Kallendri järgi nakas’ kevväi jo iispäävä, a ku naid hangi kaet, mea ega sula pääle jäl vahtsõst kosusõ, sis tulõ miilde, ku sai ütskõrd latsõn ussõ iihn väikese lapjuga paksu ekä (jääd) tsüsitüs.
Hangõ olli viil peris mehidse, a vesi sääl iä alh jo solisi tasakõistõ. Külh os tahtunu, et tuud vett jo enämb ollu. Sis saanu lapjuga kraavikõist lajembas kaiba, vett paisuta ja jäl valla laskõ…
Ku tarrõ tulli, ütel’ vanaimä, et täämbä om kallendrin keväje algus. Sis mõtli külh, et nii vähä keväje muudu, tõnõkõrd om taal aol kuldnokk laulnu.
Sääntseid talvi, ku jaanuarin koolist külmäpühä peräst kodu pedi jäämä ja märtsikuun vähämbä tii kinni olli tuisanu, om latsõst pall’u meelen. Vahepääl oll’ külh mõni sääne aasta, ku suusa peris ärä tulli unõta. Aga põra om nigu vanast. Novvembri keskel tull’ lumi maha ja tuust saadik omma tuisk ja sula, selge üü ja pümme päävä ja veidükene pääväpaistõt ütest tüküst vahetunu. Nii ilusat selge ilmaga jõulu, ku seekõrd oll’, ei mäletä maailmadu ammutsõst aost.
Valgus om külh keväje uma, päiv käü peris korgõst. Ku päivält lämmämb ollu, sis nakanu vahtrõmahl juuskma. Aga et pääväpaistõt harvuisi, sis tükise vahtrõossa köüdet podõli enämbüisi kuivas jäämä. Mõni makus tsilk tulõ vahel. Talvõs tsirgõlõ ostõt söögikott nakas tühjäs saama, aga ega nuu sõbrakõsõ muud ku päävälillisiimneid häste ei tahaki. Ku naile pudruhelbeid puista, sis vahisõ tükk aigu anuma veere pääl ja kehitäse siibu. Uutva vast, et varsti löüdvä esi süvvä, mea süük om.
Inemiisil kah jo käe süüdäse. Külvetäs aknõ pääle taimi ette kasuma, vahitas, kas kilemajan talvõsibula vai saladi nõna vällä pistvä. Ikäv nakas, ku vällän medä tetä ei saa.
Aga talv oll’ aus, olkõ no, et pall’u loksut’. Vast tulõ kevväi kah keväje muudu…
Nõlvaku Kaie
Taa täpiline vaas om tsirkõ söögiannum. Ega tsirgu muud ku päävälillisiimneid häste ei tahaki. Nõlvaku Kaie pilt
Pääväpaistõt om harvuisi, nii tükise vahtrõossa köüdedü podõli enämbüisi kuivas jäämä. Nõlvaku Kaie pilt