Hää naabri

Lehen kirotõdi, et Läti mehe kaibva mikandin haudu. Võromaa taloperren võtt’ perrerahvas teema jutus.

«Ei olõ midägi üteldä: naabri omma meil iks hää,» arvas’ peremiis.

«Jah. Kõgõpäält juutva koolnus, a perän matva ilostõ maaha kah,» haard’ pernaanõ sõnal hannast. Tälle miildü viil, et matjil omma kõrraligu rõiva sälän ja eski lakk-kängä jalan. Vällänägemine sündsält pidolinõ ja kurb. «Ei üttegi muast seerikut vai kulunut kuhti,» kitt’ pernaanõ.

Sääne nägo

Seo lugu juhtu Vinne aol üten Läänemaa kolhoosin. Peris sakõstõ tull’ tuukõrd autoga Tal’nan kävvü. Kolhoosil oll’ kats veomassinat, noidõ juhtõ pääl olliki pääliina-sõidu.

A sis ütel’ üts miihist, et timä inämb ei lää. «Miilits ei anna rahhu. Egä kõrd peetäs massin kinni ja kaias minno üle, kas ma joonu ei olõ. Inämb ei jõvva võmmõga vaiõlda,» selet’ miis umma ärütlemist. Es avida tuu kah, et miis es olõ sukugi viinamiis. A noh, nägo oll’ sääne, nigu olõs kõva pohmell vai puul liitrit keren.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit