Kiränik Häniläne sai ildaaigu joba tõist kõrda kirändüsaokirä Looming aastaavvuhinna. Avvuhind anti aokirän minevä aasta ilmunu võrokeelitside luulõtuisi iist. Ütega noist luulõtuisist oll’ Häniläne ka timahavadsõ Juhan Liivi avvuhinna nominent.

Häniläsel om ilmunu neli raamatut. Kõik nuu raamadu omma olõman Võro ja Põlva maakunna koolõn ja raamadukogodõn. Priilt saa noid lukõ ka rahvusraamadukogo elektroonilidsest arhiivist Digar ja kullõlda saa Häniläse tekste timä hindä esitüsen internetist helüait.ee lehe päält.

Edesi tutvustas kiränik hinnäst ja umma loomingut mõnõ etteantu märksõna abiga Uma Lehe lugõjilõ ligembält.

Latsõpõlvõ Võrumaa

Silme ette tulõva latsõiä mõtsa ja niidü, kon ma sai sakõstõ priilt hulku. Mõtsast tuudi keväjä mitmõ kõo küllest mahla. Hää oll’ minnä mahla perrä ja kaia, kuiss mahla tsilguss suurtõ pruuni savist kaussi. Ma olli ka suur marjakorjaja. Mi kandi mõtsun oll’ pall’u vabõrnid, mustikid ja palukid, mõtsatsihte veeren ka maasikid ja kavvõmban samblõsuun kurõmarju. Mullõ miildü ka siini korjada: keväjä huunissu, suvõ lõpun kikkasiini ja peränpoolõ mustõ siini, makõsiini, piimäsiini.

Mu latsõiän oll’ pall’u lilli: sinininne, varõssõninne, kullõrkukkõ, tsirgusilmi, piitrelille, karikakrid, kassikäppi ja viil pall’u tõisi.

Kostõ pall’u linnulaulu nii mõtsan ku tarõ ümbre.

Tulõva miilde vana, XIX aastasaal ehitet palgõst maja, kon ma latsõna elli, mõtsaveerine savvusann (mi kodu mant oll’ mõtsani mõnisada miitrit), pumbakaiv, kesvä- ja aiavillänurm, mehidsepuu ja illuss lõhmuss vana lauda man ja noorõ kõo aida takan.

Mullõ väega miildü häitsevä hangõrhaina hõng ja kuiva haina hõng. Egäsugust hüvvä hõngu oll’ egäl puul pall’u.

Tähtsä asja olli mu latsõiän petrolilambi ja pundridega sainakell, vokk ja kerilaud ja tellipuu, suur leeväahu, vanaesä tettü puust sängü ja lagja söögilaud, kostki oksjonilt ostõt uhkõ sainapiigli.

Miilde halgahtuss, kuiss mu vaarimä viil vanan iän laul’ helle ilusa helüga jumalasõnalaulõ ja kuiss vanaimä ja imä lauli riimiliidsi rahvalaulõ ja 1950. aastide laulõ nink ka sõaaost peri laulõ

Tüüelu

Olli aastil 1976–2012 eesti keele ja kirjändüse oppaja kokku nellän koolin, tuu tüü veerest opassi veidükese soomõ kiilt nink olli ka kooliraamadukogu hoitja. Um ilmunu oppajide elulugudõ raamat «Mina, õpetaja». Sääl um ka mu elulugu seen. Tuu raamat um kirjäkeeline ja mu eluluu man um mu kodanigunimi Mariina Paesalu.

2012. aastal tulli koolist är ja nakassi leibä tiinmä raamadutoimõndajana.

Luulõtamise manu tulõk

1988. aastal anti teedä üle-eestilidsest murdõloominguvõistlusõst «Rahva kiil ja miil». Ma es olõ tuuss aoss kirutanu üttegi luulõtust. Mõtli, et proovi ka uma võru keele hääss midägi tetä, ja kirudi kolm luulõtust umast vaarimäst ja saadi võistlusõlõ. 1989. aasta suvõl sai ma hindä jahmatusõss teedä, et mu luulõtusõ olli arvatu edimidse kotussõ väärülidsess. Päält tuud kirudi ma viil tsipakõnõ, aga sõss läts’ elu keerulidsess nink luulõtuisi kirutamine es tulõ mullõ pall’u aastid inämb miildegi. 2005. aastal juhtu ma kirju vaihtama uma inneskidse oppaja luulõprofesri Karl Muruga ja saadi telle uma 1989. aasta luulõtusõ. Karl Muru soovit’ mul viil luulõtamist pruuvi. Pruuvsõgi… 2005. aastast seenimaani olõ ma kõik aig luulõtanu. Viimätsil aastil olõ loonu ka juttõ.

Häniläse nimi

2006. aastal sai ma Karl Muru kõrvalõ tõsõ hää nõvvuandja – Nikolai Baturini. Timä soovit’ luulõtuisi ilmutama nakada. Tahtsõ ummi luulõtuisi pakku Võro-Seto tähtraamatulõ ja aokirjäle Looming, aga es julgu tuud tetä uma nime all. Ma korja Eesti kirjämarke ja üte margi pääl oll’ tuukõrd aasta lind lambahäniläne. Ma silmässi lambahäniläsega marki ja kõrraga lövvi, et nimi Häniläne helisess häste ja kõlass mu loominguga kokku.

Kirjakeelitse inemise arvasõgi, et mu kirjänigunimi um lambahäniläse perrä, aga võru keelen märk «häniläne» sõsski tõist tsirku, tuud, kelle kirjäkeeline nimitüss um «linavästrik».

Mu kirjänigunimme Häniläne um mitu kõrda peetü imeliguss ja um tahetu tuu asõmõl pruuki õks mu kodanigunimme, aga ma piä nimme Häniläne armsambass ja hindäle kõlvulidsembass.

Häniläse värss

Olõ ülikoolin kullõlnu häid loengid värsioppusõst, aga luulõtuisi kirutõn ma ilmangi ei mõtlõ värsiteooria pääle. Värsi vuulasõ mu seest vällä, löüdvä esi uma vormi. Ku luulõtuss um kirjän, sõss nakka hindäle ette lugõma ja takti kullõma nink kullõmise perrä värsse parembass tegemä, sõnnu vällä vaihtama, mõtõt ja tunnõt selgembäss säädmä.

Mullõ um väega tähtsä sõnnu algusshelüde kokkukõla värsi seen. Tuu and mu luulõtuisilõ muusiga. Värsse lõpuhelüde kokkukõla kae ma ka veidükese, nii et riime mul õks lövvüss, aga nuu ei paista nii vällä ku algusshelüde kokkukõla. Mu luulõtusõ umma poolõldõ vabavärsin, poolõldõ rõhulidsen värsisüsteemin.

Looming

Kiruda umin luulõtuisin ja proosateksten periss pall’u lugusid tasalige inemiisi elust, aga ka tõisi ilmuliidsi – puiõ, puhmõ, tsillukõisi kasvukõisi, eläjide, tsirkõ, mutukide elust. Mitmõ mu teksti umma jutustusõ tuust, kuiss inemine tege ülekohut tõsõlõ inemisele ja luudusõlõ.

Mu luulõtuisin um hulga kõnõluisi tõisi inemiisiga, aga ka tõisi ilmuliidsiga: umma püürdümise noidõ poolõ, umma küsümüse, andisspallõmise, tugõmise, trüüstmise.

Aig-aolt pööra ma uma luulõsilmä ütiskunnan lagjambalt juhtuva poolõ ja tii ütiskonnakriitikat. Mullõ miildüss ka filosoofiliidsi luulõtuisi kiruta.

Mu teksten um näüdät nii elu pahu- ku pühäpääväpuult.

Võru keelen kirutamine

Ilukirjändüst luu ma õnnõ võru keelen. Eesti kirjäkeelen um pall’u kirutajid, ei ole minnu sinnä manu vaia. Ütengi vällämaa keelen ma ka kiruta ei tahassi – tuu olõssi rohkõmb mõistusõperäline tüü, ei olõssi luumine.

Võrukeelitsid kirjänikke um vähä. Võru keelen kirutõn saa ma avita võru keelel püssü. Ma pruugi ummi tekste seen pall’u vannu sõnnu ja sõnamuudõ – ma usu, et tuu um ka keele elun hoitmisess hää.

Tunnustus

Kõik inemise igätsese uma tüü iist tunnustust. Ku kiäki ütless mu luulõtuisi kotsilõ hää sõna, sõss ma tunnõ, et ei olõ kirutanu asjanda. Mõnõ kirjänigu kõnõlõsõ umist avvuhinnust suurõlidselt, halvasspandmisega, aga mul um küll avvuhindu saiõn ollu hää miil. Ma olõ sõss vähämbält kõrrass uskunu, et ma ei olõ tennü tühjä tüüd.

Arva ka, et mu kotsilõ ei saa üldä, et avvuhinna umma mullõ annõtu tutvusõ perrä. Ma saisa kirjändüssmaailman küländki erälde. Noidõn hindämisskogudõn, kiä umma mullõ avvuhinna määränü, ei olõ mul ollu sõpru, sugulaisi ega hüvvi tutvid.

Täämbädse ao Võrumaa

Ma käü Antsla surnuaian imä ja vanaesä-vanaimä nink vaarimä ja tõisi umatside havva pääl ja sõss trehvä õks kokku ka uma ristitütrega, kiä eläss Antsla lähkün. Antslast lähä ma alati tütre manu, kiä eläss koon mehega Põlvamaal.

Mul um võrukõisi hulgan kats kasuvelle ja mõnõ keskkooliaolidse sõbra, kellega kõnõlõmi telehvoni tiil ja vahjõpääl trehvämi. Mu luulõ üts suur avvustajid um mu Antsla keskkooli aoline imäkeeleoppaja Maimu Patte. Timäl käü ma külän ja tiäga kõnõlõ telehvoni tiil. Võrukõisiga proovi ma õks kõnõlda võru keelen.

Kevväi aian

Ma elä Lagedi alevigun kortõrmajan ja umma aida mul ei olõ, aga mul um väiku aiamaa alevigust vällän. Sääl kasusõ vabõrna ja rabarbri nink umma sibula-, põrkna-, peedi-, kaali-, saladi- ja tillipinnär. Kõik siimne umma prõllatsõss mullan. Pia tulõ haina kitskma nakada.


Aknõpiiglin. Häniläne lugõ luulõtuisi võro keelen kirotavidõ naisi õdagul timahava kündlekuul Tarto kirändüse majan. Rahmani Jani pilt.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit