Anti ja hüürläseviu
(Naisist ja hüürläisist kõnõlõmada)
Minevä nädäli helist’ mullõ mu EPA kursaveli ja küsse: kas om olõman sääne kull nigu hüürläseviu. Ma kiti perrä: mille ei, tuu om jo jahimehe käsiraamatun sisen ja kangõst kaitsõ all. Kursaveli (Anti) es olõ tedä säält löüdnü. Mul tegüsi asja vasta huvi ja kai mõlõmba raamatu läbi. Vanan tõtõstõ es olõ, vahtsõst loi ma sis Antilõ ette:
a) nimi om täl Pernis apivorus, eesti keeli mu meelest mesiläseõgija;
b) värm om tummõpruunist nika ku valgõni;
c) Eestin ollõv 900–1300 paari haudman (mu arust tuud nii väega veidü ei olõki, kuigi raamat ütläs, et om veidü. Norran ei ollõv üttegi);
d) juuni algusõs munõs kats munna, mitte inämb;
e) vainlasõ ollõv: kaljukodas, kanakull, rabapistrik, kassikakk, kivinugis ja pesukaru. Nii et peaaigu nuusama kiä kotun kannu murdva.
Asja imelik puul oll’ tuu, et Anti oll’ edimält haardnu püssä, et kull om tullu kannu murdma. Ma olli tedä õnnõs mitu kõrda manitsõnu, et egä kull kannu ei murra.
Nii sis oll’gi Anti nakanu pikksilmäga uurma, et tuu kull sabitsõs maan nigu kana ja kakk maa seest hüürläisi vällä.
Nii asi arõni, et nuur (varsti 70) naturalist oll’ puul pääväkeist läbi pikksilmätoru uurnu hüürläseviu lavvakombiid ja lugõnu timä suutäüsi. Perän, ku viu minemä linnas’, võtnu kirvõ ja nakanu kõo juuri purus raguma, et viu saanu söögile parembalõ manu.
Sis oll’ tullu säält pesäst säidse vaprat ja pandnu Antilõ õkvalt näkku. Sääne asi tälle muiduki es miildü ja vallus oll’ kah, nii et mehitsiidõ näovõrõ pähä ja leeklambist tuli pesä pääle.
Silmä muiduki paistiva kinni ja tõnõ päiv läts’ kangõ miis poodi manu sosku perrä, et kompressi tetä vai nii.
Poodi man, teedäki, oll’ naisi nigu alati ja noidõ tõlgõndus asja kotsilõ oll’ sääne, et näet, naanõ kuuli täl är ja nüüd juu nii hirmsalõ, et silmäki joba kinni paistõnu.
Et ilma naisilda lätt õks elu hukka. Pini hand sai kergitedüs.
Jah, Antil Anti õigus (maaumaniku uma), naisil naisi õigus, aga hüürläseviu tull’ kah umma õigust nõudma. Et mille Anti timä sahvri tühäs tekk’, täl oll’ arvõstõt nädäli ao söögiga.
Läts’ kui läts’, aga Anti om nüüt hüürläseviuga suur sõbõr.
Loodami, et viu löüd varsti mõnõ vahtsõ hüürläsepesä ja söögipuudust täl timahava pellädä ei olõ.
Kohes sis hüürläisi õigus jäi? Ma pea näide kaitsõs nimmama, et ega nimä asjanda joht nõklama ei tulõ.
Vot tuu õigusõga om viil, et kui ütte liiki tegünes ülearu pall’u, sis kutsutas tuud asja ökokatastroofis. Ja ökokatastroof om nigu sõasaisukõrd: kõik õigusõ kaotasõ kehtivusõ. Hüürläisiga timahava õkvalt nii omgi.
Inemise ka vahel kurtva, et ei olõ õigust ilman…
Pulga Jaan,
talu- ja luudusõmiis
Hüürläseviu (mõnõl puul üteldäs ka vasklasõviu vai miiviu) lindaman. Sellise Urmasõ pilt.
