

Veeroja Eda, Mooska talo pernaanõ


Timahavanõ keväjäne püürüspäiv Kaudimäel: taivast satas lumõsaibit. Veeroja Eda pilt

Talv tulõ hindä säläst maaha raputa2018-03-27T12:32:10+03:00

Sepp sai tükü keväjät pildi pääle

Rõugõ sepä Reemanni Piitre vasara alt tulõva päämidselt kirvõ ja muu palkmaja ehitämises tarviligu tüüriista. A perämädsel aol om Piitrel tekkünü sääne hobi, et ku mõni sillembä teräga kirvõs valmis saa, tege tä tuust pildi, kon pääle kirvõ ka muud põnõvat pääl. Nigu näütüses seo pilt, kon kirvõterä pääl peegeldüs tükükene keväjäst Võromaad.

«Kirvõ pind ei piäki nii sille olõma, a mul ei olõ keerulinõ naid niimuudu tetä. Ja ku pind om sääne illos, sis mullõ miildüs vahepääl vimkaga pilte tetä,» seletäs Reemanni Piitre.

Pildistämist ei olõ Piitre opnu ja uma pildi tege tä telefoniga. Krutskiga pilte tegemine sai alostusõ niimuudu, et tä võtt’ ütskõrd valmissaanut kirvõst üles, a pildistäjä näpu jäivä kirvõterä peegeldüste. Sis nakas’ki tä rakurssi kaema ja avast’, et saa tetä pilte, kon kirvõlõ lisas muudki pääl.

Säändsit pilte pand Piitre Mol’ovihku (Facebook) üles. Tsipa iks ka tuu peräst, et umma tüüd tutvusta. «Kes tuu muu iks pini handa kergütäs, esi piät hoolõn olõma. Ja mõni kundõ om tulnu kah Mol’ovihu kaudu,» seletäs tä.

Sääl Mol’ovihun om üts riikevahelinõ kirvõfoorum, kohe ei lubata panda muid pilte ku õnnõ kirvist. Mässumiilne Rõugõ sepp nakas’ sinnä ummi pilte üles pandma ja kirot’ pildi ala tuu, midä kirvõterä peegeldüsest nätä saa. Nii ommaki täl sääl foorumin üllen esimuudu nimmiga pildi. Üte peegeldüse pääl om nätä tsiklit, pildi allkiräs om: «Ma tiiä, et tan ei või muid pilte näüdätä, a minno ei huvita, ma näütä teile iks umma tsiklit.»

Päält tsikli om tä niimuudu näüdänü ka uma grillikua vanna maakivisaina, savvusanna, vanna kõivu ja no sis tükükeist keväjät. Piitre piltel lätt kirvõfoorumin nii häste, et kolmõl kõrral om timä tett pilt olnu sääl ka tagapõh’a-pildis. Tuu om suur au ja tuud suurt tagapõh’a-pilti vahetõdas egä kolmõ-nelä päävä takast vahtsõ pildi vasta vällä.

Kõik kirvõ pildi pääle ei saa

«Kirvit tii ma nii pall’o, et kõiki ei jõvva pildistä,» jõud Piitre jutuga uma põhitüü mano. Palkmaja ehitämise man tarviliidsi tüüriistu tehassõ ei tii, noid tegevä õnnõ sepä. Piitre tege tüüriistu päämidselt Soomõ ja Norra hulgiteljile.

Põnnõv om tuu man, et egäl maal omma esimuudu ehitüskombõ ja tüüriista kah tsipa esimuudu. «Omma Soomõ tüüpi kirvõ, Norra tüüpi kirvõ, Ameerika tüüpi kirvõ, Rootsi tüüpi kirvõ. Üts ja sama tüü, a tarvitõdas esi suurusõ ja esi kaaluga kirvõst,» kõnõlõs Reemanni Piitre.

Kokko om esi sorti kirvit, midä Piitre tege, uma 20–30. Täpsele tä näid lugõnu ei olõ. Keväjäpildi kirvõs om Soomõ tüüpi tüüriist. Säändsega tahvitsõdas palkmaja saina sirgõs.

Rahmani Jan


Pilt, kon kirvõterä pääl peegeldäs keväjäne aig. Säändsit krutskiga pilte tege Reemanni Piitre uma telefoniga ja pand internetti üles. Mitmõ kirvõpildi, kon muudki pääl, omma varrampagi helevüst tekütänü. Reemanni Piitre pilt


Sepp Reemanni Piitre uman sepikuan kirvõst tegemän. Vasaraga käsi liigus nii kipõstõ, et tuud om esiki pildi päält nätä. Rahmani Jani pilt

Sepp sai tükü keväjät pildi pääle2018-03-27T12:30:18+03:00
Go to Top