Mälehtüsjutt
Puhka rahun, hää sõbõr!
Säinasti Asta sündü hingipääväl ja läts’ är imäkeelepääväl. Noil päivil om timäst kõnõldõn märgiline tähendüs.Maatütrik Asta naas’ väega noorõlt rassõt maatüüd tegemä. Kõkkõ tekk’ tä hingega. Olkõ majandin eläjit tallitadõn, ummi latsi kasvatadõn, tüü ja latsi kõrvalt Väimälän zootehnikus oppõn, pääle kuundamist talumajapidämist arõndadõn, pensionipõlvõn kirätüüd teten. Inemine, kes eläjist ja latsist huul, ei saa ilmangi olla halv. Asta andsõ elo viiele latsõlõ, näist neli – kolm poiga ja tütar – sündü abielost Ennoga. Nii et Asta oll’ viiekõrdnõ imä, 16kõrdnõ vanaimä ja 13kõrdnõ vanavanaimä. Määne rikkus!
Elo sundsõ sakõstõ elopaika vahetama, Peri külä Põlvamaal jäi perämädses. Sääl elli Säinasti 2005. aastast. Tuust aost pääle olõ ma näid tundnu. Nä mõlõmba olli virga kirätüü tegijä nii Umalõ Lehele ku Eesti Rahva Muusõumilõ, Asta talurahvamuusõumi välläandilõ kah. Asta oll’ sündünü, koolin käünü ja tüüd alustanu Mulgimaal, ummõtõ es jää tä võro keelega hättä. Timä juttõ lugõdõn es saa mitte tõsitsõs jäiä. Tä mõistsõ egäst olukõrrast nal’aterä üles löüdä. Nal’aviskaminõ om jo umaette and, midä egäleütele ei olõ antu. Uma mehe Enno kotsilõ ütel’ Asta: värsisepp. Pikä luulõtusõ, mis Enno oll’ kirotanu kalli abikaasa mälestüses, sai Asta üten rahupaika.
Seo keväja edimädsel pääväl saadõti üts väärt eesti naanõ Rosma kalmuliiva ala puhkama. Keväjäne oll’ Säinasti Asta olõminõ kah – pääväpaistõlinõ ja lämmi.
Valpri Liina