Tulnola Hengo sündü 16. rehekuud 1897 Võromaal Navi külän. Timahava saa sis 120 aastakka taast. Latsõn ja noorõn iän oll’ timä nimi Zuhna (Tschuhna) Hugo. 1922. aastagal võtsõ timä kõgõ vahmiiliga talokotusõ Tulno perrä vahtsõs nimes Tulnola ni lisas 1936. aastagal muutsõ tä Hugo Hengos.

Koolin käve tä poiskesen Väimärä Rammuli koolin ja ildamba Võrol Aleksandrõ gümnaasiumin. Seo jäi täl lõpõtamalda ni papõr saamalda selle net oll’ käümän edimäne ilmasõda ja nuur miis sai muidoki võetus Vinne väkke. Sääl sai timäst pia lipnik, tähendäs ohvitsiir. A sõaväläle timä Vinne väen jovva es. Tiinse kompaniipäälikün Pensa kupõrmangun tagavaraväen. 1917. aastaga süküs tõi timä kodomaalõ tagasi. Ku alost’ vabaussõda, sai mihest õkva ohvitsiir kolmandaman rügemendin ja nii ta käve läbi kogo sõatii. Pedi miis õks olõma ausa sõamiis, tühä iist anda es talokotust, a timä sai seo Põlgastõ nukast. Tälle anti kah Vabausrist, I liigi 3. järk. Esi tä suurt arva es hinest ku sõamehest ni kirot’, et timäst iks hääd johtjat olõ es. Oll’ sis tuuga kui oll’.

Egäl johtumisõl oll’ Tulnola edesi sõaväen ja timä panti ammõtilõ Pärno liina 6. rügementi. Sääl tä oll’ ohvitsiir mitmõ kotusõ pääl kooni 1928. aastagani. Sis kutsuti miis Tal’nalõ ja vabaussõa aoluu komitiihe tüühü.

Pärnon oll’ timä 1922 naasõ võtnu ja 1923. aastagal oll’ poig Valdur sündünü.

Tal’nan sai Hengo tutvas taarausu seldskunnaga ni timäst sai usuütisüse Hiis liigõ ja üts seo johtjist. Seo oll’ väega rahvahuse miilt tegemine ja Tulnolalõ oll’ tähtsä nimelt seo: rahvuse vaim ja vaba ni võõrist mõotuisist puhastõt miil.

Kõgõl seol oll’ ots pääl 1940. aastagal. Tulnola tekk’ läbi kõik neo hädä ja õnnõtusõ, miä saiva osas Esti ohvitsiirkunnalõ. A vet täl läts’ viil häste, võid nii üldä: timmä panda es saina viirde, nigu pall’oga näist as’a lätsi.

1945. aastagal sai tä 10 aastakka sunnitüüd ni viis aastakka asomist. Kodomaalõ sai tä tagasi 1956. aastaga süküskuun. Sõs oll’ tä vaivalt elon, kopõrd’ tokiga ja hambit olõ es suun. Ummõtõ oll’ timä tervüse põhi niidä kõva, net sai jala vahtsõst ala ja elli viil kolmkümmend aastakka.

Tulnola Hengo oll’ iks kangõ ja ausa miis. Kõgõpäält esti miis ja nimme taa kohos Esti iin vei tä pääle muu kavvõhõlõ kodokandist, är Võromaalt. A tä om kirjä pandnu mälehtämiisi kooliiäst ja seo om väega hüä vana võro kiil. Pall’o sõnno ni ütlemiisi ja väega antsak lugu, ku latsõ õdagu koolin kutsõ vällä vanahalva ja seo tull’, a peräst oll’ iks hoobis vallasant.

Seo aastak sündümise pääväl 16.10 panti kirätahvli taa maja pääle, kon tä Pärno liinan elli. Tahvle tei valla Hengo latsõlatsõ ni as’a takan oll’ kindral Laidoneri muusõum. Õga mi rahval olõssi ei nii hüäd vabaussõa aoluku, ku seo man ei olõs tüüd tennü Hengo. Tä oll’ külh sääne miis, kiä hinnäst kitä es, a tuu tähendä ei, net tä piäs Võromaal unõhtõt olõma.

Elleri Kalle

Mälehtüstahvli vallategemine 16.10.2017. Pildi pääl Tulnola Hengo latsõlatsõ Tulnola Timo ja Järvekaldi Merike. Heinapuu Andrese pilt

Elleri Kalle kõnõst kirätahvli vallategemise man:

Hengo! Maior Tulnola! Mi olõ taha kokko tulnu, net säädä seo maja saina pääle kirätahvle, net mälehtä so elämist tan majan ja Pärno liinan.

Ma olõ Võromaa miis nigu saaki, mino kodokotus om Vahtsõ-Kasaritsan Verijärve perve pääl. Arvada, net võro kiil oll’ sullõ iks kõgõ lähkümb ja seo om kah mino kiil ni seoperäst ma tan kõnõlõ seon keelen.

Ku nüüd mõtõlda, kuis sa latsõn Tagakülan ellit, ilma ni inemiisi kait ja uma pääga märksed, sis tulõ mullõ miilde aig inne perämäist sõta ku olli ma väikun poikskõsõn koton Verijärve veeren.
Ku olli suurõ päivä, sis ku päiv om kõgõ pikemb ja üü kõgõ lühkümb ja ku inemise egäl puul teki tuld. Sõs üles Haani pääle kaia sis näid kümniid ku mitte satu tulli, üles Vällämäeni vällä. Ma olõ kimmäs, et saaki kaid pall’o kõrdi Vällämäke ni timä takan Munamäke. Seo om mi kodo.

Vet tast Võromaa mäki ni järvi vaihõlt sa sis lätsid, tullid lag’a ilma pääle, sust sai sõamiis, Esti sõamiis. A poiskõsõiä mälehtämise tulli iks jälki miilde – unõl ni vahh’epääl õdangil – ni avidi ellä ja olla. Vet seo om mi võrokõisi muud, et esti as’a tegemise omma meile väega tähtsä ja kõik mi läämi muialõ naid ass’o aama ja uma kodonuka murrõ ni hädä jääse taha kodonukka maaha.

Ummõdõ võit üldä, net Võromaal viil seo ilma aigu om mihepoigi ni tütriid, mi jaos omma iks tähtsä ja pühä Vällämägi ku kah Pääväpüürdmise mägi, Pühäjõgi muidoki meelega mõista. Ti, inneskidse õigõ ja kangõ mihe olõti iks meelen ku mi tulõ kokko pühhi mäki pääle vai Pühäjõõ viirde. Avitagu seo kirätahvli taa maja saina pääl inemiisil iks meelen pitä sinno ni tõisi Võromaa kõvvu poigi kiä omma Esti ello kõvva avitanu!

Ku mi täämbä saisami ütenkuun uma luudusõ iist,

sis om meil viil luutust nätä ilosampa hummõnist.

 
Valimisõ omma är peetü ja jälleki omma luutusõkiire pututanu ilosat maad. Määndse neo luutusõ sis täpsembähe olli, või õnnõ arvada. Ma saa tan kõnõlda õnnõ umahindä uutmiisist noilõ, kiä omma võtnu õnnõs ja vaivas järgmädse neli aastakka seod vangõrd vitä.

Avvustus om väkev jõud

Ma usu avvustusõ kõgõvägevä jõvvu sisse. Oppaja, kiä pidä avvu seen ummi opilaisi, nõstõtas ka opilaisi puult avvu sisse. Poliitik, kiä avvustas inemiisi, ei saa ka uma süämetunnistusõ vasta minnä ja otsusta nigu Pavlovi pini, a pidä hindä seen ja tõisi iist võigõlust, et mi kogokund edesi kestä saanu.

Edesikestmise all piä ma silmän võimõt nätä üle ilma käümän olõvit protsesse ja tetä tuu man asju paiga pääl, uman koton niimuudu, et noidõ tegemiisiga muutus maailm egä pääväga parõmbas paigas. Jah, niimuudu saa.

Ja niimuudu saa õnnõ sis, ku majandusõ kasuminõ ja Exceli tapõl vahetõdas vällä tõisi väärtüisi vasta. Nigu omma inemiisi hääoluindeks ja edesikestmise kasuminõ, mink seen piäs olõma luudusõ alalõhoitminõ ja tsurgit luudusõ praavitaminõ, keskkunda häötävist kihvtest vallalõ ütlemine. Piät olõma võimalus süvvä süüki, miä är ei tapa, a tege terves ja tugõvas. Ja võimalus laskõ kassu luudusligul kirivüsel. A et seod kõkkõ saia, om vajja tahtmist, ja seo piät tulõma ka juhtõ puult.

Peetäs jället plaani

Parhilla om riigin kats suurt projekti arotusõ all, või-olla eski kolm. Üts jälehemb ku tõnõ. Neo omma Rail Baltic, tselluloositehas ja viil vast edimält suulämmistüses kõnõld fosforiidi välläkaibminõ.

Edimäne tege meist hirmsuuri võlgu käen tsiplõja väikuriigi üten perädü suuri keskkunnaprobleemega. Tõõnõ avitas võlgu tsipa tagasi massa, a aja viil suurõmbas keskkunnahäti. Ja kolmas om seo vähähaigusõ perämäne staadium, kon edimädsest tulõvidõ suuri võlgu katmisõs piämi mi kaivandamisõotsussõ hääs kitmä.

Tulipunkt olõ-i paigan

Parhilla ei olõ viil edimäst koppa maa sisse lüüdü. Inemiisi joosutõdas rahuligult saan esi tsihin: pagulasõ, kuunelosäädüs, islam, kristlus, terrorism, sõahirm ja muu mõttõlda pudina. Nuu veevä tulipunkti tähtsä – keskkunna päält veidemb tähtsä pääle. Ku mi täämbä saisami ütitselt uma luudusõ iist, sis om meil luutust viil nätä ilosampa hummõnist. Ku lasõmi hirmõl meid valitsa, sis või selgele ette arvada, miä meist saa. Ja tuud pilti ma tan maalma ei nakka, selle et seo om lihtsäle jäledü, «jälk», ku tsitiiri ütte lukupeetävät kiränikku Pärnumaalt.

Olõ-i ütski pagulanõ ega homo mi vainlanõ, ku mi esi piämi avvu seen kõkkõ elävät ja julgumi vasta saista noilõ, kiä ei avvusta elävät ilma, a tuud, kon valitsõs pümme võim ja ahnus.

A võigõlust pitä ei saa vihaga, selle et teedäki, viha tege pümmes. Meid häötäväle ull’usõlõ tulõ vasta saista targastõ ja külmä pääga.

Saami esi hinnäst muuta

Muutus piät sündümä, a tassakõistõ, inemiisi hindä seen. Egä päiv tulõ meil tetä otsussit, miä paistusõ väiku. Kost mi midä ostami ja muu sääne. A kokko tulõ tuust suur pilt. Talleggi ja Rakvere lihakombinaadi näüte kõnõlõsõ hindä iist. Midä inämb mi toetami paiklikkõ väikuid tuutjit, toda rohkõmb toetami ka kogokunna edenemist. Ku ostat mäntli paikligu umblõja käest, sis hoiat seod inämb, selle et tunnõt tuu asjaga köüdüst. Tuu om hoobis tõistmuudu tunnõ ku sis, ku ostat mäntli poodist vai suurõst firmast, kiä om lasknu tuuta kauba Bangladeshin, masnu umblõjilõ õnnõ kopkit ja kindlustanu kihvti seen tüütämisega näile ka vaivalidsõ surma.

Tulõ tahta püsümä jäiä

Emotsiooni, tundõ omma hää, a näid tulõ mõista kontrolli. Julgus piät olõma saista hindä ja tõisi iist, a mitte tuu man õnnõ ull’uisi teten. Olõma piät mõistminõ kullõlda ja arvo saia ja sis tassakõistõ pakku vällä parõmbat tiid. Mi ütiskund om täämbä nii poolõs lahasnu, et aig om taad kokko kliipmä naada, massa-i taad inämb edesi käristä. Ku mi mõistami nätä õigõt fookust, tulipunkti, sis om seo võimalik. A kiä mi olõmi sis, ku kõik periselt väärtüsligu maaha möömi? Mitte kiäki inämb!

Ku meil om avvustus luudusõ ja hindä vasta, om meil ka kultuursus ja üten tuuga julgõolõk.

Kängsepä Kaija,
luulõtaja