Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

6. kiri. Har’otuisi pääajolõ

Nigu muudsalõ aolõ kombõs, om mi maja all kah autidõ saisuplats. Neläaastanõ Kõu vahepääl küsüs, mis seo platsi all om. Ütle vasta, et muld. Poig jää-i rahulõ ja nii läämi kiht kihi kaupa edesi, kooni jõvvami maa tuumani ja säält joba tõõsõlõ poolõ maakerrä.

Saisuplatsi ussõ pääl om mu meelest väega vahva silt: «Kalli elänigu! 1. Olkõ hää, pankõ ummi autit õnnõ teile ette nättü kotusõ pääle. 2. Olkõ hää, ärke pankõ autit saisuplatsi liikmisteie pääle. Ku piäti naist säädüisist kinni, ei piä nakkama tiika egäsugumaidsi asjo arotama.» Olõ-i sääne harilik nigu «Võlssi pantu autu viiäs är!» vai «Võlssi pantu autu umanik piät trahvi masma!». Innembi pand mõtlõma.

Ku ma silti edimäst kõrda loi, sis tull’ päähä kõiksugumaidsi mõttit. Määndse omma nuu arotusõ, miä är jääse, ku autu õigõ kotusõ pääle panõt? Ja määndsit arotuisi tulõ pitä iks, huulmada tuust, et kõik õigõlõ tiit? Ku edimädse huuga võinu arvada, et massina õigõ kotusõ pääle pandminõ avitas är hoita jutuajamist kur’a naabriga, sis as’a pääle pikembäle märken sai arvo, et kinkagi tii pääle pant autu võinu tuvva vahtsõ tutvusõ ja mille mitte ka sõprustsõõri.

Ummi hahkõ ajorakkõ liigutaminõ, näile kuurmusõ andminõ ollõv kasulik. Olõ kuuldnu soovituisi ristsõnno tetä vai malõt mängi. Hoit ajo vormin ja ei lasõ Alzheimerit ligi. Ma olõ kah perämädsel aol malõt mängnü – lihtsäle miildüs ja ei olõ ka halv, ku Alzheimerit mõni aastak edesi õnnistus tougada. Silt autokuuri ussõ pääl and’ säändse impulsi, et paar päivä sai malõ asõmõl telekast «Kirgede tormi» kaia, pelgämäldä, et mudsu tummõmbas lätt.

Mõni või no üldä, et tuuperäst ei olõ vaia vällämaalõ kolli, et ussõ päält põnõvat silti lukõ. Tuu või nii olla külh, et Eestingi saa säänestsamma nätä. A ma olõ-i nännü!

La mulţi ani!*

* «Hääd vahtsõt aastakka!» rumeeniä keeli.

Epleri Rain

Kodo lähküst egäpäävädse söögikraami kättesaaminõ om õndsa võimalus. Olkõ leeväpäts otsah vai suidsupakk tühi, hää õks, ku saat kodo ligi poodih är kävvü.

Maapuutõ ellojäämise võtmõsõna paistus olõvat kraadikraam, et ku inemine ost pall’o olt ja viina, sõs om õnn õkva kõiki hoovi pääl. Ka kinnipanõgi-juttõ pääle om õhatu kõgõpäält, et kost sis olt ja suitsu saa, leeväpäts om viil kolmas vai esiki neläs-viies murõ. Sääne arvaminõ tege kurvas.

A ega noidki veidü ei olõ, kelle edimäne murõ om leeväpäts ja muu egäpääväne kraam. Tuu egäpäävädse kraami vällälunastamisõs piät tä maanukah masma korõmbat hinda ku liinah. Maapoodih om ka väikumb kaubavalik. Tuust olnugi-s hätä, maainemine om valmis veidembäga lepmä, a hind om tuu, mis sund muialõ minemä.

Kallis hind tege ka tollõ, et tuugi kaup, mis sisse tuvvas, tulõ alla hinnada. Rahvas tiid tuud väega häste ja osa inemiisi kääväki poodih õnnõ tuud kraami ostmah. Nigu liina puuti minekit, nii ei saa taadki kundõlõ halvas panda, selle et säädüs ei keelä viil kavval ja kokkohoitja olla. Nii olõnõs maapoodi pääväkassa jälki katõliitrilidse Bocki müümisest. Kõrraliidsi söögikorvõ, kon om kraami köögilapist praadilihatüküni, tulõ päävä pääle kolm-neli.

Sääne kauplõminõ suurt tullu ei tuu. Ärimiist huvitas tulu, selle et kirotõt om: ettevõttõ tsiht om tiini tullu. Tõsõl puul väiku poodi letti saistõh paistus mullõ, et tuu pääsüüdläne omgi tulu, üts lõpmada arvosaamalda elläi.

Et sõs ettevõttõ tsiht om tulu. A kas tulul kah määnegi tsiht om? Investiiri, ütlesi arvada ärimiis. A kohe? Konkurentsivõimõ nõstmistõ. A kuimuudu? Kas viil üts konsumeristlik katõdraal liina viirde, selle et liina keskele näid inämb ei mahu? Kaup om näil kõigil ütesugunõ ja kundõ meelütämises mõtõldas ütstõsõ võiki välla egäsugutsit laatõ ja päivi. Tüüliisi om näil kõigil puudu ja palka pakutas kah veidü, selle et kiäki ei teeni tuud tullu nii pall’o, et müüjäle väärilist palka massa. Toss lätt jo konkurentsivõimõ nõstmisõ pääle. A prõlla paistus, et konkurentsih om hoobis tuu, kes piiri veereh ja piiri takah kõgõlõ kraamilõ odavampa hinda pakk.

Ildaaigu märgotõdi pääliinah, et mõistlik olõs maapuutõlõ panda väikumb aktsiis. Tuu massukergendüs piäsi käümä kõgõ kraami kotsilõ. Olõs iks maru maolda külh, ku ollõ-viina saat odavahe kätte, a söögikraami iist massat iks hingehinda.

Kõnõlõ viil tulust. Kas üts protsõnt om tulu? Vai 10 protsõnti? Vai 100? Vai 300? Ku suur tuu tulu piät olõma, et asi hinnäst är tasos? Tah tulõ mängo joba kapitalistlik ahnus, mis inämb õigõhe kellelgi mõistusõperäst ello ellä ei lasõ.

Selge om tuu, et maapoodi oodõtut tullu ei tuu. Maapoodi kinnipandmisõ peräst vaivalt ka kiäki nälga koolõs, a elo lätt rassõmbas külh. Elokõrraldus om vaia rohkõmb läbi märki ja sotsiaaltüütäjil tulõ kah arvada tüüd mano. Ka mälu piäsi paranõma, selle et ku liinah poodih käüt, ei tohe inämb ütski asi meelest minnä. Ja musklit piät kasvatama, selle et hulgal inemiisil tulõ sõita söögikraami perrä bussiga, koti käe otsah. Taarat tulõ kah naada liina vidämä. Väega ilodu olokõrd tulu saamisõ peräst.

Tuuperäst tulõ iks usku ja luuta, et kuuhtüüh maapäälside ja taivaidsi võimõga otsitas ja lövvetäs mõistlik välläpäsemine maapuutõ alalõjäämises. Ja ku nä iks alalõ jääse, sis mõistku inemise näist kah parõmbalõ luku pitä.

Õkva Margit,
müüjä Peri poodist

Ärmi lasõmi esierälidsel juubõliaastal hinnäst

kur’al üles küttä ja viha tii pääle juhti

 
Seo aasta om esieräline. Mi uma riik om pia saa-aastanõ. Kas mõistami esi ka toolõ pasvalõ hinnäst üleväl pitä? Vai om elo jo nii hää, et otsimi tüllü sääl, kon tuud ei olõ.

