Kirota luu, midä mu silmä umma elon inne üte kõrra nännü. Tuu juhtu vanastõ, ku ma nuur olli. Sis olli egän majapidämisen lehm ja muu pudulojusõ.

Mul oll’ tutva abielopaar. Muido väega tubli inemise, a mehele miildü napsu võtta. Ja ku tä vindidse pääga kodo tull’, naas’ naasõ kallal norima. Naanõ oll’ mehest pall’o noorõmb ja miis läts’ sis põhjusõlda väega armukadõdas. Ku naanõ kohe ütsindä tahtsõ minnä, kasvai puutigi, naas’ miis kiildmä ja mõnikõrd tull’ eski kässiga kallalõ.

Naanõ oll’ väega hädän ja mõtõl’, mis tetä.

Ütskõrd oll’ jäl mehel samm kõvvõr ja sarvõ lämmä. Kuigi es taha jalgu pääl püssü. Istsõgi sis tsirelipuhmu mano maaha ja jäie magama. A sääl tsirelipuhmun otsõ suvõl pere lehm parmõ iist varjo. Iks pää puhmun ja tagomanõ puul välän. Ja nii oll’egi kõik puhmu ümbre lehmäkuukõ täüs.

Naasõl tull’ kiusak mõtõ. Võtsõ mehe palitust kinni ja vidi tedä ümbre puhmu noid kuukõ pite, kooni iso täüs sai.

Ku miis selgembäs sai, istsõ tä nigu unik õnnõtust unikidõ keskel ja mõtõl’ elo üle perrä.

Peräst nä lepsevä muidoki är ja naasõl tull’ uma kallis abikaasa ja timä rõiva kõik är mõskõ.

A tuust avit’, et miis inämb pur’on pääga kodo es tulõ ja naasõga es pahanda.

Täämbädsel päävälgi um pall’o juttu kodovägivallast, mis um suur hädä. Ega ei piä muidoki niiviisi lahendama, nigu seon jutun. A ku inemine muido arvo ei saa, sis tulõgi tetä midägi esierälist, mis pand mõtlõma.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit