Mu edimäne tüükotus oll’ Luutsniku koolin. Sääl tüüt’ tuukõrd pall’u nuuri. Tuu oll’ illus aig: kõkkõ sai tettüs süämest tävve rinnaga. Takastperrä mõtõldõn oll’ tuu aig nigu kuldsõ libliga lindaminõ keväje.

Nigu elun õks, om kõgõ ilusa kõrval sääntsit asju, midä ei tahassigi miilde tulõta, a nuu andva aig-aolt õks hindäst märki.

Koolin oll’ internaat, kon oll’ latsi kavvõmbist küllist ja eski Lätimaalt. Tütärlatsi magaminõ oll’ alakõrra pääl, poisi olli tõsõ kõrra pääl.

Ütel talvõhummukul koolimajja jõudõn oll’ hiitümine suur. Ussõ iin saisõ Punadsõ Risti autu, oppajidõ tarõ oll’ tütärlatsi laadsaretis tettü, valgidõ kitlidega naasõ vuursõva ümbre. Põhjus: ütessä tütärlast saiva üüse karmumürgitüse. Kütjä oll’ siibri varra kinni tõuganu. Kasvataja ega tütärlatsõ es tunnõ magama minnen midägi. Õnnõs kuuldsõ üüse üts tütärlats üles, tä tahtsõ kemmergulõ minnä. Ku tä kalidori värske õhu kätte astõ, sattõ tä kokku. Koolijuhataja, kes eläsi ka alumadsõ kõrra pääl, kuuldsõ mütsätüst ja juussõ unidsõ pääga kaema. Tä sai õkva arvu, et piät kipõstõ tegemä: lei aknõ peräni, nõstsõ meelemõistusõlda tütärlatsõ ütekaupa magamisruumist vällä, kõlist’ tohtrilõ.

Üle väidseterä jäi kõgõ suurõmb õnnõtus är.

Aidma Hele


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit