Naaru täüs sõda

 
Elli Läänemaal talomiis, kiä oll’ tunnõt esierälidse ihnusõ poolõst. Külä laulumeistri oll’ tä esiki laulu sisse pandnu: süü suppi sussikundsaga ja lõikas leibä nööriga.

Ei olõ halva ilma hääldä. Tuu peremiis oll’ väega tüühimolinõ ja nõudsõ tüüd kõigilt, kiä talon olliva. Peremehele es miildü, et poisi üüse aita tütrige mano tüke, selle et väsünü tütrigu es tii järgmäne päiv nii häste tüüd.

Oll’ suvi. Üts üü kuuldsõ peremiis moro pääl hellü. «Ah ti maida, tulõti jäl mi tütrikit ründämä!» Tä tormas’ vällä nii, nigu tä asõmõ päält pistü sai: pikä hammõga ja pükseldä. Sattõ trepi pääl maaha, selle et sinnä olli poiskõsõ säädnü üsätävve ohtjit.
Karistusopõratsioon oll’ tuus kõrras läbi. Poisi kaiva aknõst, kuis vanamiis oll’ tarõn uurakil ja mutt kor’as’ nõklu egält puult, kohe täl olli nuu sisse lännü. Vanamiis õnnõ oias’ ja ägisi.

Ega tuuga taa sõda es lõpõ. Küläpoisi mõtliva kõrrast vahtsit vigurit vällä. Ütskõrd sokuti poisi haouniku abiga pulli aida pääle. Pull naas’ sääl müügmä ja vanamiis pidi poissõlõ masma, et nä pulli alla toonu.

Sääne oll’ taa sõda peremehe ja küläpoissõ vahel, kon es olõ surma ja laipu, a oll’ silmävett ja pall’o naaru, selle et külärahvalõ oll’ jo kõik teedä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit