Paarkümmend aastat tagasi, hainakuu lõpuh ollimi imäga uman maakoton Taivaskua Hatiku külän.

Ilma olli umbõ kuuma. Teimi puul päivä tüüd ja sis kaimi, et läämi hinnäst Hatiku järve viirde jahutama, umbõs katõ kilomiitre taadõ.

Jõudsõmi sinnä, illos väikokõnõ järv, nii vast 50 x 50 m vai tsipa rohkõmb, ku mano arvada 20 miitret kurõmarja täüs kasunut perve.

Rahvast oll’ kah vast uma 30–40 ümbre, nii nuuri ku vanno, esiki peris tsill’okõisi latsi. Osa inemiisi oll’ perve pääl peesütämän, mõni jago viin. Armunu paarikõsõ jalotiva nii maa pääl ku vii seen ja aiva ummi asjo.

Ma olli imäga viin, tsipa kavvõmban. Kõrraga kuulimi, et rahvas sälä takan nakas’ rüükmä ja järvest vällä juuskma. Kaimi sälä taadõ ja sis näi ma kah elon edimäst kõrda vesipüksi. Oll’ vast nii kolmõ miitre korgunõ, nigu mar’amahla kurnamisõ leika, päält vast paar miitret lagja.

Edimält tull’ veerest mi poolõ vast mõnõ miitre ja sis liiku pervega kõrvuisi pia tagasi, kerkü korõmbalõ ja tekk’ säänest tuulõ kohinat ja mühinät. Esi keerel’ nigu hurr.

Mul võtsõ taa pilt naaru är ja imä ütel’: «Pojakõnõ, läämi är viist vällä, muido kas nõst su üles vai vii alla, kes naid luudusõ ja füüsiga säädüisi tiid, tõnõkõrd või nii vai naa.»

Taadõ kaiõn näimi, et tuul püksil kattõ huug nigu är ja tä kõrras kerkü, sis läts’ järve pite pervega kõrvuisi paarkümmend miitret ja tõsõ poolõ kaldõ lähkül nigu ohatõn kattõ järve sisse. Tuul jäi kah nii vakka, olõ õs hõngugi inämb.

Rahvas kõnõl’, inämbüste vanõmba taadi-memme, et vesipüks om vanal aol är uputanu nii väikeisi latsi, vanno nõrgakõisi, ka eläjit, esieränis ku trehväse viin olõma.

Mullõ jäi tä elos aos hinge väiko ettekaemisõga, selle et ei tiiä, mis elon või ette tulla. Ei olõ rohkõmb nännü ja seoni aoni viil elon, olkõgi, et habõna iin ja hiussõ joba halli.

Johansoni Madis


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit