Kuusõossõ pääl pikutõllõn om hää kullõlda, kuis keväjäne Verioja hulisõs…

 
Ku tarõ ümbre om tuud ja taad ja elät aastit paiga pääl, sõs kaet, õt mõni suun vai kundikõnõ nakas nigu hindä poolõ vidämä. Ildaaigu tõmmas’ minno Verioja org. Kogo taa lumõlda talvõ sai sääl veere ja mäekaldõ pääl noorõndikku harvõndõt. Õkva inne urbõ tulõkit jäti perrä. Oll’ sääl vast koogotamist.

Raadassi umalõ ratu ja tei mõnõ lagõhusõ. Ku tütär Liidi ütskõrd maalõ tull’, sõs tälle miildü mu tett haounikidõ pääl päävä käen lesätä. Mõnikõrd oll’ rassõ arvada, määne kasu maaha võtta ja määne alalõ jättä. Aigupite tulõ tundminõ, a tuu ei olõ mitte palgimõtsa planiirjä, a aidnigu uma. Lasõ olla üts ojaviirne saar kah taa suurõ mõtsasõa sisen. Toomõst ja pihlast om tõistmuudu kassu ku kuusõst ja pedäjäst. Piät olõma tsipa võssu ja säändsit kotussit, kost tuul läbi puhk ja kon kasusõ mõtsvavvõrn, mõtsmaask vai kanarik. Rada Elli nulga kivi mano. Ja üle kõgõ Verioja ürgoro hengüs. Verrev vesi juusk käänakit pite ja ojaviir om täüs paigapäälitside kaibõt käüke. Majaja ajasõ ummi asju tassakõistõ, a kimmäle. Näide raa lätvä korgõhe mäkke kah, tiiä-i kon pidol nä käävä. Mõni jürä haounikust ossõ ja vai ma keelä!

Julgõ latskõnõ karas’ üle Verioja. Sommeri Lauri pilt

Kuuntüü om hää asi. Ku nä mõnõ suurõ kõo maaha võtva, sõs jürävä koorõ ja ossakõsõ päält är, a tüvve tündsäkut jovva-i kohegi vitä. Tuu sõs videläs ja kuios, saa Husqvarnaga är juptõt ja lõpõtas mu ahon. Ja tiigi veere omma nä paiust puhta hoitnu. Mõtsa alt olõ ka ütte-tõist näile tammimatõrjaalis visanu.

Tollõ oro elosuun om õks Verioja. Kaonu uno ai sääl jäl ummi asju. Lask’ ilosa lumbikõsõ kaiba. Tahtsõ kalatiike tetä, a tuu asi jäi poolõlõ.Üleujotusõ ja majaja muutva aigupite naid kopa kaivõtuid ja tasandõduid ilotuid vallõ. Luudus võtt uma tagasi. Vast saa aastaga peräst om ürgorg jäl sääne, nigu tä oll’ päält tuud, ku kõik taa iäao vesi är kuiosi. Mõni putmalda nulgakõnõ om taha orgo õks alalõ jäänü ja ku läät perätü suurt kuusõ tüvve müüdä üle oja vai kaet sammõldunuid kaldit, sõs tunnõt, et om kotussit, kohe inemist ei olõ ilman vaia olnu. Vesi om suurõp meistri, liiv lihtsap ja sammõl säädsäp. Puu tiidvä esi, kuna, kohe ja kuis maaha sata.

Hindäette vai sõbraga om sääl hää vaiklik kävvü. A keväjäne ilo om oja man õks tütrega olnu. Kõik taa kandi latsõ omma oja veeren mängnü. No om timä kõrd.

Kõgõpäält oll’ kallas kimmäs ja kelts sulamalda. Lummõ es olõ, tuuperäst olõ-s ka vett nii pall’o, a üle oja päsemine lää-s sõskina lihtsäle. Tull’ kävvü ja kaia, kost saanu hüpätä ja koh tõnõ perv vastavõtlik olnu. Ja edimält mi es päseki üle. Kaimi õnnõ, ku ilosa omma kitsõ ja põdra vana jäle sääl kaldõl.

Tõsõkõrra oll’ vesi madalap ja julgõ latskõno karas’ üle, mul oll’ taa asi nigunii lihtsäp. Sääne ülepäsemine om nigu vahtsõ ilmajao löüdmine, kon om Rüüvlikuup ja üts tõnõ müür. Lättit ja lumpõ ja ildapa keväjä suur massahainu täüs mäekallõ.

Ja päält tuud naas’ laivu ujotaminõ. Säänest ammõtit võinu pitä hummogust õdaguni. Oja juusk üüse ni päivä ja ossakõisi ja muud kraami jakkus lõpmalda aos. Mõnikõrd käü võigõlus ja tõnõkõrd tetäs peris esivärki laivu. Hainaga põimitu omma taimõtoidulaiva ja paiukoorõst omma lustisõidulaiva. Mõnõlõ om hiussit üten pantu. Majaja jürätü jämme jupi omma aurigu. Ja ku läät kaema, kuis tuul laivastikul lätt sääl käänolidsõ oja pääl, sõs tokikõnõ piät kõgõ üten olõma.

Peräkõrd oll’ vesi joba niipall’o lämmi, õt Liidi sai pall’idõ jalguga sisen kävvü ja muahaudu pääl mulista. Veriojakõnõ om jo liiva ja savi põh’aga. Ei olõ tan viil midägi terävät nännü, kuki kongina vast õks om mõni oss, miä om voolu ja majajidõ puult silles ja ümärigus tegemäldä. Majaja säädvä ummi tammõ ja suurõvii lahkva naid, tuu asi käü kõrdapiten. Mullõ miildüse njoo tammi kimmähe rohkõp ku inämbüs liina arhitektuuri.

Esi mi teimi kuusistuhe mõtsapäävä aus üte onnikõsõ. Sügüsetse tormi olli kats kuust pikäle pandnu õkva nii, õt oll’ hää taha pääle ossõst katus tetä. Tull’ vällä nigu mõtsavelju vai muistsidõ inemiisi uma. Sääl kuusõossõ pääl pikutõllõn saat kullõlda, kuis Verioja hulisõs…


 
 
Sommeri Lauri,
kiränik

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit