Inemise omma üle kõgõ

Eelarvamisfestivali ütel mõttõtalgol arotõdi, kuis vahtsõ tulõja ja vana olõja maal läbi saava ni ütstõõsõlõ abis saanu olla.

Inne tuud kuuli hääd muudu, kuis tetä vaiht elopõlitsõl maainemisel ja liinast maalõ elämä tulnul. Ku täämbä maainemine inämb eläjit ei piä, sõs liinast maalõ elämä tulnu pidävä lambit ja kitsi ja lehmi ja hobõsit. A Misso vallan om nii ütte ku tõist, uskmada pikä aoluuga Nopri talo ja säidse aastat tagasi Pärnu liinast tulnu Andri-Peedo talo rahvas. Kumbki tege umma, a ütenkuun saadõtas kaup Eesti puutõ pite lakja.

Tsiistre nukk Misso vallan kuts võro keele ja meele huviliidsi Kaika suvõülikuuli. Käüge är sääl maailma veere pääl ja näeti, et ei olõ säänest asja nigu «veeremaa». Ku omma herksä inemise, sõs om kõik võimalik.

Säinasti Ene
Säinasti Ene,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Inemise omma üle kõgõ2016-08-09T10:02:26+03:00

Tossu Tilda pajatusõ

Vanaimä ja hiire

Vanaimä tarõst kostõ paprõkrõbinat. Pojatütär trehväs’ tuud ussõ takan kuulma ja juusk’ vällä vanaesä mano, kes muro pääl vikatit pinse.
«Vanaesä, vanaesä, vanaimä tarõn omma hiire. Krõbistasõ mis jälle,» kaivas’ lats.

«Peläku-i midägi, latsõkõnõ,» trüüste vanaesä. «Vanaimä vaht Ameeriga siipi ja sääl man jõhkatas kompvekke süvvä. Tuu krõpin tulõ kompvegipaprist.»

Liivast pudõr

Sõa-aol oll’ elo väega vaenõ. Talomiis läts’ laatu, ost’ kotitävve jahhu: saa leeväpätsi kütsä ja jakkus suurõ perre viiele latsõlõ pudros kah.

Kodotii pääl vankrin koti pääl istõn mõtõl’ miis, mille taa jahu nii külm ja kalg om. Tull’ vällä, et kaupmiis oll’ tälle jahu asõmõl liiva möönü. Miil hapu: liivast putro ei keedä! Jahust ja rahast ilma, petjä kaupmiis umma tiid lännu.

Üts väiku trüüst oll’: vast löüdü mõni ull pääle timä viil.

Tossu Tilda pajatusõ2016-08-10T09:31:23+03:00

Kuis vorst kätte saia

Nakas’ tulõma mu vanaimä sünnüpäiv. Nigu õks, olli suurõ valmistamisõ ussõ iin. Poodist oll’ vaia tuvva saladikraami, puuvilju, midägi soolast ja makõt kah.

Nii läts’ki vanaimä liina puuti. Ütest poodist võtsõ üte as’a, tõsõst tõsõ.

Lõpus jäi viil üts puut, kost tull’ osta lihakraami ja saladi sisse mänestki vorsti kah. Kauba iist mastu, võtsõ vanaimä asja kätte ja nakas’ autu manu minemä. Nigu kiustõ sattõ vorst üsäst maha ja viirdü autu ala. Vanaimä kumard’ ütelt puult ja kai tõsõlt puult, no kuigi ei küünü vorstini. Mõtõl’, et sõit autuga vähä edesi, kül sõs saa vorsti kätte. Nii tegigi.

Ku vorst käen, nägi vanaimä, et timä kõrval sais autu, kon om juht seen. Tuu miis nägi vanaimä kumardamist ja vorstikaemist päält. Vanaimäl oll’ väega häpe. Naarat’ autujuhilõ, kobisi ruttu autulõ ja sõitsõ kodu.

Kotun kõnõl’ meile, kuis tä autu alt vorsti otsõ, ja lubasi, et ei lää mitte kunagi ilma kotilda puuti.

Runtali Robert

Kuis vorst kätte saia2016-08-08T19:16:23+03:00

Kõva seeneline essüs mõtsa är

Ütel aastal oll’ sääne lugu, et mi külä rahvas läts’ peris bussiga mõtsa siinde. Mõtsan oll’ siini pall’o ja korjajit kah. Egäüts nakas’ hindäle parõmbat kotust otsma.

Nii juhtugi, et imä läts’ pall’o kavvõlõ mõtsa är. Vilist’ ja hõigas’, a kiäki es hõika vasta.

Imä sai arvu, et tä om är essünü ja bussi manu tagasi ei mõista minnä. Nakas’ joba hämäräs kiskma.

Imä kõndsõ edesi ja mõtõl’, et kül kohegi õks vällä saa. Jõudsõgi lõpus mõtsatii pääle. Kai, kummalõ poolõ minnä. Sis tulliva sälä takast võõra latsõ jalgrattidõga. Imä küsse latsi käest tiid. Latsõ olli väega abivalmi. Üts poiss andsõ imäle jalgratta, esi istsõ pakiraami pääle ja sõit latsi kodu poolõ läts’ vallalõ. Imä jäi latsi poolõ. Latsõ lätsivä mõtsa bussi otsma.

Mõtsan kõik juba otsõva mu immä. Latsõ kuuldsõva hõikmist ja hõiksiva vasta. Nii saiva otsja ja latsõ kokku. Ku otsja latsiga kokku saiva, olliva nä latsi pääle pahadsõ, et näil om inemine kaonu ja latsõ lihtsäle ullitasõ mõtsan. Ku suurõ inemise arvu saiva, et latsõ olliva imä üles löüdnü, sai kõigil hää miil. Ütenkuun sõidõti latsi kodu, kost võeti mu imä pääle, ja sõit kodu võisõ alada.

Seniaoni pelgäs imä sügäväle mõtsa minnä. Käü õnnõ viiri piten.

Runtali Robert

Kõva seeneline essüs mõtsa är2016-08-08T19:15:52+03:00

Seenenkäük ja nutitelefon

Taa sääne nall’alinõ lugu juhtu mukka timahavva ümbre jaanipäävä. Üits vana sõbõr, kiä eläs joba aastit Soomõn, lubasi küllä tulla. Mõtli, et teemi väiku ollõ, grillimi ja käümi suidsusannan. Pidäsi plaani, miä grilli kõrvalõ salatis panda. Mõtli, et hää olõs värske kikkaseenesalat. Minehavvatsit siini oll’ kah, a värske om õks värske.

No plaan peetü, säädse tii mõtsa poolõ, kon ma tiidse alasi varahaidsi kikkasiini olõvat. No a siin kandin ommava jo mõtsa är lagastõdu: kon maha võet, kon räbästüs kasunu. Nii um vannu häid ilosit kotsit rassõ är tunda. Kõgõ hoiatõdas mõtsaminejit, et vaia um üten võtta värskelt laaditu akuga telefon, ja nii tei ma kah.

Tiirudi sõs mõtsan niikavva, ku olligi är essünü. Nakas’ joba õdagunõ aig kätte jõudma. Et õks kohegi vällä jõuda, võtsõ tsihi ütele poolõ minnä. A är ma olli iks essünü. Väiko hirm kah, et mine tiiä, kohe vällä jõvvat.

Sai lõpus määndsegi mõtsatii pääle. Pidäsi plaani, kohe poolõ astu. Lõpus löüdse, et olõ vast arvo saanu, kon ma olõ. Käümine oll’ är väsütänü ja korv oll’ kah siinist peris rassõ. Kai, kon jalgu puhada. Löüdse mahasadanu puu ja panni uma autoriteedi sinnä puhkama. Egäsugumadsõ mõttõ tulliva pähä. Muu hulgan tuu, kuis naabrimiis kitt umma läpakat, miä ilma ette ütles. No sõs tull’ miilde, et mul jo kah taa nutitelefon, kon egät sorti virtsahvti sisen. Otsõ kaardi vällä ja sai piagi teedä, kon ma olõ, ja esiki tuud sai teedä, pall’o kodoni maad om. Olõs kõrraga tuu pääle tulnu, et telefonist api otsi, olõs pall’o vaiva är jäänü ja joba koton olnu. Vanastõ õks üteldi nii: ull’ pää, pall’o vaiva. Ja kujoda ette, telefon näüdäs’, kost kõgõ õgvõmb astu om.

Mõttusõ Kalev

tsehkend
Koha Priidu tsehkendüs

Seenenkäük ja nutitelefon2016-08-08T19:17:46+03:00

Soolaga pahalaisi vasta

No om käen. Vahtsõ ao inemiisi jaos, kiä kõik uma elo latsõpõlvõst pääle õnnõ arvudi vai telehvoniekraani takan omma olnu, tetti kuritahtlinõ mäng, miä ai kaitsõlda hengekese kodosainu vaihõlt vällä. Peris elost võõrdunu inemise korjasõ telehvoniekraani päält eläjit, määndsit kutsutas pokõmonõs, ja säädvä hinnäst tuu man periselt ohto.

Varramba olli inemise vällänkäümisega harinu: käüti seenen, kor’ati mustikit, mõni käve kalla püüdmän. Vahepääl juhtu, et inemise lätsi tõnõtõõsõlõ küllä. A kõik seo oll’ ammu.

Täämbäne inemine ei nõsta inämb telehvoniekraani küllest nõnna. Telehvon om nigu vahtsõnõ meeleelund, miä inemise iist kuuld, näge ja kump. Tansaman Eestin kõndsõ üts teismeline pokõmonõ takan aiõn maja tõsõ kõrra aknõst alla ja sai vika.

Om trehvänü, et inemine kõnd, silmä telefoniekraani küllen, auto ette. Mullõ tulõ seo man silmi ette nigu õudusfilm, kon mudsolda, määndsegi viirusõ puult sandis tettü inemise kõndva kuristigust alla ja satasõ tõnõtõõsõ perrä tükes.

Ja ku ei sataki tükes, sõs midä sa säändside tsombidõga tiit? Bussi, pargipingi, uulidsa, kõik kotussõ omma nõnnapite telehvoni külge kliipünüid inemiisi täüs. Nigu kärbläselindi küllen, tuu vaihõga, et kärbläne saa liimilindi küllen arvo, et midägi om sitastõ, a inemine telehvoni küllen om uma telehvoniopõraatori puult pakudu ajusurmaga tävveste peri…

Pokõmoni omma nigu tehisintellekt, miä lähembän tulõvikun inemise käest võimu üle võtt. Ku ei olõ joba võtnugi. Tehis- ja perisintellekt omma nii üttemuudu, et inemine ei tii näil inämb vaiht. Vabalt või Rõiva Taavi joba pokõmon ollaki, ja sama häste või presidendikanditaatõ hulgan joba mõni sääne olla. Mine tiiä…

Üts võimalus esihindäs jäiä om telehvon õkva parhilla är häötä. Inne ku telehvon sukka samma tege. Üts piät lõpus pääle jäämä, rohkõmb valikit tan vist ei olõ.

Mul sai nutitelehvon õigõl aol meren soolast vett ja lõppi maaha. Õkva inne pokõmonõ tulõkit. Või oll’ vindsõ: kõgõpäält nakas’ ekraan vilkma, sõs es tunnõ inämb laatjat är…

Suul mõidu aigupiten, a mõiksahe. Sõs lõpõt’ aparaat mikrohvoni tüü är, es kuulõ inämb, sõs kattõ helü aigupiten är… ku viimäte tekk’ kats kõrda vibroalarmiga prrr-prrr ja sõs oll’ toss vällän. Üttepite suur õnnõtus, a tõsõlt puult saa jälki kalla püüdmä ja siinde, mõnikõrd mustikit korjama minnä.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
ilmasilmäjä

Soolaga pahalaisi vasta2016-08-09T09:59:10+03:00