Õigõ supp

Üten Võromaa taloperren kasvi suurõmbidõ latsi kõrval sääne poiskõnõ, kiä es taha suppi. Tä nurisi, mille hää praat är tsurgitas ja ülearvo pall’o vett patta pandas.

Imä kah kai lavvan poja taldrigu pääle suppi nõstõn, et supp olõs rohkõmb sakõ. Esä sääl kõrval lõmpsõ supiliimi.

Ütskõrd, ku hernesupp oll’ häste paks ja illos lihatükk laiut’ kah seen, haard’ poiskõnõ kahvli ja väidse, esi kitt’: «Vot seo om õigõ supp!»

Rätiga raadio

Sõa algusõn kor’ati rahva käest kõik raadio är. A Mari käve iks Leenalõ kõnõlõman kõgõst, midä tä koskilt kuulnu oll’.

Inemise imesti, mis antenni külh Mari pään omma, et kõik uudisõ kinni püüd.

Mõnikõrd, ku Mari oll’ ummi uudissidõga är käünü ja sai teedä mõnõ vahtsõ põrotava as’aluu, litsõ tä õkva Leenalõ tuud kuulutama.

Latsõlats, kiä näkk’, et Mari tulõ, ütel’: «Näet, rätiga raadio jäl siin!»

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit