Üte pääliina oppamisõasutusõ man puiõ pääl eläs mitmit kurnõ oravit. Ku mitu, täpsele tiiä ei. Liinaelo miildüs näile, hulga lihtsämb jo ku mõtsan vai maakolkan. Aknõ pääle pandas hääd ja parõmbat, siimnit ja pähkmit, eski tuul aol ku luudus näid ei paku. Tenotähes piät hinnäst õnnõ mõnikõrd nigu modell aknõ pääl näütämä ja handa keerotama. Ja ega elläi ull’ olõ ei, timä käü õks täpipäält noidõ aknidõ pääle, kon midägi pakutas ja saia om.

Ütel hääl pääväl pidi kiäki noist oppajist tüü peräst Tarto liina minemä. Pandsõ sõs provvakõnõ autolõ maja iin helü sisse ja sõitsõgi ülikooliliina asju ajama. Suur oll’ timä hiitümine, ku autot lukku pandõn orrav tsõõrikoobast vällä tsilgas’ ja padavai minemä pand’, hand perän pikän. Midä eläjäkene mõtõl’, om siiäni tiidmädä.

Elo läts’ edesi, oravil vällän puiõ pääl, oppajil nii opjil asutusõn. Märgotamist ni poon’atamist oravast, kiä tahtsõ ülikuuli opma minnä vai hoobis vahtsõt ello alosta, jakku viil pikält.

A oravil oll’ viil üts krutski tagavaras. Jõulu omma inemiisil ja opjil puhkamisõ aig, maja jäi paaris nädälis tühäs. Täpsele olõ ei teedä, mille ja kost, a üts oravist presse hinnäst määndsestki mulgust majja. Arvada om, et tahtsõ teedä, kuis tõsõl puul klaasi eletäs. Sääl timä sõs patsiirse ütest tarõst tõistõ. Suur oll’ arvada ka hiitümine, et oravilõ kõlbulist süüki es olõki. Vällä tagasi kah es mõista minnä. Kõtt läts’ tühäs ja muud es jää üle, ku tull’ krõbistama naada, midä kätte sai – jõulumaiust, kompvekke Tiinat, Mesikäppä, eski Oravakõist ja pipõrkuukõ.

Koolivaheaig sai otsa, rahvas tull’ tüüle tagasi. Näil es olõ sõnno, ku ussõst sisse astsõva. Kipõstõ tull’ kraamma naada ja tarõ pabulit täüs tennü ni hinnäst magusast segätses söönü orrav vällä aia. Hiina kallendri perrä nakas’ tuukõrd pühvliaasta, a oppaja ristevä vastsõ aasta orava-aastas.

Võta no kinni, kas uudishimo om tarkusõ imä vai meele himo.

Kürsa Ere

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit