Minevä nädäli uudissist saimi teedä, et timahava jäetäs är Tarto maratoni teleülekannõ. Ei tiiäki, kuis tuust arvo saia täämbädsel aol, ku ilm om täüs võlssuudissit ja ilmangi ei tiiä, midä periselt usku. Kas tuu om määnegi nali? Vai om tuu kurb uudis? Kas kiäki iks viil usk, et 16. radokuus tulõ maaha sääne lumi, et saa pitä Tarto maratonni ja tuud telekan näüdädä?

Ei olõ lihtsä usku ka muid ütlemiisi. Näütüses ku üteldäs, et vanastõ oll’ hain rohilidsõmb. Ma ei usu tuud, ku kae timahava vahtsõaastakuu lõpun hainamaad, miä egä pääväga iks hall’ambas lätt. Arva, et säänest asja olõ-i aastit nättü ja vaivalt hain vanastõ seol aol rohilidsõmb oll’. Tuud, et lumi oll’ valgõmb, võit piaaigu uskma jäiä.

Nii omgi, et parhillanõ aig nõud mi käest iks inämb uma pääga mõtlõmist. Ja silmi valla hoitmist, et nätä, miä periselt om. Kõkkõ ilmalorri usku ei massa, tähtsämbä as’a tulõ iks uma silmäga üle kaia ja käega perrä kumpi.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit