Leisi Heikki (43) om esieräline Tarto kunstnik. Seo kuu alostusõn tull’ trüküst timä raamat, kon seen pildi hallitanuisist juurikist. Heikki pildi omma tunnõdu ka Eestist välänpuul.

Määne om su köüdüs Võromaaga?

Võromaaga om mul peris kimmäs köüdüs. Inämbüs mu suguseltsist om Võromaalt peri ja latsõn sai kõik koolivaheao Võrol vanaimä man oltus.

Ildampa elli veli kah sääl ja sai peris sakõstõ täl külän käütüs, ja muidugi tekkü ka hulga sõpru. Perämäidsil aastil omma külänkäügi Võromaalõ harvõmbas jäänü, a iks kisk sinnäpoolõ kõik aig.

Sul sai valmis raamat «After life», kon seen hulga pilte hallitanuist juurikist. Kuis sa tullit mõttõ pääle säänest kunsti tetä?

Seo sai alostusõ juhussõst, nigu pall’o as’a tan maamuna pääl. Olli unõhtanu kardoka potti ja nuu olli hallitama lännü. Kai, et peris kinä vahtsõnõ elo om sääl tegünü, ja pruuvsõ tuud pildi pääle saia.

Ildampa naksi joba nimme aidvillä hallitussiini kätte jürrä andma. Et seo om egä kõrd vahtsõnõ ja ilmangi ei tiiä, miä säält tulõ, sis huvi õnnõ kasvi.

Kas modelli – kaal, piit jne – ei vingu, et nä piät nii hulga aigu posiirmä?

Looda, et nä ei pahanda, seo om jo kunsti nimel. Ja periselt andva nä jo huugu vahtsõlõ elolõ – hallitusseenele. Siiämaalõ ei olõ nä egäl juhul vingnu ja omma uhkõ, et saava pildi pääle.

Kuis sa esi umma kunsti seletät? Kas sa otsit ello päält surma?

Jo tä jah sääne elotsõõr om. Üte as’a lõpp ja tõõsõ alostus. Või-olla ei olõki vajja ekä asja valla seletä, kül egäüts näge tuud ummamuudu ja või ka lihtsäle ilosist vahtsist mustrist ja värvest häädmiilt tunda.

Su pilte om ka vällämaal tähele pantu. Määndse omma nuu kotussõ, kon su piltest om kõnõld?

Naid pilte panti jah mõnõ aasta iist peris kõvastõ tähele. Naid näütsi näütüses USA tiidüsaokiri WIRED, aolehe Daily Mail, The Huffington Post, The Sun, The Telegraph ja viil väega mitmõ kunsti- ja tiidüsblogi. Ja muidoki Eesti lehe ja aokirä omma naid är trüknü.

Midä sa pääle hallituspilte viil tiit?

Pääle pildistämise miildüs mullõ väega ka tsehkendä. Parhilla käügi kõva tüü vahtsõ näütüseprojekti jaos.

Olõ opnu kujoragojas, a kah’os jääs seo tüü jaos kõrrast veidemb aigu. A kunagi võta jäl meisli ja vasara kätte ja nakka ka kivvi ragoma.
Seon raamatun omma kah mõnõ kujo seen, lõiksi nä kaalist vällä ja lasi hallitama minnä.

Kuis kunstnik parhilla är eläs?

Eks taa keerolinõ om. Mõnikõrd lätt parõmbalõ, sis jälki piät ka muid töid tegemä, et vorsti leevä pääle saia.
Seo raamat sai kah vällä ant Huuandja ütsirahastusõ abiga. Suur teno kõigilõ, kiä tukõ ja huugu anni!

Küsse Rahmani Jan

Autoportree. Leisi Heikki om hinnäst pildistänü üten väiku autoga. Leisi Heikki pilt

Leisi Heikki tett nimeldä pilt. Modellis om piit.

Biitlide laulun küsütäs: kas sul om minnu viil vajja, ku ma olõ 64?

Maaelu nakkas muutuma. Esiki perekunna seen eletäs maal tõistsugust ellu ku põlvkund-kats tagasi. Sis eleti ütenkuun ja ütesugumast ellu. A parhilla om egälütel sõidumassin ja sääne ütiskunna kõrraldus, et saa ellä esi ellu ka perre sisen.

Näütüses või miis ellä maatüüst, tetä talvõs puid, tallita eläjit, tetä haina ja olla egä päiv uma koduga köüdet. Ellä traditsioonilist maaellu. A naanõ, kiä käü liina tüüle, eläs nigu liinaellu. Perän tüüd olõ-i jõudu inämb pall’u kodu man tetä. Sõitminõ väsütäs, tüüandja liinan uut, et annat umma vapa aigu lisas, tulõt suvõpäivile ja seltskunda. Nii juhtus, et aigu ütenkuun ilma asju aruta vai valla kõnõlda nigu ei olõki.

Rahuligu elu luutus

Ku ma olli 19, õnnistu kuu aigu Roodsin sõbra man ellä. Tuu aig andsõ üten kimmä tundõ, et säänest maaellu taha ma kah. Et olõs pääle tüüd aigu ka sõpruga kokku saia (ja ka sõprul olõs aigu), ütenkuun midägi ette võtta, nätä luudust hindä ümbre ja lihtsäle elust mõtõlda. Roodsi sõprul oll’ aigu hulga asju üten perrega tetä: egä päiv üten süvvä ja kohvi juvva, tähtpäivi pitä, vannul sugulaisil külän kävvü.

Esieränis jäi miilde, kuis sääl tetti hääd kuuntüüd. Sõbral ja timä tutval oll’ suvõs katõ pääle kõrraldõt nii, et nä mõlõmba veivä uma piimäkar’a suvõpaika, kon üts tallit’kats nädälit ka tõõsõ karja ja sis tõnõ võtt’katõ nädäli peräst tüüjäre üle. Katõ vaba nädäliga sai tetä midägi muud: minnä reisile vai kavvõmbalõ kalla püüdmä, tetä aian suurõmbit töid vai kõpitsa kodu man huunit.
Ku latsõ väiku olli, tundu mullõ, et säänest rahulist maaellu, nigu Roodsin nätä sai, om ka Võrumaal võimalik ellä. A nüüt tunnus kõrrast inämb, et tuust rahulikust maaelust inämb asja ei saa. Kas tõtõstõ tulõ kipõ liinaeluga saman huun ka maal ellä?

Inemine vai kodanik

Sõbõr, kiä maal eläs, saat õdagu kümne aigu kirä, et kirotas projekti arvuannõt. Tõõnõ sõbõr kõnõlõs õdagudsõ trenni tegemise aol, et tä piät kesküüs, nelä tunni peräst, taotlusõ är saatma. Ja asi ei olõ tuu jaos, et hindäle palka manu saia, a tuujaos, et maaelu ülepää väikun paigan pidämä jäänü. Et olnu ütitsit tegemiisi kõgõlõ kogukunnalõ ja küläle. Ütidse tegemise omma väega tähtsä normaalsõ elukõrraldusõ elun hoitmisõs. Ei olõ hää, ku egäüts uman oosõn kükütäs.

Uudissist kuulõt iks inemises olõmisõ asõmõl inämb juttu kodanikus olõmisõst ja tuuga üten tulõvist kohustuisist. Ütskõrd kõlistõdi mullõ võõra numbri päält ja pakuti egäsugutsit vitamiine. Väga hää ja massulda pidi nuu olõma. Ku ma sõs huvvi tundsõ, kuimuudu näil asi kõrraldõt om, sai vastussõs, et saatmiskulu tulõ iks esi massa. Ja tuu es olõ väega otav. Egäsugumadsõ ümbrekõrraldamisõ, digiriigi võimalusõ ja vabakaubandusõ vilä ajava pää segi esiki nooril, mis sis viil vanõmbist inemiisist kõnõlda.

Valitsõmisõ ümbrekõrraldaminõ tege mu vallast üte suurõ mammutvalla, mink piire ja inemiisi ma ei tunnõ. Pensioni-ikä tahetas nõsta säitsmekümne aasta pääle. Eestin elävä inemise jääse vanõmbas – miä tetä. Et riiki saas pitä, om vajja asju ümbre säädi. Olõ-i mi ju Roodsi riik, kon eläs 9 miljonni inemist ja om pall’u inämb massumasjit.

A õks. Mullõ tunnus, et kipõ muutmisõ ja ümbrekõrraldusõ ei tii inemiisi rahulikumbas ja õnnõlikumbas. Muiduki om noid, kiä läävä väega virka muutmiisiga üten, a om ka noid, kiä ei suta nii kipõstõ tõistmuudu harinõda.

Keskigä pand kuurma olgõ pääle

Inemise elutsõõrin om keskigä kõgõ suurõmba kuurmaga: om tüü, vastutus latsi koolitamisõ ja inemises kasvatamisõ iist. Ütiskunna hoitminõ taht umma. Om kõgõ õigõmb aig opada latsilõ hindä üllen pidämist ja tuud, miä ilman tähtsä. Ku om võetu kodulain, sis tulõ seo tagasimasmisõga hoolõn olla. Ja miä tetä, tervüse nõrgõmba kotussõ nakkasõ kah tunda andma.

Mõnõn perren om rahulikust maaelust saanuki jo kipõ liinaelu. Päävän sõidõtas maaha hulk kilomiitriid: om vajja saia latsõ ütele poolõ latsiaida, tõistõ tsihti kuuli, esi kolmandalõ poolõ tüüle.
Elu muutus rutõmbalõ, ku tiidläse sutva uuri asju mõjju inemise mõistusõlõ ja kihäle.

Nii et kunagidsõ Briti poppbändi The Beatles laulusõna kõlbasõ väega häste perrä märkmises: kas sul om viil minnu vajja, kas sa viil annat mullõ süvvä, ku ma olõ kuuskümmend neli? Tuul juhul, ku seolõ kipõlõ oldas vasta pidänü.

Peris ligihüs ja huulminõ

Tummõ noodiga taha-i lõpõta. Mul om miilde jäänü üte sotsiaaltüütäjä artikli, midä loi minevä jõulu aigu. Tä kiruç, et egäle poolõ vällämaalõ sõitmisõ asõmõl võissi inemise inämb külän kävvü ummil maal elävil vanõmbil ja sugulaisil. Nuu eläse sakõstõ ütsindä ja tõisist ärlõigatult, näil om inämb vajja tõisi inemiisi ja läbikäümist. Huulmada kõigist tehnigavidinist ja ümbrekõrralduisist om inemine iks samas jäänü. Täl om vajja peris ligihüst, huulmist, tähelepandmist. Neo omma elun vähembält sama tähtsä ku ID-kaardi lugõja. Hääd sõnna saa iks tõsõ inemise, mitte tehniga käest.

Tasus võtta aig maaha ja minnä vanõmbilõ küllä. Tetä ütenkuun kruus hääd tiivett, kütsä kuuki. Uuri suguvõsa kotsilõ, laskõ latsõlatsil ja vanõmbil parõmbalõ tutvas saia. Näide käest om pall’u oppi. Nä omma säändsel aol kasunu ja elulõ vasta pidänü, et inämbüisi om näil tõõnõtõist vajja ka kuvvõkümne nelä aastadsõlt ja nä tegevä iks tõõnõtõõsõlõ süvvä.

Kärgenbergi Helina (36),
Loona talu pernaanõ,
katõ põhikooli-iän latsõ imä