Seo om parahalõ nii tõtõ lugu, ku üte jahimehe juttu usku saa.

Miis tahte kaia, kuis mõtstsikol söödäkotusõn käümine om. Mõtõl’, et jätt auto kavvõmbahe ja kõnd viimätse kilomeetri onni mano. Sai peräle ja naas’ uutma. Tsiko es näü koskilgi. Ummõtõgi süvvä oll’ pantu ja jäle kah olliva.

Läts’ sis tagasi ja nägi: tsia olli tulnu hoobis muialt, ku oodõtu, võtnu mehe lõhna tiiraa päält üles, nuhknu, kohepoolõ minek, ja sis tagasi käändü. Selge.

Tõsõl kõrral miis mõtõl’, et om kavalamp. Võtte jalgratta üten, sõite tuuga onni mano. Et jalajäle lõhna tiiraa pääle maaha es jäänü. A tsiga tulle iks tiirata pite, löüdse ratta päält maaha tulõgi kotusõ, nuhksõ takastpuult onni redelini välla. Sai lõhna kätte, käändse ümbre ja läts’ är.

Kolmandal kõrral läts’ miis kimmä pääle vällä. Jätte auto kavvõlõ, sõitõ rattaga onnini ja hüpäs’ õkva redeli pääle. Tõmmas’ redeli ja ratta mõlõmba hindä mano üles, et tsial olnu es midägi suurõmbat nuhki. Seokõrd tsia iks tulliva, teivä tsõõri pääle ja jäivä kavvõmbahe võssu vahtma ja nuhkma. Platsi pääle es tulõ kõrraga kedägi.

Olle nätä, et pidävä plaani. Kar’ast nügiti välla kõgõ nässäkämp väiko tsiga, tassakõistõ kõndsõ tuu platsi pääle ja naas’ süümä. Käändse iks ütte ja tõist lõvvapuult maaha, et parõmbahe suurõmbit suutäüsi ahmi. Tõsõ vahtsõva pikkä aigu võsust, kuis om, ja peräkõrd tulliva sis kah ku sõavägi rivih. Ja iks nii plaani perrä ja pimme pääle, et eski ku mehel püss üten olnuki, ei olõs midägi tetä saanu.

Eski pilti es saa.

Orassoni Elmet


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit