Uma elo joosul olõ ma nännü kistumada kirivit unõnägosit, miä lajan laastun või panda kolmõ jakko.

EDIMÄDSES. Nuu unõ, miä omma tähendüsega. Ku ma näe, et mõnd ihokotust valusahe tsusatas, sis jääs õkva tuu kotus haigõs. Ku ma olli 13-aastanõ, näie unõh, et soldani aiva minno vanaaoliidsi treppe piten takan, ni üts tsusas’ kahvliga küle sisse. Kõnõli tuust umalõ tsõdsõlõ, tä arvas’, et ma jää haigõs. Nii ollegi, katõ nädäli peräst jäie ma kõllatõppõ.

Aastit ildampa näie unõh, et minno tsusati valusahe väidsega õkva süämehe, heräsi hirmuga üles. Kah pia katõ nädäli peräst jäie süämelihassidõ põlõndikko.

Ku kiä tutva, kedä olõ-i kavva nännü, hinnäst unõn ilmohtas, sis vanast saie kirä vai näie periselt. Ku ma unõn näe määnestki plahvatust, sis periselt kah om määnegi plahvatus vai tulõga tegemist. Tuu üüse, ku Estonia laiv põhja läts’, heräsi ma kellä üte aigu. Olli unõn nännü, et hulga paprit hõl’os õhun suurõn ruumin ümbre. Üte seifi uss oll’ kah vallalõ, kost mugu linnas’ ja linnas’ paprit vällä. Terve üü es tulõki inämb und, nii kaeh, miä hummogu vällä tull’.

TÕÕSÕS. Egä aasta nakkasõ mul unõ nigu filmilindi juuskma – vahel värmilidse, vahel hirmsa ni uskmalda. Ku ma mehele noist hummogu kõnõlõ, sis tä naard, et no om tõtõstõ süküs käen. Miä viil, hingikuul näe ma unõn kadonukõisi sakõmbahe ku muido. Aja näidega juttu vai lää näid kaema. Sakõhe nä kõnõlõsõ, minka parhilla toimõndasõ. Mõni tege korvõ, mõni vaasõ, ni kõkkõ muud. Om ka nii, et pääle kadonukõisi unõn nägemist tulõ ilmamuutus. A ku ma näide käest küsü, konkottal nä sis parhilla omma, nä ei ütle, häösse tassakõisi nigu undsõ sisse.

Viil olõ ma sakõhe unõn nännü, ku kiä sugulanõ vai hüä tutva koolõs, sis umbõs 30–40 päävä peräst nä jätvä nigu hüväste. Mõni om kaenu väega hallõ näoga. Üts ütel’, et võtt lavvalina mälestüses üten. Üts vana tüüseldsiline iksõ kõva helüga ni ütel’, et tä om väega ütsindä. A kõik nä omma väega häätahtja, nigu rahu olõssi süämen.

KOLMANDAS. Nuu unõnäo omma nii-üteldä üle mõistusõ nigu ulmõvärk. Noid tükü ma nägemä, ku om väega murrõlinõ aig vai ülepääkaala tüüd vai kõva eksämide aig. Üte sõnaga: stress. Sis om umaette oopõr ni tulõva mängo kõik tähtsä nõna, olkõ nä kohaligu «tsaari» vai kavvõ maa kuninga. Jo ammudsõst aost täämbädseni vällä. Kõnõlõ katõst kõgõ värvilidsembäst.

Ku mi Vinne riigi käpä all ollimi ja tuu käega näütäjä Brežnev pukin istsõ, näie, et olli Moskvan kongresse paleen (elo seen ei olõ käünü). Brežnev pidi kõnõt, sis vali klaaskarahvinist vett klaasi, astsõ puldist vällä, tull’ läbi saali ni andsõ mullõ juvva. Terve saalitäüs rahvast käändse kaala ja jõllit’ ku ilmaimet. Ku ma järgmäne päiv sõbralõ tuust kõnõli, ütel’ tä, et taa olõ õi midägi, timä om unõn Brežneviga üten sängün verevä vatiteki all maganu.

Tõõnõ uunikum-uni olle vast 15 aastit tagasi. Näie, et ma koskil lossipargin suuri puiõ all patsiirse, käevangun parhillanõ Roodsi kuning Carl Gustav. Vihma sattõ, kuning esi hoitsõ vihmavarjo. Kõnõlimi-kõndsõmi küländ pikält. Jutt esi olõ-i meelen, a tuu külh, et ma unõn jõudsõ mõtõlda: miä külh kuninga naanõ arvas, ku ma tä mehega niimuudu kangli alt kinni patseeri. Sis heräsi üles – kuninga pargist õkva umma sängü…

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit