Tuu juhtu 1950. aasta talvõl vasta keväjät. Olli sõs ütsäaastanõ. Väläh pauksõ kõva külm. Latsõ es saa kuuli tullaki: kes internaadih olliva, nuu jäiki sinnä opma.
Mu pere elli koolimajah imeväikoh tarõkõsõh neläkõistõ. Imä olle koolitiinjä. Ma magasi vanaimäga kitsah sängükeseh olõkoti pääl. Väikene ahokõnõ oll’ kah seeh. Direktri lubasi mul tõisi latsiga, kes internaadih olli, üteh oppi. Sääl olli lavva pääl suurõ lambi. Nii olli ma kah tuukõrd külmäl pääväl pääle lõunat latsi man. Mul naas’ järest rohkõmb külm. Lätsi sõs aho mano lämmäle. Klassih olli suurõ aho. Oppaja tull’ kah mi mano kaema, kuis opminõ lätt. Tõsõ latsõ ütlivä är, et ma olõ haigõ. Oi ma olli tuu peräst vihanõ. Ma tahtsõ jo väega näide man olla, a saadõti õkva alla. Klassi olliva tõsõ kõrra pääl.
Direktri elli kah koolimajah. Tälle anti no õkva tiidä ja nii tulle tä minno kaema. Arstõ api olõ õs tuulaigu maal kostkiltki lähküst võtta. Palavik kerkü inne ülespoolõ ja kihä pääle tulli verevä laigu. Direktri tegi selges, mis mul viga om – leetri. Akõn katõti kinni ja tä tahtsõ minno kavvõlõ haigõmajja saata. Tuuga es olõ ma mitte sukugi nõuh. Olli ma kül ütest talost tõistõ imä ja vanaimäga käünü, a ütsindä es olõ ma kohki kavvõmbah olnu. Kost mullõ roho saadi, ei tiiä. Arst minno kaemah es käü. Leetri olli tuu ao külgenakkaja tõbi.
Ku ütskõrd üles lubati tulla ja üle koridori küüki minnä aknõ mano… Ai jummal külh, kos oll’ kõik illos: tooming ja võililli häitsivä, maa olle imerohilinõ! Nii ilosat keväjät ei olõ ma rohkõmb umah eloh nännü. Ega minno sõs kah kõrraga tõisi latsi mano es lasta. Näid ammuki mu mano. Tulli koridori pääle tarõkõsõ ette tabureti pääl koolitüüd tegemä. Seeh es taha inämb olla. Vot tuu oll’ joba karantiin.
Es olõ tuul aol majah elektrit ega vett. Seo oll’ vana mõisahoonõ mäe otsah. Vesi tulle mäe alt üles tuvva. Keldri kaudu tõsõ kõrra pääle ja klassi olli viil üts kõrd korgõmbal. Sann oll’ naabri puul kavvõmbal. Sääne oll’ elo. Ega mi sõs es olõ nii õrnakõsõ kah ku nüüt.
Veberi Hilda