Mineväaastaga hainakuu 18. päiv. Sälä taadõ oll’ jäänü pikk päiv ja ollimi pääliinast kodo poolõ tagasi tulõmah. Kavvõndõst paistu jo ka Võromaa silt ja tuu pääle läts’ õkva miil parõmbas.

Ollimi massinah kolmõkõistõ: takah istõ mi neläne latsõlats, miis sohvõri kotusõ pääl ja ma piaaigu kaardilugõja.

Taivatsõõr oll’ illos verrev ja ütli, et kül om hää, et hummõl kah viil illos ilm tulõ. Sis ei olõ pääliinah raisatust pääväst väega kah’o. Sõs käändse pää vähä kur’alõ. Näi, et mehel oll’ nägo veidü hääle poolõ käänet. Küsse viil, et ega täl ummõhtõ suik pääle ei tükü. Vastust ma es kuulõ, selle et näi õkva juhipuulsõ küle nuka man kitsõ. Jõudsõ mõtõlda, et nikani ku ma üteldä jõvva, et piä kinni, kits, om pauk joba kimmält käeh. Ja sis ma lihtsäle röögähti. Niisäändse helüga, nigu ma viil vast kunagi tennü es olõki. Ja ega ma es tiiäki, et säänest hellü ülepää võimalik vällä aia om. Latsõlats hiitü ja nakas’ ikma. Miis sõksõ pidurit õks tävvega, kaiõ mullõ ulli näoga otsa ja küsse, mis mul hädä om. Ma ütli, et kits om. Sis nägi jo miis kah massina iih keskkotsih kitsõ suuri halõhit silmi, mis meile vasta vaheva. Pää oll’ täl toet kapoti pääle.

Kits tegi viil üte hüppe, ja lännü tä oll’gi. Massin oll’ tävveste terve, es olõ ütte karvatuusti kah koskil. No käe võtt’ peris värisemä. Es saa mi kumbki arvo, kuis nii minnä sai. Röögähtüs es olõ sukugi ette planeerit, tä lihtsähe tull’. Nigu nätä, ei olõ sõnno kõgõ vaiagi.

Usu nüüd viil rohkõmp, et röögähtus om iks üts kimmäs relv külh.

Kiviti Kadri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit