Ma näi imelikku und. Millegiperäst oll’ kalandus saanu Eestin väega tähtsäs majandusharos. Oll’ tegünü pall’o kalatüüstüisi, kon sai tüüd hulga rahvast. Poolõ Eesti viikogodõst olli riigi uma ja tuud majand’ riigivii majandamisõ keskus. Tõnõ puul oll’ eräumand, suurõmba viikogo olli kalatüüstüisiga köüdetüide firmadõ käen, a hulga väikuid lumbikõisi olli ka inemiisi uma.

Majandusmehe olli vällä rehkendänü, et kõgõ mõistligumb om kallo viist vällä püüdä elektriga. Lasõt voolu sisse ja roobitsõt vii pääle kerkünü kala kokko. Ildampa lasõt vahtsõ maimu vette ja mõnõ aasta peräst saat samast paigast vahtsõst ütemõõduliidsi kallo roobitsa. Elektriga püük sai päämidses kalapüüdmise viisis, tuud nimetedi viikogo vahtsõndamisõs.

Oll’ ka noid, kinkalõ sääne majandamisõ viis es miildü. Osa luudustiidläisi löüdse, et elektriga püüden saa hukka ka hulga muid viieläjit, vii-elo jääs vaesõmbas ja jõe-järve muutusõ kalakasvanduisis. Ka hulga inemiisi es olõ rahul tuuga, et viikogo niiviisi pauguga tühäs tetti. A näile üteldi, et nä ei olõ majandusõspetsialisti, tegelgu ummi asjuga ja olku vakka.

Tiiäki ei, midä sääne unõnägo tähend’?


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit