Mullõ miildüs mõnikõrd aastan üle piiri kaia ja esiki minnä, selle et kotun mul aigu mol’uta ei olõ vai ma tuud lihtsäle ei mõista. Esä om tiidmise pääle, ku ma jälki maailma kolkma lähä, soovitanu innembä telgiga Mustajõõ viirde minnä. Mille, ei tiiä.

Minevä aasta mihklikuu viimätsel nädälil, ku armsa kodupaiga ilma olli jo suurõ sügüse näoga, lindsimi ravvadsõ tsirguga pääliinast Santorinilõ. Santorini om väiku vulkaanist peri Kreeka saarõkõnõ sinetävä mere seen. Kõik maja saarõ pääl omma valgõ, piaaigu piimvalgõ, ja katusõ sinidse, merevesi om puhas ja lämmi, süük nii hää, et vii keele alla. Ütesõnaga, mol’utamisõs väega hää ja õigõ kotus.

Ravvanõ tsirk oll’ kaasmaalaisi täüs, paarsada kimmäle, kiä kõik saarõ pääle maha panti. Jo sääl oll’ rahvid Saarõst ja Setust, Võrust ja Virust, eestläisi ni vinläisi.

Olli joba hää mitu päiva saarõ pääl uma armsa tõsõpoolõga täüsraha iist mol’utanu, miä tähendäs värskin õhun lugõmist, lämmän viin tsuklõmist ja mere veeren peesütämist, lihtsäle pasmist.

No väega pikält ma mol’uta ja passi mõista ei. Sõs ma naksi patsiirmä. Patsiirmises oll’ mol’utajilõ mere viirde tettü mitu verstä sillet tiid, ütel puul söögikotusõ kaemisõga mere pääle ja tõsõl puul kah süümise paiga ni väiku poodi suvõniire ja muu kraamiga kauplõmisõs.

Üts päiv ma sõs patsiirse sääl mere veeren ja pääle mu patsiirse viil hulga inemiisi: ingläisi, vinläisi, hiinlaisi ja pall’u tõisi rahvid. Vahtsõ sääl üten poodin niisama ütte-tõist, ku kõrraga kuulsõ, kuis noorõpuulnõ naistõrahvas ütles selgen eesti keelen: «Ma ei ole siin reisil ühtegi normaalset eestlast näind!» Timä kõrval saisõ turskõ nuurmiis säändse veidü buldogi näoga, jämme kuldkett ümbre kaala, ja haugat’ vasta: «Aga mina?»

Ma saisõ ku soolasammas, es julgu hengätä kah, olli õkva ku puuga pähä saanu. No mõtlõ esi, ku sääne tiidmine ütekõrra su pääkolu lömästäs. Egäsugutsit mõttit tull’ pähä. Edimält aruti tuud tiidmist tõsõpoolõga, kiä muu seen arvas’, et kae no määne vidämine, olõmi reisi pääl ütenkuun kõgõ normaalsõmba eestläsega.

Paari päävä peräst oll’gi aig kodu tagasi linnada. Linnujaaman silmssi tõisi, kiä kodu naksiva tulõma, ja märguti umaette: tiiä ei, kas mul hindäl viga man, a ümbretsõõri omma kinä ni rõõmsa meelega ilusa inemise.

Kürsa Ere


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit