27. mahlakuu pääväl peeti Sännän edimäst Jaigi-nimelist võrokeelitside juttõ kõnõlõmisõ päivä. Latsi kutsuti lugõma ja tukast sugõmist es piä pelgämä – kõik osalidsõ olli kuun oppajaga inne tulõkit har’otanu.

Jutupajatajit oll’ kokko 28 ja nä tulli Osolast, Haanist, Antslast, Kääpält, Harglõst, Mõnistõst, Vilustõst, Krabilt, Oravilt, Võrost ja Tartost.

Juttõ kõnõldi Sännä kultuurimõisa saalin – tuunsaman mõisan tilbõnd’ inämb ku saa aasta iist Jaigi Juhan umal esäl perän ja kullõl’ kodokandi inemiisi juttõ.

Üles astõ pall’o häid kõnõlõjit ja mitund last või esiki nimmada jutukõnõlõmisõ eksperdis – nimä panni kõva helü ja julgõ silmäga terve saali hinnäst kullõma. Tuud saali pruuk Sännä kultuurimõis ka kinonäütämises ja mitu kõrda olõs lava pääle tõmmatu kinolina takast võinu jutõst peri pinne, vanamuttõ vai rebäsit vällä karada. Kullõjidõ hulgast tull’ sakõstõ häätahtlikkõ naarupahvakit. Et parõmbidõ kullõlda, sai silmä kinni panda vai saali sainan vannu ahjõ kaia. Juttõ vahelõ mängse pilli Lepassoni Kadri.

Ku ma lats olli, sõs säänest asja es tetä. A sõs es olõ säänest kõrda tettüt mõisat kah viil ja koskil harilikun aulan olõs ka väega hallõ olnu juttõ kullõlda ja radikit vahti.

Vast tilbõnd’ Jaigi vaim tuupäiv kah sääl mõisan ja sai vahtsit juttõ mano.

Kuslapuu Kaisa

Väiku jutukõnõlõja ja näide juhendaja Sännä kultuurimõisa saalin. Rahmani Jani pilt

Ku umal aol tunnõt ettekuulutaja Vana-Kordo olõs ütelnü, et kunagi tulõva siist- ja säältpuult maakerrä mi maalõ kokko mehe, et oppi hariligu palksaina ragomist, ei olõs tedä kiäki usknu. Ummõhtõgi om tuu aig käen: mahlakuu perämädsel nädälil oll’ 12 säänest ilmahulgust Moosten ja mujjal Vanal-Võromaal, et mi kandi vanakombõlist ehitüstüüd oppi ja mi paigaga tutvas saia.

Vanaajamaja keskus Moosten. Seltskund toimõndas välän. Katusõlda telgi all kasus sain, tõõnõ palgirida om õkva pääle saanu.

Tõõnõ seltskund tege midägi tüükuan seen. Nimä ehitäse tõist sannakõist. Tan om sain saanu joba viis rita. Saina omma sirgõ, kirvõga tahvitsõdu, nuka omma kah sirgõ, kalahannatapiga. Käävä traditsioonilidsõ sanna ragomisõ kursusõ ja opja omma kõik puha vällämaalt. Opatas inglüse keelen.

Oppus palgi ja paprõ pääl

Kolm miist, kirvõ käen, omma üte palgi vara kallal. Juhendaja Palolilli Margus, kõrvaklapi pään, astus mano. Näütäs, kuis vara põhja kirvõga hööveldä. Mehe kaesõ hoolõga, uurva, pruuvva. Sõnno ei olõ vajjagi.

Kutsu juhendaja kõrras hindä mano. Puhkamisnukan võtt Palolill kõrvaklapi pääst.

«Sääne riikevahelinõ palgi ragomisõ koolitus om tah joba neländät kõrda,» seletäs tä. «Rahvas tulõ üle ilma kokko ja nakkas opma.»

Kuis tuu rahvas siiä tulla mõist? Puutüühuviliidsi siän teedüs iks liigus. Puutüü-uurja ja oppaja, Vanaajamaja üts asotaja Uus Andres käü küländ pall’o vällämaal puutüü huviliidsi kokkosaamisil ja säält sis saava tahtja teedä, et vanaperälist ehitüstüüd saa Moosten oppi. Suurõmba huvilidsõ jõudva kursuisilõ.

«Päämine om õks puutüühuvi. Muial maailmah om kirvõga palgiragominõ rohkõmb är häönü ku meil,» võtt Palolill kokko tuu, miä rahvast siiä tõmbas.

Puutüüd mõist mõni kursant veidemb, mõni rohkõmb. A kõigilõ tulõ midägi selges opada. Palolill om miihile hulga asjo är kõnõlnu (teooria), parhilla lask tüüriistuga kõnõldut perrä pruuvi (praktika).

«Ega mi otsast lõpuni midägi valmis ei jõvva. Üts sannakõnõ om seeh poolõlõ, tõõnõ väläh alostõt. A proovi õks otsast lõpuni näile paprõ pääl opada,» seletäs tä.

Tüüle lisas saava kursuslasõ ka paigapäälist kultuuri nätä. Egä õdak om määnegi programm, kohe külälise omma lahkõlõ pallõldu. Perämädsel pääväl läävä kõik nigu üts miis savvusanna. «Mõni om peris edimäst kõrda sannah, ütles: võeh, kuis ti jõvvat!»

Avitas jutust. Palolill pand kõrvaklapi päähä tagasi.

Seltskund om kirriv

Välän juhendas miihi Mustmaa Mikk. Midä tan sis tetäs?

«Nakkami pääle palgi sirgõs tahvitsõmisõst. Kõgõpäält kõnõldas ka tuud, kuis palki valli, määndse omma lahkõ ja kõvõrusõ, kohepoole nuu tulõ käändä. Samm-sammult kaemi edesi,» seletäs Mustmaa Mikk.

Kursusõ omma kuus päivä, a tuu aoga väega korgõt sannakõist valmis ei saia. Päämine om iks oppaminõ.

Seltskund, kiä siiä om kogonõnu, om kirriv. «Üle maamuna omma: Ameerikast, Austraaliast, suumlaisi, lätläne, prantslanõ, poolakas,» lugõ Mustmaa Mikk ette kõik, kiä päähä kargasõ.

Habõspakan Lätimaalt

Kas kiäki tan vinne kiilt mõist? Lätläne vast iks mõist, juhatas Mustmaa Mikk mu üte suurõ habõnaga mehe mano.

Lätläse nimi om Ozolsi Mikelis, mi keeli sis Tammõ Mikk. A ei taha vinne kiil täl vällä tulla, nii nigu mul inglüse kiil. Siski jõvvami kipõstõ kokkolepmiseni: ma küsü vinne keeli, lätläne vastas inglüse keeli.

– Ooda, kostkotsilt?

– Aolehest, gazeeta.

– Mis kotussõst?

– Võro.

– Ei tiiä säänest kotust!

Mikelis kitt kursuisi: «Seo om väega äge kursus ja suur teno kõrraldajilõ.»

– Kas Lätin sis säändsit kursuisi ei tetä?

– Viil ei tetä, a ma mõtlõ, et tulõvikun piäs üte traditsioonilidsõ läti ehitüse kursusõ tegemä.

– Läti ehitüskunst om sis kuigi tõistmuudu ku tan?

– Väega samasugunõ, vaiht om veidü. A omma esi paigun vaihõ, nii nigu Eestingi.

– A savvusanna iks Lätin omma?

– Jah, mu sõbral om savvusann ja mullõ väega miildüs.

Vanaajamaja keskus Moosten. Mehe jääse tüüd tegemä ja opma: mi kandi kombist aimu saama ja tuud tarkust ilma pite lakja viimä.

Rahmani Jan

Palolilli Margus (kõrvaklappõga) näütäs kursuslaisilõ, kuimuudu kirvõga vara põhja tasatsõmbas hööveldä. Rahmani Jani pilt