Võro liinan om tulõman säitsmes Uma Meki suurlaat. Pall’o joba tiidvä, et Uma Meki märgiga süüki või rahuligu süämega osta – om tuu õigõ uma ja hää kraam.

Vanastõ es olõ määnestki märki vaia, turu vai laada päält sait hää kododsõ kraami niisamagi kätte. A nüüt piät ostja pelgämä egäsugutsit sulikit, kedä om pall’o.

Tuu om joba pia epideemiä mõõdun, et suligu ostva Maximast vällämaa pluumõ, maasikit, kurkõ jms kokko ja pakva noid turu pääl krõpõ hinnaga nigu Eesti ummi. Ku ei taha pettä saia, piät tiidmä, kiä om õigõ müüjä ja kiä ei.

«No ma näe joba säänest asja, et suidsulihha ostõtas müüjä näo perrä – ku lihameistri esi ei müü, sis inemine ei julgu osta,» kuuli ildaaigu murõlikku kommõntaari. Hädä om tuun, et laada vai turu pääl liigus kah tiid-kost-peri suidsulihha. Mano kirotõdas «talusink», müüjä aja maavilladsõ kuhti sälgä ja küsüs soolast hinda.

Kurb om tuu, et vahtsit söögi-ettevõtjit eski opatas petmä. Tutva inemine käve torditegemise oppusõl – käsitüütordi omma hinnan ja noid tasus tetä. A tuul tutval jäi suu vallalõ, ku oppusõga jõuti tuunimaani, et kavval om pruuki taimsõt vatukuurt – katõ euroga saa liitri kätte ja saat tordi iist inämb vaihõlt võtta. No tuu jälle keemiämaiguga kraam omgi jo üts põhjus, mille inemise pooditordi asõmõl käsitüütorti tahtva ja omma nõun tuu iist kats kõrda inämb masma!

Olõssi väega hää, ku Uma Meki kaubamärk lääsi nii lakja, et tuu perrä saasi uma ja hää söögikraami lihtsalõ är tunda: turu ja laada pääl, tordimeistri kodolehe pääl jne. Et Uma Meki märki saia, ei piä söögitegejä säändsest bürokraatia-võsust läbi murdma nigu mahhe-märgi saamisõs. Söögikraam olku lihtsalõ ausalõ uma ja hää. Söögitegejä, küsüge julgõhõ Uma Meki märki!

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit