Kõiv om illos puu. Täl om hulga liike, Eestin kõgõ harilikumb om arukõiv (Betula pendula). Meil om viil suukõiv, matal kõiv ja vaivakõiv, a nä kasussõ kõik suun, omma lühkü. Mi maalõ um sisse tuudu ka tõisi kõoliike, harilikumb noist om Karjala ehk maarjakõiv.

Arukõiv või kassu kooni 35 meetrit pikäs ja saia 150 aastat vanas. Kõol om hulga umahuisi ja tarvitamisviise.

Puust saa tetä müüblit ja vineerist asjo. Kõgõ ilosamb kirivä mustriga puu um maarjakõol, millest tetäs dekoratiivmüüblit, muusigariistu ja meelüssit. Kõiv um ka hää küttepuu, and pall’o lämmind. Ossõst saa tetä vihtõ ja luudõ. Kõgõ parõmba sannaviha saava õkva inne jaanipäivä võetuist lehessist ja kõgõ parõmba pühkmiseluvva inne keväjäst pööripäivä võetust raost. Viil saa raagun peenikeisist ossõst tetä lilli- ja muid ilokorvõ kasvai munapühis.

Ravis tarvitõdas kõopungõ ja -käsnä. Kõokäsnä kutsutas ka mustas pässikus. Näid tarvitõdas kihä kimmämbäs tegemises, kõtuhaiguisi ja vähä ravis.

Lehe umma tarvitusõl kosmeetikan. Kes ei tiiässi, et vihaloputamisõvii sehen um kasulik pääd mõskõ, sis pidivä hiussõ parõmbidõ kasuma.

Kuionu kõotohk püsüs kavva, eski aastit. Vanastõ tetti tohost viisõ, soolavakku ja leevämärsse. Toho pääle um eski kirju kirotõt.

Kõo sisemine kõgõ imelidsemb asi um mahl. Mahla peeti inemisele nii tarvilikus, ka hapnõlt, et vanastõ kutsuti tedä kõopiimäs.

Kõo nakkasõ mahla andma keväjä, ku maa um är sulanu, kooni lehteminekini vällä. Kõo tikkamisõs puuritas mulk tüve sisse ja pandas tila. Ku mahlaaig läbi, tulõ puu tervüse peräst mulgulõ punn ette panda.

Urmi Aili


Kolm põlvkunda kõivo tikkaman ja mahla maitsman. Pilt Urmi Aili kogost

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit