Timahava es kosta Lindora laadun tümpsumuusikat. Inemise laadu pääl olli rõõmsa ja ütlivä, et sääne taa Lindora laat pidänügi olõma. Lustilinõ miil, vabahusõtunnõ ja kombist kinnihoitminõ ommaki märksõna, minka seokõrdsõt puulvarguisi peetüt Lindora laatu või kutsu.

Simunapäiv, 28. rehekuu 2020. Kell 8 hummogu oll’ laaduplatsi pääl vast puulsada inemist. Mõnikümmend müüjät olli uma kraami vällä pandnu. Platsi veeren saisi vallavalitsusõ inemise, kõigil tsipa hapnõ näo iin. Laat, miä olõs pidänü är jäämä, sai siski peetüs, selle et inemise taa ärjäämisega es lepü.

Alostusõn oll’ tunnõ, nigu midägi viil otsitas vai oodõtas. Peris julgõ müüjä es olõ ja ostjit kah suurt es liigu. A kuigimuudu, nigu täämbädsel aol juhtus, läts’ sõna lakja ja õigõ pia naas’ laatu tulõma ostjit ja müüjit kah.

Kõgõ edimäne asi, miä mullõ laatu jõudõn kõrvu jäi, oll’ kikka kirgmine. Kikkit om iks laadu pääl olnu, a noidõ hellü ei olõ hariligult makimuusiga seest kuulda. Ja tõõnõ esieräline asi seol laadul oll’ rõõmsa rahvas. Inemise kitivä, et ilm om illos ja ka tuud, et laat om seokõrd õkva nii suur, nigu tä olõma pidänü. Ja kuigi autoga sai timahava sõita Lindora tiiristi vällä, es olõ tuu ao seen, ku ma sääl olla jõudsõ, määnestki rahvapuudust. Vahepääl oll’ ka sääne tunnõ, et jälki pandas auto Tabina küläni vällä. A rahvas es korju summa, innembä võidsõ nätä nigu ujakõsõ juuskmist: ärminejä lätsi är ja manotulõja tulli mano.

Mälehtüse korvilaadust

Mul hindäl om Lindora laaduga hulga mälehtüisi. Latsõn oll’ tuu mu kodolaat. Edimäst laadunkäüki mäletä 1980. aastidõ keskpaigast. Lätsimi nii kellä kümne paiku Lindorra, üttegi müüjät es olõ. Mõnõ vanamehe koosõrdiva ümbre ja seletivä, et laat om joba läbi. Jah, varahanõ kelläaig om olnu üts seo laadu märksõnnu. Ja korvi – mu mälehtüisin om Lindora laat päämidselt korvilaat. Müüdi suuri ja väikeisi lastukorvõ. Säläkorvõ sai säält laadust iks tuudus.

Edesi läts’ laat egä aastaga iks suurõmbas ja suurõmbas. Ei mõistaki üteldä, mille mõnõ as’aga juhtus niimuudu, et tä saa rahva hulgan kuulsas ja kõik rühkvä tuud kaema. Lindora laat om perämädsel kolmõlkümnel aastagal sääne rahvamagnet olnu.

Sis määndselgi aol naati laatu «kõrraldama». Mu jaos tähend’ kõrraldaminõ tümpsumuusikat. Tümpsumuusika mullõ ei miildü.

Vana kombõ ja vaba henge

Timahava juhtu sis nii, et näimi kõrraldamada laatu. Õigõmb olõs kül üteldä – esikõrraldunut laatu. Ja mu meelest midägi tuust kehvembäs joht es lää.

Rahvas oll’, nigu ma joba ütli, rõõmsa. Tuu rõõm olõs tulnu nigu kikkalaulust ja tundõst, et võimulõ om vasta astutu.

Taa Lindora laat sõglusi vällä inemiisi jaos päätähtsä. Vabahusõ olla ja otsusta esi, niimuudu, et kiäki ei tulõ sullõ ütlemä, midä sa kuimuudu tegemä ja kon olõma piät. Ja viil näüdäs’ taa vannu kombidõ väke. Miä inemisele sisse harinu om, tuud iks peris lihtsäle muuta ei saa.

Rahmani Jan


Nii ku Vananurmõ Ilmar pillile helü sisse lei, naas’ kõrraga üts tandsupaar Ilmari pilli perrä keerutama. Rahmani Jani pilt


Tüüriistamüüjä kraami mano huviliidsi jakku. Rahmani Jani pilt


Naa kikka tulli laatu traktoriga. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit