Kõrran ja kõtun!

 
Seo jutukõsõ kõnõl’ mullõ pääle kooli kokkutulõkit aoluuoppaja, kes pand’ kokku erileheküle tollõaigsõn rajoonilehen. Et koolin käve pall’u säändsit latsi, kelle imä ja esä, a vanavanõmba ja muid sugulaisi kah olli tuu kooli lõpõtanu, sündü rubriik inneskiidsi opilaisi koolimälehtüisist. Tuu latsi kirjapanõk oll’ väega hää minekiga.

Päiv pääle kokkutulõkit varra hummogu pesti aoluuoppaja kortõri ussõ pääle. Sisse astõ üts küläaktivist, kelle poja olli kirotanu jutu, kuis näide esä oll’ tõisi poiskõisi käsu pääle vihmavagla är söönü. Küläaktivist oll’ tulist vihha täüs ja pahand’, et tälle om häpü tettü. «Pall’ogi, mis om olnu, egä kõkkõ lehte ei massa panda!» kärkse miis suurõlidsõlt. Ku oll’ maaha rahunu, kõnõl’ vihmavagla süümise luu esi är.

Koolist läts’ tä kodo tõisi uma kandi latsiga läbi mõtsa. Poiss oll’ pelgäjä, a jutun kitse hinnäst julgõs. Ütskõrd arvas’ kamba iinvidäjä, et julgõ miis ei pelgä vihmavakla kah süvvä. Inne ku poiskõnõ midägi üldä jõudsõ, oll’ vaglakõnõ kambajuhi peo pääl timä nõna ala nõstõtu. Kuigimuudu poiss tuu alla kugist’. Tõsõ hirnsõ ümbretsõõri naarda. Kuigi olõs tahtnu ikkõ, ütel’ tä küländ rahuligult: «Kõrran ja kõtun!» Vahtsõnõ naarupahvak ja tundu, et seldsiliidsi naarun oll’ kipõn tunnustust. A midägi jäi poiskõsõ hinge meheiängi püsümä…

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit