Ruusmaa Vootele (29) om muusikalinõ kujondaja, muusik ja luulõtaja. Tä kirotas tihtsähe ka aolehin-aokirjun muusiga-arvostuisi. Nail päivil saa valmis Vootele edimäne sooloplaat «Audioluule reisipäevik», kon pääl timä reise aigu kirotõdu luulõtusõ üten muusikalidsõ kujondusõga.

Midä ja kon olõt opnu?

Katõ aasta iist lõpõti Tarto Ülikooli Villändi kultuuriakadeemiä džässmuusiga osakunna džässlaulu ala. Tuuperäst võinu jo arvada, et olõ üte kimmä muusigastiili tegijä, a Villändin opmisõ aigu naksi huvvi tundma etendüskunsti esi vormõ vasta.

Olõ hinnäst vällämaal projektõn ja tüütarrin tävvendänü, olõ saanu kuun tüüd tetä esi kunstivaldkundõ inemiisiga.

Määne om su egäpääväne tüü?

Mu egäpäävädse tegemise omma köüdedü muusikaliidsi kujonduisi luumisõ vai esinemiisiga. Perämädse kats aastakka olõ olnu vabakutsõlinõ etendäjä mitmin projektõn. Seo lühkü aoga olõ jõudnu luvva originaalmuusikat tandsu- ja tiatrilavastuisi jaos. Mõnõn noist olõ esi näütlejä kah olnu.

Pia puul aastakka olõ üle käünü umma debüütalbummi «Audioluule reisipäevik», miä piäs õkva vällä tulõma. Tuu om luulõvormin reisipäivik, tsihtpaigus omma Taani, Saksamaa, Poola, Hispaania, Prantsusmaa ja Bulgaaria.

Määndse omma su kõgõ suurõmba saavutusõ?

Eräle ei nõstas üttegi saavutust üles. Innembi olõ rahul parhilladsõ eloga, miä pakk võimalust tetä loomingulist tüüd. Usu, et sääne tundminõ and aimu tuust, et mu valimisõ elon omma hinnäst õigustanu. Olõ eloga rahul ja seo omgi parhillatsõl aol kõgõ suurõmb saavutus.

Ku pall’o om noid, kiä tundva huvvi luulõ ja esimuudu muusiga vasta?

Usu, et nuuri jaos om luulõ ja muusiga saanu kokko räppmuusikan, miä miildüs parhillatsõl aol nuurilõ või-olla kõgõ inämb. Seo muusigastiili tähtsässaaminõ and märki tuust, et luulõ ja muusiga võiva olla ja omma põnõva. Olõ esinenü üten luulõtajidõ Rooste Jürgeni ja Grigorjeva Svetaga ja kuulnu kullõjidõ käest, et muusiga sutt kanda sõnno viil kavvõmbalõ ja muuta kullõjat psükoloogilidsõlt vastavõtlikumbas. Mu jaos omma neo kats kunstivormi tihtsäle köüdedü: luulõn om nii pall’o (sõna)rütmi ja muusikan vastapite nii pall’o luulõt.

Olõt tulõvakeväjädse Uma Pido lavastaja miiskunnan, tiit pido jaos helütüütlüisi. Miä täpsembält plaanin om?

Üten lavastaja Kesoneni Helenaga otsustimi luvva säändse jupikõsõ, miä olõssi nigu raadiost tulnu sünnüpäävätervitüse. Ku märki tuu pääle, et Uma Pido pidä juubõlit, sis sääne vorm passis häste.

Kuimuudu passisõ kokko vana ja vahtsõnõ, näütüses rahvalaul ja elektroonilinõ muusiga?

Tuu või paistu andsak, a inämbüs rahvalaulõ om teno elektroonikalõ alalõ püsünü. Tuuperäst om mu jaos rahvamuusiga ja elektrooniga tihtsäle köüdedü. Suulidsõn vormin olõssi või-olla pall’o luu joba är unõhtõdu.

Mu jaos herätäs elektroonilinõ muusiga vana rahvalaulu vahtsõst ello, and vahtsõ koodi, hengämise. Mi tsipa pelgämi vahtsõt ja vanna sekä, pelgämi esi elokaemiisi kokkopõrkamist. A innembä om naidõ katõ maailma köütmine vai sulataminõ hoobis katõkõnõ vai otsminõ, miä või pakku vahtsõt arvosaamist, vahtsit võimaluisi.

Kost su looming tulõ? Miä pand luuma?

Kõik, miä om ümbretsõõri, hengäs, eläs, säälsaman aja närvi, kraap henge…

Looming om inämbät ku õnnõ hindä vällänäütämine. Loomingu takan om luuja hindätiidmine, luudu hindäst läbilaskminõ, loomingu seen elämine ja tuu mõtõstaminõ.

Eks taa luumisõ protsess om mõnikõrd (hindä) tükke kokkopandminõ, kon man saa kaia nii väkeist juppi ku ka suurõmbat pilti, ku kildamäng ütskõrd kokko saa.

Miä sinno täämbädsen Eestin rõõmsas, miä kurvas tege?

Rõõmsas tege vaikus. Perämädsel aol olõ pall’o käünü suurin liinun. Saa arvo, ku tähtsä om vaikus ja tuuga üten ollõv rahu. Ku olõ Võrol vanõmbil külän, sis mullõ miildüs piniga Kubija järve veeren jalota. Kullõ tuult puiõ ladvun ja kae helkävät järvevett. Seo vakkaollõv rahu võtt tihtipääle pinge maaha.

Kurvas tege tuu, et om tunda hirmu, miä paiguldõ paistus, et om vällä märgit, miä ei olõ peris. Tuuperäst saa kõrrast inämb tähtsäs must ja valgõ ilmanägemine, puuli valiminõ. A elol om pall’o inämb külgi, midä tähele panda ja är tunda. Paistus, et veitüs jääs mõistmist vai tahtmist kullõlda, hinnäst ja tõisi seon muutuvan ütiskunnan tähele panda. Tuu om pandnu inemiisi uman hindätiidmisen kahtlõma vai tuud maaha surbma.

Tuuperäst kiis mi seen määnegi vain, midä mõnõ jõudsalõ umas kasus püürdvä. Mu jaos om hindätiidmine inämbät ku õnnõ rahvas ja vähälik umavaihõlinõ asjost kõnõlõminõ ei vii meid edesi.

Määne om su Võromaa?

Ku rehkendä tuuga, et olõ sündünü Ida-Virumaal Kohtla-Järvel, sis käü mul köüdüsse löüdmine Võromaaga siiämaani. Kuigi tulli Võrolõ joba 12aastadsõlt, otsi siiäni umma paika. Parhillatsõl aol om mu Võromaa mu vanõmba, kiä tan eläse, ja näil püvvä külän kävvü nii tihtsäle, ku saa.

Küsse Rahmani Jan

Ruusmaa Vootele. Rahmani Jani pilt

Om aig anda hindäle aigu pümmega harinõda ja ruttu vähembäs jättä

Süküs. Rõugu rahvas on ütelnü: «Pääväl käändäs mustõmb puul pääle.» Viil omma päiv ja üü ütetasatsõ a pümme aig võtt egä üüga rohkõmb võimust.

Kuul om jõudsa kasumisõ aig. Tasakaalust saa alostusõ mi hää tervüs ja rõõmsa miil. Võta hindä jaos aigu, mine mar’a- vai seenemõtsa ja proovi löüdä tasakaalu ummi kohustuisi ja armsidõ inemiisiga oltu ao vahel; tarõh ja väläh olõki vahel; hengeao ja tüüao vahel; tegüsä ja puhkamisõ ao vahel; trenni ja lebo vahel…

Käänüaig om hää kaia üle, miä suvõ joosul om saanu kuis sügüse hinnäst talvõ vasta valmista. Võta kõllanõ ja rohilinõ villanõ lang, hüdsetükk sannast, mõni leeväpala, kruusiga suula ja mõni verrev sent, kata pää rätiga ja mine pääväperi tennämä ummi huunit, viläpuid, eläjit, maad, kivve ja tiid, midä müüdä käüt.

Ku kodohoovil tsõõr pääl, sis tii sannaahjo tuli ja kõnõla sannakõsõ ja edevanõmbidõga. Sügüsene käänüaig om esä, esäimä ja esäimä esäga nõvvu pidämise aig. Mis mu eloh häste om? Kuis ma saa tuud hääd viil parõmbas? Koh ma parhilla olõ? Määnest ello ma ellä taha ja elä?

Olõ õi tähtsä hinnäst kõik aig sundi ja muuta. Tähtsä om meelerahu. Kõik om nii ku om. Tuu olõ õi hää ega halv. Lihtsäle om nigu om. Kõik om katõ poolõga: hää ni hallus; pümme ni valgõ; miis ni naanõ. Kullõ umma henge!

Sannaahjo võit kodo ümbrest panda viit sorti ossaraagõ: pihlakat, tammõ, kuust, lõhmust ja sarapuud.

Pääle lõunõ tii tsõõr pääle umalõ maalõ: tennä põldu ja mõtsa ja nurmi ja suud; puid ja puhmõ; vett ja kivve. Süü mõni pihlamari ja kae valmis, kost pääle edimäst külmä kibuvitsamarjo saat kor’ata. Tekku õi pääh plaanõ, midä kõkkõ vajja tetä om ja miä kõik tegemäldä om. Kae, ku illos ja võimsa om luudus, luudu ja su elo! Võta tuu ilo vasta ja olõ tenolik!

Innemb päävä kaomist mine sanna.

Pääle sanna võtku õi tuld üles. Anna hindäle aigu pümmega harinõda ja ruttu vähämbäs jättä! Süküs om küllusõ aig. Olõ tenolik!

Veeroja Eda,
Mooska talo pernaanõ