Seo jutt om kõnõld Ilvesse Aapoga mõni päiv inne timä 50aastadsõs saamist. Juttu aimi Räpinäl Võhandu veeren. Paigan, midä kutsutas «Apteegi all» ja kon jõõn vesi keerutas ja om kuus-säidse miitret sükäv. Kas taa umavaihõlinõ jutuajaminõ ka juubõliintervjuu mõõdu vällä and, tuud piät joba lugõja otsustama.
– Kes sa olõt, Aapo?
– Ma mõtli tuujaos spetsiaalsõ sõna vällä: laulukiränik.
– Ahah. A om teedä, et sa olõt kunstnik, kiränik, laulukirotaja. Äkki sis kunstlaulukiränik?
– Ei, kunsti ma tei pääas’aligult eelmidse aastatuhandõ lõpuh.
– A laulõ?
– Edimädse laulu tei, ku olli kas 16 vai 17. Ja sis läts’ kõvva aigu. Ku Pehki Jaaniga tutvas sai, sis naksi jälki tegemä. Põhilidsõlt om iks tettü vahtsõl aastatuhandõl.
– Kost nuu laulu tulõva?
– Egält puult.
– Kuis tuu käü, kas kiäki tulõ ja ütles, et tii määnegi laul vai sõna vai tulõva esi?
– Mõnikõrd tulõ esi, mõnikõrd sis, ku vaia.
– Kas viimätsel aol tulõ esi rohkõmb vai om vaia rohkõmb?
– No ku korona pääle naas’, sis oll’ kõrraga kõigil väega tekste vaia, selle et muusiku es saa esinedä ja näil oll’ pall’o vapa aigu.
– Nii et su jaos oll’ tuu korona tüüaig.
– Oll’ jah. Ma lõpõti üte muusikali libretot ja Vanemuisõlõ üte muusikali tõlgõt. Singer Vingerile sai tettüs jälleki ports tekste, vast nä jõudva õks tuu plaadi kah vällä anda.
– Kuis sa kiränigus naksit?
– Opsõ nelä-aastadsõlt lugõma ja sis sai arvo, et ega naa luu esihindäst ei tekü, näid tegevä kiräniku. Naabrimiis küsse, kelles ma saia taha. Ütli kõrraga, et kiränikus. Sis naabrimiis kutsõ minno hoovi pääl kõik aig kiränikus. A inne, ku ma üles kirotama naksi, läts’ viil 20 aastat.
– Naksit luulõtuisi kirotama?
– Edimäne kogo oll’ esi kokko klammõrdõt «No vot». Toda näütimi puul’nal’aga Põlvah. Sõprul Kommussaarõl ja Lõbul olli samasugudsõ vihu ja säält Põlvast tekkü mänedþer ja timä sokut’ meid Tarto liina kah näütämä. Säält korssiva Kivisildnik ja Kauksi Ülle mu üles ja nii tä läts’.
– A kuis iks kunstiga om, sa olõt tuud opnu?
– Ma olõ ammõtligult küländ harimada inemine, a 1990. aastail käve Põlvah Boris Lukatsi man. Olõ käünü kõrras Soomõmaal veidü graafikat opmah ja Tõnis Vindi man sai ka käütüs kunagi.
– Ütlit, et kunstitegemine jäi eelmiste sajandihe. Mille?
– Valmis sai. Näütüisi om iks tettü, fotomanipulatsioonõst.
– Elät Räpinän?
– Om jah.
– Midä Räpinä su jaos tähendäs?
– Kodo. Väega hää om hindä man kotoh ellä.
– Kas kiäki imestäs kah, et sa koton elät.
– Kõik aig imestädäs. A ma olõ innemb ka vastanu, et Talnalõ mõist egä ull’ minnä.
– Kas sa tüüd kah tiit?
– Kõik aig tii.
– Määne su tüüpäiv om?
– Tuu olõnõs, kas om parasjago midägi suurõmbat tetä vai om nipet-näpet. Näütüses ku Estonialõ kiroti 17 kuuga kolm libretot, sis läts’ põllomehe elos är: hummogu kell säidse tulli üles, õdagu kell 11 magama. Kõik aig kiroti. A tuu om eränd. Harilikult lää nelä paiku üüse magama ja tulõ 12 paiku üles.
– Kuis vabakutsõlinõ är eläs?
– Tuud, kuis inemise är omma elänü, näet kalmuaiah kõgõ parõmpalõ. Kuigi eläs, noh. Pääasi, et ei tii raha peräst, a raha iist.
– Kas kuulsa olõk and kah midägi mano?
– Ma vaidlõ vasta: olõ-i ma kuulsa joht, olõ lihtsäle teedä miis.
– Midä teedä miis piät tegemä?
– Väega pall’o piät tere ütlemä liina pääl.
– Määndse liina pääl?
– Egä liina pääl.
– Mis sa täämbädse ao kotsilõ ütlet?
– Huvitav aig. Üttepite kõnõldas, et kõik om umbõlõ persen, samal aol ei olõ mi maailma aoluun nii häste elänü. Tuu om nigu Schrödingeri planeet.
– Kes tuu Sröödinger om?
– Schrödinger oll’ sääne miis, kes mõtõl’ vällä Schrödingeri kassi, kes om karbi seeh, ja mi ei tiiä, kas tä om eloh vai koolnu. Sääne kass, kes om kõrraga nii eloh ku koolnu. Meil om planeet kah sääne: korgõ elojärega ja tävveste persen.
– Mis tähendäs persen?
– Noh, Covid ja kliima ja… A tuu om huvitav, et ku ma lats olli, sis raoti inemiisil päid maaha muinasjuttõh. A nüüd tetäs tuud Lähis-Idah ja Aafrikah.
– Midä su jaos perämädse 50 aastat tähendäse?
– 50 aastat tagasi oll’ planeedi pääl poolõ veidemb inemiisi. Mõtli viil nii, et aastal 1970, ku ma sündü, sis parhilla om aasta 2020. A ku aig olõs tõistpite nakanu minemä, sis olõs parhilla õkvalt Vabadussõda läbi saanu, olõs aasta 1920.
– Midä tähendäs su jaos umakultuur?
– Olõ õks inämb nakanu perimüsest otsma loomigulõ põhja. Kirändüsmuusõum and pall’o raamatit vällä ja ma kõik aig osta noid. Tuu hoit väega pall’o aigu kokko, ku ei piä esi nakkama kõkkõ vällä mõtlõma.
– Kas tahat viil midägi tähtsät üteldä?
– Jah. Tuud, et mu kiindumus pikki hiussidõ ja habõnidõ vasta tulõ arvada tuust, et ma elä vanausu kloostri maiõ pääl.
Rahmani Jan
Ilvesse Aapo Võhandu kaldõ pääl. «Seod kotust kutsutas «Apteegi all» ja seo kotussõnimi om üten apteegiga liikunu,» tiid Aapo. Rahmani Jani pilt