Kodokiränd
Kooliaig nakkas seo aasta jäl läbi saama. A koolimälehtüse püsüse iks läbi aastakümnide.
Seo jutu kõnõl’ mullõ mu miis umast pinginaabrist. Nä opõ väikun maakoolin Läänemaal. Nuur oppaja and’ 4. klassin kodokirändi teema pääle «Minu kõige pikem reis». A kon nuu maalatsõ viiekümnendil aastil iks nii väega reisevä! Hää, ku minti küläpuuti vai rahvamajja kinuõdagulõ…
Pinginaabri kirot’ üteainu lausõ. Märkse, et timäl omma mõlõmba reie ütepikkudsõ…
Hinnet oppaja es olõ pandnu, a kässe vahtsõ kirändi kirota teema pääle «Minu koolivaheaeg». Ku kirotajal kirändin poolõ koerustükü – noidõ pääle oll’ tä meistri – üles lugõmada jäiegi, es olõ hätä. Peris pall’o oll’, midä sai õigõhe üles märki vai võlssi.
Või-olla arvati, et seo pajatus om kah üts vällämõtõld lori. A olõ-i joht. Kirändi kirotaja näüdäs’ pinginaabrilõ umma koolivihku, kon kõik oll’ olõman, nigu ma tan pajati.
Naaratus
Noorõaigsõ armastaja sai vanan iän tiidä, et nä ei eläki tõõnõtõõsõst väega kavvõl. Mõlõmba olli tuuaig jäl ütsindä.
Kõgõpäält saadi nimä kirju. Tigopostiga, nigu nüüd üldäs. Miis tahtsõ naasõga kokko saia. Naanõ ai tagasi. Tä arvas’, et midägi hääd ei olõ: hiussõ hallis lännü, kere paks ja hambit olõ-i suun. Miis trüüste, et timägi olõ-i sääne illos poiss nigu vanastõ. Ku tä ütskõrd sis uma noorõpõlvõ armsa tarrõ sisse astõ, naarat’ tuu lahkõlõ. Suust paistu ütsainus hammas. «Võlssõt mullõ, et suun ei olõ hambit,» nurisi miis nal’a peräst. «Ma kai, et tii sullõ üllätüse,» naard’ naanõ vasta.
Kokkosaamisõ üle oll’ näil hää miil – nal’asuun es olõ aastidõga kohegi kaonu.