Vahtsõ aasta edimäidsil tunnõl nakas’ jo mürgü pritsmine pääle. Ku ma edimädsel jaanuaril puutri vallalõ tei ja loi säält, et mi traditsioonõ om tsurgitu, es saa ma terve päiv arvu, mis traditsioonist jutt käü. Järgmidsel pääväl sai tiidä, et vahtsõaastaüüse es mängitä telekah hümni.

Ma olõ kõgõ aasta algamisõ aigu olnu väläh. Nigu inämbüs luudusrahvit, omma eestläse kah iks vahtsõ aasta tulõmist väläh teretänü. Kaenu ilma ja nuhutanu tuult. Et tiidä saia, midä tulõvast aastast uuta. Viimätsil aastil näet külh rohkõmb tuud, kuis värvilidse euro taivahe lindasõ. A hää iks om väläh kõgõ iho ja hengegä tunda, kuis vahtsõnõ aasta naha vaihõlõ roni. Väläh vahtsõ aasta vasta võtminõ om väega vana kommõ.

Ja nii ma es tiiäki, et meil om sääne hümni mängmise traditsioon. Ma mõtli, et tuu oll’ vinneaignõ totalitaarsõ riigi muud. Jo tuu muud võeti uma riigi tagasitegemise aigu üle. Sada aastat tagasi olõ-s viil ammõtlikku hümnigi, raadiost ja televiisorist kõnõlõmada. Mul olõ-i midägi hümni vasta, tuu võinu iks olla. Mu peräst võissi tedä mito kõrda pääväh mängi, a kas hümn olõ-i õnnõ kõgõ tähtsämbide sündmüisi jaos? Kas aastanumbri muutuminõ om nii tähtsä riiklik asi? Tähtsä om tuu, midä mi süämeh hoiami. Kotoh oll’ kõigil vaba voli panda telekas kinni ja laulda esi hümni õkva tuul aol, ku tälle miildüs.

Ma olõ kimmäs, et hätä olnu ka tõisildõ. Ku järgmäne päiv kõrdusõ päält presidendi tervütüst kai, oll’ sääl takah joba paukõ kuulda. Arvada, et ka hümni aigu olõs iks kibõlõjit, kiä raketi paukma ja vilistämä pandnu. Arvada, et ka vähämbält üts inemine olõs tuu pääle lõustakaustah nurisõnu, et mille paugutamisõ aigu hümni mängiti. Ja külh olõs sis kah olnu poliitikit, kiä saanu hindä arvamist vällä nõsta. Olõ-i meil vaia pelädä puutinlaisi vai pagolaisi. Mi esi olõmi hindä kõgõ suurõmba vainlasõ.

A ku hümni mano tagasi tulla, sõs võissi sisu üle ka märgota. Ku edimädse sada aastat om meil vällämaalt sisse tuudu hümn olnu, sõs järgmädse sada võissi hoobis umatettü hümn olla. Egä traditsioon om kunagi kostki algusõ saanu. Nigu telefon om saanu käe ja mõistusõ pikendüses, või ka muial muutuisiga üteh minnä.

Vahtsõnõ hümn tege ka muu ilma jaos as’a selgembäs. Sõs ei saa sündüdä nii nigu minevä suvõ Poolah, ku tõõsõ euruuplasõ es saa arvo, mille võrkpalli EMil Eesti-Soomõ mängu aigu kats kõrda ütte ja samma hümni mängiti. Vai et ku tegemist om üte ja sama riigiga, mille nä sõs umavaihõl võistlõsõ. No piässi iks järgmädses saas aastas umast kandist peri hümni tegemä.

Seo aasta om esieräline. Ärmi lasõmi hinnäst kur’al üles küttä ja viha tii pääle juhti. Olõmi esi kah uma riigi vannusõlõ väärilidselt esierälidse ja ei tsurgi esi juubõliaastat är.

Säinasti Ene,
koolioppaja
Oravilt