Võro liinan võinu olla mõni avvusammas mi peris umilõ,
siist kandist peri suurmiihile ni -naisilõ.
Võro vahtsõ keskplatsi tulõ tekütivä talvõl kavvõst kaiõn tundõ, nigu olõs tego suurõliinaga – säändse plinkvä suurõ-valgõ võro. Suurõliinatulõ, ütesõnaga. Suvõl läts’ asi viil parõmbas. Mustmaa Ulvi iistvõttõl naas’ 13. piimäkuust egä päiv kell 11 pääle võrokiilne liinatutvustus ni -mõtõstus «Mu liin, mu kiil». Nüüd om pia põimukuu keskpaik ja kõik om käünü nigu mõnõ Ermitaaþi man, mant. Pall’odõ inemiisi juhit «Mu liin, mu kiil» om paigavaimu herätänü väega häste: om miilde tulõtanu, ku väkev elo om innembi Võromaa pääliinan olnu – ja miä võinu edespite olla.
Mälehtämis- vai innembä madiskõivulidsõ mälo-uurmisõkäügi omma toonu vällä kats Võro liina luu tähtsät alosteksti: Adsoni Arturi teossõ «Väikelinna moosekant. Mälestusi Võru linnast sajandi algul» ja Raidaru Voldemari värssjutussõ «Riia uulits». Määndse täpsüse ni elävüsega omma naa kats võro kirändüse klassikut kujotanu umma nuurusaigsõt liina – imehtüses jääs sõnnost puudu. Nä väärnü umma monumenti, mälehtüskivvi. Nii võinuki Võro liina järgmädses ehti näütüses Väiku Moosõkandi kujo. Ega isikukujosit Võron pall’o ei olõ – õnnõ üts suur kivist Kreutzwald ja piso tsillemb Katariina II. Eesti rahva eeposõ luuja um kimmäle tähtsä (Vinne keisrinnäst kõnõlamalda), a timä oll’ siiä sõski muialt tulnu, mittevõrokõnõ.
Seo kõgõ man tekkü küsümüs, kiä pand’ kirja mi ao Võro liina elo – iks säändse häädüsega, midä and imehtellä esiki aastakümnit ni -satu ildampa?!
Uma mälehtämisretke kõrrald’ siinkirutaja niimuudu, et kullõl’ kaasaigsidõ võro kiränigõ, päämidselt viie-pääle-miihi käest, kuvõrd om näide looming Võro liinast läüdet saanu. Tull’ vällä, et inämbüste om Võro olnu läbikäümiskotus – tiikundõ algus- ni vaihepunkt (Võro bussijaam!), nigu näütüses Rahmani Jani ja Sommeri Lauri loomingun. Vai väega hää 1970. aastidõ Võro olokireldüs Kõivu Madisõ ja Vahingu Vaino raamatun «Endspiel», kon püvveti ka Võrolt inne üü tulõkit edesi jõuda, a inne sõski viin poodist üten osta. Contrat om Võro sõski õkvadsõmbalt laulma pandnu – näütes olku luulõtusõ «Linnapea lauluke», «Pria mu arm» ja «Munski uulits». Võro liinan üles kasunu Ruitlasõ Olavi om kirotanu võro «Kevade» ehk «Vee peal», miä and väega hää pildi XX aastasaa 1970. ja 1980. aastidõ Võro liinast, a sõski ilokirändüslidsen, mitte niivõrd mälehtämiskirändüse võtmõn.
Ku võõras inemine kaes Võro liina kodulehekülge, sõs või timälgi tegünedä arvusaam Võrost ku suurõjoonõlidsõst keskpunktist, õkva ku suurõstliinast, kost tii mitmõn haron edesi läävä. Om sääl jo kirän: «Linna läbib St. Petersburg – Pskov – Riga raudtee ja Tallinn–Luhamaa maantee. Linna asukoht on geograafiliselt soodne kaubavahetuseks Venemaa ja Lätiga.»
Seo teedüs tuu vähämbält paigapäälidse inemise suurõliina-illusioonist matsuga maa pääle tagasi: reisirongi ei sõida Võro liinast inämp ammu läbi ja Vinnemaaga äriajaminõ om kah inämb ku küsütäv. Miil lätt tinnõs, suurõliinatundõ asõmõlõ tegünes kolka-rasõhus, midä Kõivu Madis om kotussõvaimust vaivatusõs märgotanu. Jah, taa väikuidõ kotussidõ painõ-küsümüsega omma tegelnü nii Adsoni Artur ku Kõivu Madis. Adsoni «Väikelinna moosekant» algaski märgotusõga provintsiliina väikukodanlidsõ eloviie üle. Taad ummamuudu jakkas Kõivu Madis uman esseen «Genius loci», kos ütles võro kiilde ümbrepantult nii: «Kõik mu uno ja tädi ja viil lähembä sugulasõ pagõsi säält Võrolt kuuli poolõldõ jätten rassõmiilselt muialõ, taa kotus es võta Tilleoru miihi (ja naisi) vasta, ütentuudu ja paigapäälidse vaimu es kohanõ ütstõõsõga. Seo liin jäi näile ilma piireldä väikusliinas.»
Seo jutu kokkovõttõs või ollaki taa, et suursugunõ liina keskplats ja suurõjoonõlidsõ teos saanu mõttõ (nt «Mu liin ja mu kiil») avitasõ meil hindätiidmist kõvastõ tukõ, kotussõvaimust vaivatusõst üle olla. Suuriliinu nn maamärgi kõgõ parõmban mõttõn omma monumendi, selle võinu Võro liinan tõtõstõ olla mõni avvusammas mi peris umilõ, siist kandist peri suurmiihile ni -naisilõ, kink elojakk siin liinan jätse näile kistumalda mälehtüse ehk loomingulätte, midä perrätulõvil põlvil om uhkõ tunnõ avasta. Ni hõngun-vaimun ku milles mitte sisuka mälehtüskivi man.
Allasõ Tiia,
paigavaimu löüdjä