1965. aasta lehekuu oll’ väega illus: lämmi ja pall’u päivä. Keskkoolilõpõtajil saisi iin eksämi. Mul oll’ kuul mitu aastat tagasi läbi saanu ja olli ammõtin rajoonilehen abikorrektori kotussõ pääl. Ma olli päähä võtnu, et kiruda koolilõpõtajist aolehte Noorte Hääl. Üte päävä jäi kavvõmbas toimõndustõ. Kirotusmassin oll’ vaba. Naksi trükmä. Ku ausa olla, tuu tüü es lää väega laabsalõ. A valmis mu artiklikõnõ sai. Edimäne suurõlõ lehele! Kraamsõ uma as’a kokku ja astõ ussõst vällä, et bussi pääle minnä. Aigu oll’ rongi tulõkini päält tunni. Pääliina sai posti rongiga saata. Hääl juhul jõvva inne kotostki läbi minnä. Noorõn elli ma raudtiijaama lähkün.
Astõn olli bussipiätüste jõudnu. Ao perrä olõs pidänü buss juba tulõma. Inemise vahtsõ, kaala pikän, a bussi ei koskil. Kiäki tõi sõna, et bussil om määnegi hädä ja seo tsõõr jääs vahelõ. Bussiliiklus oll’ tuuaig Võrol hõrrõ. Es julgu rohkõmb piätüsen passi. Naksi kipõstõ astma. Ilm oll’ peris pümmes kisknu. Mürist’. Tuu mürrin kostu edimält kavvõmbast. Sis nõssi tuul. Ku edimädse vihmatsilga maaha sattõ, olli jõudnu suurõtii veeren kasujidõ suuri paiupuiõ manu. Nuu olli väega vana puu, säändse, kohe sai sisse minnä. Ma ronõ, külg iin, paiu hõlmu vahelõ piksepakku. Tuuaig olli kõhna ja väiku tütriklats, ma mahtu külh. Välgutsähvähüse ja pikse kärkmine, vihma sadamisõ helü… Pitsiti silmä kinni – nii suur hirm oll’. Ma ei tiiä, kavva sääne mäng kestse, inne ku luudus marutamisõ lõpõt’. Ku kõik vakka jäi, vidi hindä iho paiu seest vällä. Uulidsalatõrna all kai kellä: rongini jäi vaivalt puul tunni. Panni juuskma läbi lumpõ. Olõs nigu jõudu mano saanu – õhk pääle pikset oll’ värski ja kerge. Jaamatii pääl lökut’ liinibuss must müüdä. Perrooni pääle jõudsõ veidü aigu inne, ku rong jaama sõitsõ. Inne sai viil kaia, kon saisi postkontori ammõtnigu uma postikäruga. Õnnõs jäi tuu õdak postivakun perrooni algustõ.
Kõnõli perän tutvilõ kah, kuis ma paiu seen piksepaon olli. Meelen omma üte elotarga vanainemise sõna: «Lats, sa võit saatust tennädä. Pikne nall’a ei tii…»
Mu artikli ilmu nuurilehen är. Oll’ tsipa lühembäs pöetü ja ümbre tettü. Vällä võetu olli mu meelest kõgõ ilosamba lausõ. Tuu oll’ mu edimäne trüküpruuv pääliina lehen. Sääne hää asi kaald’ üles kõik muu.
Viil tähtsamb om luudusõ väsümäldä ringkäük aastaaigõga. Noorõ keväjä pikne – välk ja müristämine – kuulutas uhkõlt võitu talvõ üle. Säänest etendüst taiva pääl või nätä suvõl, a mille mitte muul aol kah. Las tollõga tegeles tiidüs. A seo jutt om külh jumala õigõ, et pikne nall’a ei tii. Inemine on õnnõ mänguasi luudusõ käen. Tuud ei massa unõta, muidu kahitsõt. Ku õhun om pikset, olõ ma hoolõn, et tä mu arvutit võrgust vällä ei lüü. Muidu jääsi ma ilma kirutamisõ rõõmust, a kirutaminõ om osa mu elust.
Valpri Liina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs