Mäe pääl vai mõtsa veereh om võrokõsõ kodo. Tuud, mis tulõmah,

om parõmb vasta võtta uma mäe pääl ku laja ilma võõridõ teie pääl

 
Kae, väiku kingokõnõ ja tuu takast paistus korgõmb mägi. Põllu veereh jääs silmä peris illos elämine ja mõtsanukast paistus viil tõnõgi. Sääne müüdä juuskva pilt sõidumassina vai liinibussi aknõst om meile tõtõstõ õgapääväne. Sääl mõtsa veereh om sakõstõ su hindä, sino vanõmbidõ vai vanavanõmbidõ, lellä vai tädi, sõsara vai vele perre kodo… A vast passis miilde tulõta, et suurõmb jago ilma inemiisist eläs tsäbäriguh ütehkuuh ja sääne aastagasato vana umaette elo olõ-i inämbüse jaos sukugi hindäst mõista elokõrraldus.

Minevä aastagasaa 70. aastil kõnõl’ mi kooli nuur muusigaoppaja esiki lääne pop-lauljist ja nimmas’, kuis üts noidõst ollõv nivõrra kuulsa ja rikas rahamiis, et tä ei olõ umah eloh mitte ilmahki kõigi jaos mõtõld bussiga sõitnu. Ku täl bussisõidu himo pääle piässi tulõma, ostvat tä õnnõ ütsindä hindä jaos terve bussi! Kas sääne ilmaimeh saa tõtõstõ võimalik olla? Ma pidi õga kõrd peräst koolipäivä uma kotusõ peräst rahvast täüs pressit bussi pääl võitlust pidämä. Tuu oll’ tõõmeeli nõvvokogo ao elovõitlusõ alostus: olõ kipõmb ja ku saat, touka tõsõ iist, kõigilõ ilmahki kotussit ei jakku. Kodokandi keskkooli nelä 10. klassi pääle oll’ tuul aol vähämbält 80 opilast. Es mõista ilmahki arvada, et kõrd olõgi nigu tuu kuulsa laulja: terve buss om ütsindä mu perält ja küsü-i kiäki mu käest piletitki. A seo keväjä lõpõt’ tuusama alõvi gümnaasiumi vaivalt üte klassi jago opilaisi.

Ku niimuudu ütsindä pikält (tühä bussi sõidi Võromaad pite joba inne koroona tulõkit) sõidat, nakkat vaimusilmäh nägemä tühju pinke pääl inemiisi, kiä võinu sääl istu, a mitte ilmahki tuud ei tii. Tulõ miilde, kuis 1990. aastil võimu- ja elokõrravaihtusõ aol käve meile mõnikõrd appi Kalmer ja Riho, värskilt ilma tüüldä jäänü mehe, kinkal vahtsõt kotust olõ-s inämb kostkilt luuta. Tuust aost om vast kõigilõ päähä jäänü ütelüs: «Uppuja pästmine olkõ uppuja hindä asi.» Kas nuu mehe pidänü sis katõ pall’a käega hindäle ettevõttõ tegemä ja tõisilõ rahalda hindäsugutsilõ nakkama midägi müümä? Riho oll’ umal aol vallalidsõ pääga poiss ja eelektritüüd opnu, a inämb es usu tä uma elo parõmbas minekit ja naisi oll’ täl viil veidemb põhjust usku. Kalmer tulõt’ õks miilde vanaimä piirakit ja vanaesä sannakütmist, a päält näide kuulmist es tunnõ tä käekäügi peräst külh mitte kiäki kibõna iistki murõht. Riho kaot’ elo suidsuotsast alostusõ saanu tulõkah’oh ja Kalmeri võtt’ talvinõ külm. A nimä võinu täämbägi viil taasama bussiga tüüle sõita, ku näilegi olõs õigõl aol õigõt api ja tukõ jakkunu.

Silvia om väiku koolitütrik, kiä opis pääliina tuhandõpäälidsen koolin. Ku tä suvõl imäga küllä tull’, kävemi mu umaaigsõ kooli man kah. Silvia küünüt’ hinnäst õgast klassiaknõst sisse kaema ja kuulut’, kuis tä tahtnu väikuh armsah maakoolih oppi. Meile tiidmises nimmas’ tä, et timä koolih om viis edimäst klassi, ja selet’, kuis vahetunnih käü egä kõrd kõva larm ja tougõlus. A et Silvia-tütrik saanu säändseh koolih oppi ja sõitnu mu kõrval kodo poolõ, pidänü timä vanõmbil kodopaigah kõrralikku tüüd olõma. Niimuudu saava edesi sõitõh mu meeleh-mõttih kokko nii minevigu mälehtüse ku tulõvigu tahtmisõ.

Vaihtõpääl sõit buss võsõrikkõ vaihõl, lakõs raodu pääle olõ-i õigõt mõtsa asõmõlõ kasunu. Ku suurõtii veerest paistus õks kõrda tettü elämiisi, sis süküsvihmu aigu läbipäsemäldä kõrvalteie veereh lövvüs ka hulga maaha jätetüid talokotussit, koh külä viimädse elänigu tulõsilm hoit viil külä nimme eloh.

A säälkandih om ka nivõrra illos kõrrah kodo, et panõ vai pildiaokirja kaemisõs vällä. Peremiis käve aastit vällämaalõ tüühü, et umma koto kõrdapite üles ehitä. Kodo saiegi kõrda, a aoga olli latsõ kotost vällä opma ja tüühü lännü, naanõ jäänü haigõs ja koolnu är. No miis oll’ joba harinu vällämaalõ tüüle käümä ja käve edesi. Koto jäie valvma õnnõ vana pini, naabri anni tälle süvvä. Kiä om nännü pilti, kuis pini peremiist kotost jälki tiile saat, ei unõhta tuud nii kergehe. Tervest pini olõkist om nätä, kuis tä tahtnu üteldä: «Ma tennü kõik, et sa kodo jäänü, a tiiä, et ei saa kukkimuudu su minekit takista. Hoia mi koto nikavva, ku mul elopäivi om.»

Ildaaigu loi aolehest, et tegemist omgi tsivilisatsiooni puult maaha jäetü territooriumiga. A ilosit kõrda tettü kodosit jääs kah mõtsa veerest mäe päält hulga silmä ja ku mõni pääliina ammõdimiis seost maanukast läbi sõit, sis arvada om, et tä nimmas kõrvalistjalõ: «Kae, maainemise saava jo esi kinäste toimõ.» Pia egäl säändsel perrel om esimuudu ja sukugi mitte kerge uma kodo luumisõ lugu, a tuud müüdäsõitja ei tiiä. Ja ku muialt inämb tukõ ei lövvä, sõs igäväne truudus ja ilmlõpmalda kodoarmastus kaes vasta kas vai üte vana pini silmist. Olõ-i kõik viil kaonu!

Säändsit inemiisi ja näide kododõ lugusit kullõldõh tulõ hindäst mõista päähä mõtõ: kas maaelol omma mi silmi all tõtõstõ perämädse päävä käeh? Ku kõrras sälä taadõ aolukku kaia, sis vähämbält viimädse sada aastakka omma mi vana talorahvakultuuri vasta õks väega häötüsligu olnu.

Kõrraga tulõ miilde 1949. aastaga kevväi, ku ka Vanalt Võromaalt pääas’aligult maainemiisi Tsiberihe viidi. Kolhoosõ tegemise aol sundsõ kopkidõ iist normipäivi tegemine ja kehvä tulõviguvõimalusõ hulga nuuri huuga maalt suurõmbihe liinu pagõma. Ku 1980. aastil oll’ huulsa tüüga ammõtligu sovhoosi- vai kolhoosieloga kõrvuisi uma väiku majapidämine jala kimmämbält alla saanu, sis vahtsõ vabahusõga tull’ turumajandus ni tõistmuudu rasõhusõ. Vanõmba esi saadi ummi latsi kotost sakõstõ joba vällämaalõ sõnnoga, et olõ-i näil kodokandih midägi tetä. Kokko loedu numbrõ näütäse õnnõ tuud, kuis täämbädses eläs meilgi liinu pite inemiisi hulga rohkõmb ku maal. A kiäki olõ-i kokko arvanu, ku hulga om noid, kiä olõs tahtnu innembä uma mäe pääle jäiä, a muutunu elokõrraldus es jätä näile säänest võimalust. Tuu kottalõ üteldäs: päälesunnit valik.
Taa viimäne aastagasada om olnu täüs õgasugumaidsi -isme – sotsialism ja kommunism, anarhism, kapitalism, liberalism –, mille kitjä omma lubanu, et näide nõvvoandidõ perrä lätt inemiisi elo kimmähe õnnõ ülesmäke. Vana talokultuur uma luudusõga ütidse elotsõõriga olõ-i ilmangi säänest muudu kergembät ello lubanu, a ummõhtõ om aastagasato vasta pidänü.

Ku ilmaelo jälki püürä nakas kiskma, sis mi rahva elokogõmuisi perrä olõssi nigu kats tiid: lüü kõik lakõs, inne ku kõik jälki käest är võetas, vai hoia viil kimmämbähe umast kinni. A ku ilm om tõtõstõ pööräh, om tuud, mis tulõmah, siski parõmb vasta võtta uma mäe pääl mõtsa veereh ku laja ilma võõridõ teie pääl.


 
 
Reimanni Nele,
eloaignõ võrokõnõ
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit