Seo lugu juhto Pärnaste Valdoga filmi «Viimne reliikvia» tegemise aigo. Tüükotus olle täl Räpinä mõtsamajande Niitsiku tsehhin kunstnigu nime all. Sääl tetti ussi-aknit, müüblit ja suvõmajjo. Timä tegi suvõniire.

Ütspäiv tulno Räpinäst direktor esi katõ Tal’na mehega Niitsikulõ. Tallinnfilmi tegeläse seletivä, et naatas tegemä filmi päälkiräga «Viimne reliikvia», sinnä vaja rekvisiite. Joonistõ päält näüdäte mõisapreile Agnese sängö, malemängolauda ja kunstiperäst laegast vai kaste kloostre reliikviä jaost. Kõigil mõõduke näüdätü. Tsehhirahvas uhkuist ja tähtsüst täüs, näid valite vällä kino jaost müüblet tegemä! Kõik tõõsõ tüü jäteti kõrvalõ, et rutõmp valmes saasse. Tahete valmest tetä korgõmba kvaliteediga.

Kui asjolõ Tal’nast perrä tulte, tahete kõgõ inne auto pääle panda säng. Tutkit! Ei mahuke autohe. Pikempält mõtlõmada võtiva Tal’na mehe sae ja lõikseva nigu meistre esi sängü riste poolõst. Tsehhimeestel niisääne heitömine, et vahtseva suu-silmä peräne. Nimä lihvsevä viil liivapaprega ja lakeva, nüüt mindäs mõtsikolt saega räustämä!

Nääle ütelde, et olõ-i midäge hätä, sängül jo uhkõ päitselaud terveh, sängüle pandas tekk pääle, parandamist ei nätäke. Malemängolavvaga olte väega rahulõ, parajalt suur ja kruudeline. Viimätsenä andse Valdo umatettü ilostustõga kasti lavastaja hindä kätte. Tuu keerot kaste egäst külest, võtt kaasege valla ja kaiõ sisse. Sõss tõstse üles ja visass korgõlt maaha.

Ettearvamadast teost jäie miihel hingäminege kinne, surmane heitönö. Valdo röögät ja juuskse kaste pästmä. Tervest jäi. «Rahu, rahu,» ütelnü viskaja, võtnu kasti hindä kätte ja seletänü pikält. Filmi jaost olõvat kast kloostre uma. Sääl sisen hoiõtas üte pühämehe luid-konte, mis ommage kloostre reliikviä. Kui mässäjä nägevä nunna käeh ilosat kaste, midä tuu püüd pästä, võtva vägüse käest. Nääde arust om sääl kuld vai suurõmp varandus. Kui lövvetäs innege, et palja kondi, visatas suurõ süämetävvega kast minemä. Tuu piat niipallo katske minemä, et kondi satassõ vällä. Timä pidige kontrollma, kas iks lätt purust. Es lääke. Niimuudo olõsse filmi mõtõ är kaono, kondiunik pidi kinmähe põrmandol olõma, et näüdätä, mis kloostre reliikviä oll’.

Nii täpne seletüs rahust’ Valdoge maaha. Timä pidäse nüüt kipõstõ kasti vallalõ lahkma ja kergüise vahtsõst kokko panma. Vigurene tüü, aga Tal’na mehe jo oodiva.

Nii ommõgi – ku kinofilme kaet, ei mõista arvatage, mis kõik tegemise aigo juhtuno võise olla.

Pärnaste Leida


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit