Ku umal aol koolilatsi keväje ja sügüse kolhoosi vai sovhoosi tüüle aeti, tõnõkõrd mitmas nädälis, sis oll’ meil kommõ hauku, et tüü jo tegegi ahvist inemise. Arvada om, et ahv jääs õks ahvis, tekke, mea taht, aga tuu om külh õigus, et inemise päst igävüsest ja hullõst mõttõist tüü.

See keväje, ku taa elu meil sääne om, nigu om, otsva kõik, kiä vähägi saava, henele pendreide kaibmist ja külvmist ja istutamist. Nuu, kiä müügis taimi kasvatasõ, ütläse kah, et säänest haardmist ei olõ varõmb ollu. Vaivalt, et kõik no tuud arvasõ, et henele nii terve aasta söögi jõuat kasvata, aga inemisel om vaia medägi tetä, ja ku liinan liiku ei tohe ja vääga pall’u inemise ka tüüldä omma, sis omgi kõkõ paremb mulla sisen tsungi. Kullõt tsirgulaulu ja nuusutat lille ja värske haina lõhna ja proovit henele selges tetä, et kõik ei olõki nii hull, nigu vahel paistus.

Üts veidü nall’akas maania om põra kannu võtmine. Kana om õks elläv asi, tuud ei saa keväjelt aida külvä ja sügüse üles võtta. No muiduki saat, aga kas om illus nuur munõja kanakõnõ sügüse jo patta panda, selle et taad talvõl kongi hoita ei olõ. Ja nii, nigu vabariigi tullõn es saa nuu, kelle käest Venne võim konagi talu ärä võtt’, sinnä tagasi marssi, nii et eläje viil laudan ja vili nurmõ pääl, ei saa praegutsõ keskiälitse kah kuigi tagasi tuud aigu, kus esäl-imäl vai vanavanõmbõil laut eläjeid täüs oll’ ja kana nigu esihendäst kah muru pääl ringi jaluti. Nüüd tulõ kana-aid rebäste vasta sügävält maa sisse kaiba ja päält kah katta, selle et kost tuu haugas süvvä saa…

Nii et mis tetä, maainemist võiva nuu, kel elämine ja tüü enämb aastõid maal ei olõ, põra enämbüisi rohkõmb nigu mängi, aga suur asi om tuugi. Selle et tii mis tahat, ei harinõ mi pääväst päivä niisama vahtma, pilli tinistämä ja tandsma, ku siin maal õks tuu jaos om kõik aig vaiva nätt, et tarõ lämmi ja süük laua pääl olõs. Suurt elumuutust ei julgu pall’u niisama tetä, aga kiä tege, tuu om kitmist väärt. Nigu tuu Põlva kandi nuur ja tragi naanõ, kiä ilusalongist lauta lehmi nüsma läts’, olkõ no, et uus tüü õks rassõ külh.

Üts tüü om viil, mea vanõmba inemise, kiä enämb pendreid kaiba ei jovva, no rohkõmb ette omma võttanu. Alasi tükis jäämä kappõ ja suhvlide sisse asju, medä mõtsa visada ei olõ tahtunu, aga medä kõkõ hoita kah ei saa. Nuid kirju ja kaartõ om nüüd aigu sorti ja uvvõstõ lukõ, selle et mea tan telekangi nii vääga vahti om, ku vahtsõid saatõid veidü tulõ. Kõkkõ vast ei peaki hoitma, ja ku vana teatrikava ja muu lihtsamb kraam vällä sorti, jääs suhvlide peris pall’u vajalikku ruumi.

Üts vanaprovva kõnõl’, kuis tä umalõ noorõpõlvõ tutvalõ ilusa kingitüse tekk’, ku löüse üles timä mitukümmend aastaiga tagasi saadõt kirja ja no taalõ saat’. Tuul konagitsõl kirutajal oll’ nuid maailmadu hää lukõ, tunnist’, et ta esi kah enämb kõkkõ es mäleta, kon noorõn käünü ja medä tennü. Nuu kirja olli nüüd nigu pääväraamadu iist.

Aga siski om imelik kullõlda, ku suurõmba otsustamisõigusõga inemise arvama tükise, nigu olõs põra võimalik taast riigikõrrast eelmiste tagasi minnä, muiduki mõnõ kotsi päält ja mõnõs aos. No kost tull’ sääne imelik mõtõ, et sügüselt võit koolilatsi saaki koristama saata? Kiä saat, kohe, määntse eräettevõtja manu, määntse kaubaga ja määntse säädüsega? Et mi olõmi nigu üte poolõ päält kapitalismin, aga sis äkki läämi kõrras sotsialismi tagasi. Kae sis võisõ latsi kompvegiraha iist ega ilmaga ja peris pikäs aos kolhoosi vai sovhoosi tüüle saata, aga põra ju nii tetä ei tohe. Latsõ võisõ muiduki põra kah koolivaheaol rohkõmb tüüd tetä, a tuu om jälle hoobis tõnõ asi ja tõnõ jutt.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit