Egän külän ja egän talon ommava eriperätse sõna vai ütlemise. Mino vanaimä tarvit’ säänest ütlemist nigu «ukralit tegemä». Kost tuu olle tulnu, ei ma tiiä. Kõgõpäält tulõ mullõ ette Lutsu «Suvõh» Kiir, ku timäl Vinnemaal mõisavalitsõjas opmah kävveh kõik är ukraadili.

Ukralitegemist peetä es vargusõs, rohkõmp nigu noidõ asjo tagasisaamisõs, mille pääle arvati ollõv hindäl õigus. Ütesõnaga toda ukralit tetti meil peris hoolõga.

Viiekümnendide algusõn, ku kolhoosõ naati tegemä, lätsivä jo kõik talomaa kolhoosõ ala. Inemiisile jäievä uma maa ja mõtsa süämehe ja kõik aig tundu näile, et näide varandus ei piässi kolhoosi uma olõma, et tollõ pääle om inemisel õigus nigu innembädselt. Säält sis naas’ki tuu ukralitegemine. Ma mäletä, et olli vast nii viie-kuvvõaastanõ latskõsõots, ku naati Sika jõe veereh niidüh haina tegemä. Innembält olliva iks Kolga niit ja Kriimi niit ja Varuski niit ja nii edesi. Nüüt olle üts suur kolhoosi niit. Tuu sõs jaotõdi kuigimuudu hainaliidsi vahel är. Kuis jagaminõ käve, tuud ma ei mäletä. A lats pand pall’ondki tähele, kullõs vanno inemiisi juttõ, jätt miilde. Üteldäs jo, et väikokõisil kruusõl omma suurõ kõrva. Niiviisi omma mullõ mälestüse jäänü.

Pääle jaanipäivä ilosidõ ilmuga läts’ niidü pääl tüüs vallalõ. Varra kastõlikõl hummokul, ku niitä olle keremb, niideti hain vikatidõga maaha. Määntsegi hobõsidõga veetävä niidümassina olliva, a noidõga niidü pääle es päse, maa olle likõ ja mättäline. Mehe ja noorõmba naasõ niidivä. Ku illos kuum ilm olle, käänivä naasõ hainakaari päält lõunat rihäga ümbre, et parõmbihe kuiossi, ja õdagus panti joba hain rukka. Ku ilma olle, laotõdi noid rugasid hummokul lakja, haina lüüdi pääväl üles – segäti, et parõmbihe är kuiosi, õdagu panti jälki rukka.

Ku arvati, et hain om parralt kuiv, naati kuhjõ tegemä. Kuh’a ala tetti ossõst tsõõr, keskel olle kuhjavarras. Hain nõstõti vikloga kuhja, üts inemine, inämbüselt mõni kuhja tetä mõistja naistõrahvas, sõksõ haina kokko ja säädse kuh’a ilosas. Ilosahe säetü kuhi olle tegijäle auasi. Kõgõ lõpuh panti üle kuh’a viil otsõst kokko köüdetü noorõ kõivu, et tuul kuhja är ei rääbisi. Kuh’ategijä naanõ lasti kah suurõ naaru ja kirskamisõga tõisi naal alla. Mehe küssevä alla avitamisõ iist nal’aperäst pudõlit vai lupa kaia undrukuveerest ülespoolõ. Kõigil olle hää miil, et hain kuh’an ja sai õdangulõ.

Toda ma ei mäletä, mitu kuhja pidi kolhoosilõ tegemä, a tüü iist anti üts kuhi hainaliidsile. Novot ja sis tuu ukralitegemine käve niipite, et kolhoosi kuhi sõkuti häste kergüisi, a uma kuhi sõkuti nii kõvva kinni, et hiir kah ei olõs kuh’a sisse päsenü. Sõkuti peris mitmõkõisi. Niiviisi mahtu uma kuh’a sisse hulga rohkõmp haina ku kolhoosi kuh’a sisse. Ku niidü viir likõ es olõ ja lassõ hobõsõvankriga vitä, sis viidi uma kuhi ruttu kodo lähküle är. Muido ku haina olõssi kavvõmb saisnu kuh’an, sõs olõs õkva nätä olnu, et kolhoosi kuh’a vaiu madalambas ku hindäle mõtõldu. Ma arva, et kolhoosi brikatiir tiidse toda värki, a pitsit’ silmä kinni, et elä esi ja lasõ tõisil ellä. Nüüt om niit võssa kasunu ja kopra ommava jõe umma tahtmist pite säädnüvä.

Üts ukralitegemine käve mõtsah. Kolhoosi algaastil tulle kolhoosnikõl kolhoosilõ küttepuid tetä. Talvõ algul minti mõtsa. Mõtsatüü käve kõik käsilde muidoki. Katõ mehe käsisaega lõigati puu maaha, kirvõga laasiti ossa, puu jupitõdi parras, lahuti är kah ja panti riita. Sääl olle tuu taks niisama, et määntenegi osa riito olle kolhoosilõ ja kuigipall’o hindäle. Kolhoosi riit pilluti niisama lohvkalt, a uma riit säeti nii, et halg olle halo küleh tihtsähe kinni. Kõnõldi, et hää laduja võisõva pia tõsõ kolhoosi riida jao hindäle säädi.

Suvõ lõpu poolõ, ku vilja naati võtma kombainõga, sõs edimält nuu CK-4 korssiva põhu korjajahe, mis olle kombaini takah. Ku tuu korjaja täüs saie, sis lasti põhk korjajast unikuhe maaha. Unik es saa täpsele kandilinõ, määnegi hand jäi kõgõ perrä. Sis ku õdagu hämäräs läts’, võtsõ vanaimä minno seltsis ja suurõ pakladsõ sängükoti kanglihe ja ütel’, et vaia minnä ukralit tegemä. Tuu tähend’, et nuu hanna ja veidü unikust kah kor’ati hindäle kotti ja tuudi kodo ummilõ lehmile allapanõkis vai sängükoti sisse. Olõ es sis sängen määntsitki Dormeo madratsit. Põhukott aie as’a väega häste juundõ, a tuu sunnik tükkü är kõvas vaoma, sis olle vahtsõt põhku vaia ja kuna sis viil, ku mitte sügüse tagavarra tävvendä. Kolhoosi brikatiirile vahelõjäämise hirm muidoki olle, a elo esi sundsõ veidükese ukralitama.

Tetti toda ukralit viil, koh aga võimalus olle. Ku rahva elojärg parasi, sis nuu ukralitegemise, millest iihpuul juttu, kattõva är, a tulliva tõsõ asõmõlõ. Inemine om jo küüdse hindä poolõ luudu.

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit