Tegüsit inemiisi om vaia inämb kittä
Seon lehen om juttu mitmõst inemisest, kiä ajasõ umma asja suurõ himo ja pühendümisega: lauluoppaja, kultuuriperändi hoitja, kimmä naiskodokaitsja, hää lõõdsamängjä…
Väega illos, ku tegüsä ja andõka inemise mõnikõrd ka kittä ja avvohindu saava. Kitmist ei olõ kunagi ülearvo, ku inemine midägi häste mõist tetä ja tuud süämest tege.
Viil üts tähtsä asi: kitmä piät õkva. Ka tegüsäl inemisel om vaia tiidmist, tunnõt, et timä ja timä tegemise omma inemiisi jaos tähtsä. Sis tä saa väke uma as’a edesiajamisõs.
Sis om kehväste lännü, ku avvomärk vai preemiä tulõ Austraalialõ perrä saata vai ku esieränis kehväste lätt, sis kirstu üten panda.
Ka tuu olõ-i määnegi õigõ asi, ku inemine piät kõgõ uma tegüsä elo koonõrdama, selle et om tennü inämb priitahtlikku ku palgatüüd ja preemiäraha nakkasõ konto pääle pudõnõma 75 aasta juubõlis.
Nuu omma mi uma inemise, kiä hoitva ello üllen ja/vai tegevä uma loominguga elo rõõmsas. Hoiami näid!
Harju Ülle
päätoimõndaja